Narva on keskus sealpool, piirilinn, mis ootab Eesti riigi sümboolse kohalolu mõtteharjutuste asemel uute eestlaseks olemise äärejoonte paremat mõistmist.

Narva. Kõik fotod: Tõnu Tunnel

Kipume mõtlema poliitikast kui osalusvormist ja protsessist, mille kaudu me teadvustame enda ümber toimuvat, ent poliitilisus pole alati isiklik valik. Poliitikaga seovad meid välised mõjutajad ja osalised, võime olla sündinud valesse kohta, olla soo või seksuaalse orientatsiooni, etnilise kuuluvuse ja nahatooni tõttu erinevad. Paljudel juhtudel ei ületa inimesed poliitika piire, vaid needsamad piirid ületavad meid, esitledes ebatavalist, mida võib kogeda sama hästi ka normaalsena.

Paar nädalat tagasi arutlesime neid teemasid Narvas koos kolleegide ja üliõpilastega Eesti Kunstiakadeemiast ning külalistega Palestiinast. Kolm professorit Rām Allāhi Birzeiti ülikoolist jagasid oma kogemusi seoses enesepiiritlemise ja igapäevase piirnemisega ehk teisisõnu sellega, kuidas piir meie peas iseloomu omandab ning kuidas elada piirides, vaikses pingeseisundis, justkui neid poleks olemaski. Stanfordi teadur Lori Weekes pidas loengu osalise kodakondsuse ja kultuurilise kuuluvuse teemadel, andes meile mõista, et Narva ei ole veel osa e-Eestist. Tarmo Pikneri, Tallinna Ülikooli inimgeograafi abiga avastasime Narva Veneetsiat ja ümbritsevate datšade mitteametlike praktikate entroopilist hulka ning ka seda, kuidas linna veeinfrastruktuurid on moodustanud korraga eriomased kogumid nii linnalikust kui ka külalikust elust. Meie väljasõiduga samale ajale langes ka Narva nn arvamusfestival BAZAR, kus eesti ja vene keel ilusti üksteise kõrval kõlasid. Nagu ma oma ettekandes seletasin, paljastab juba jalutuskäik linnas minu jaoks Eesti ühiskonna polütsentrilisuse. Narvas võime märgata, kuidas üsna lühikese aja jooksul on loodud viis üksteisest eristatavat keskkonda – nõukogude, eesti, Euroopa, vene ja „kohalik” –, mis omavahel segunevad ja suhtlevad. Piirid on inimeste jaoks, eriti Euroopa kultuuriruumis, kaasasündinud. Ja „ebatavalised on need inimesed, kellel pole piire”, nagu viitab ka Eléonore de Montesquiou oma raamatus „Na Grane”.

Samas kogesid tudengid ja külalised linnas tühjuse ja eraldatuse tunnet. Andsime neile ülesande oma kogemustesse kaevuda ja oma koha leidnud emotsioonidele uut teadmist rajada. Seejärel arutlesime piirialade mitmetimõistetavuse, konkreetsetes kohtades avastatud igapäevaste praktikate, maitsete ja materiaalse kultuuri, aga ka selle hübriidse või mitmuses identiteediloome (või olenevalt vaatenurgast identiteedikriisi) üle.

Väljasõidu tagasisidest – kuidas see piiriala väljendub ja millised tundeid loob – õppisime, et Narva olevik on põimunud tugevalt minevikus esile kutsutud tundmustega (Fjodor Šantsõni makett vanast Narvast on hea näide sellest fenomenist). Samuti näib linn mõnele külastajale pooliku kehana, puuduvate organite ja keskuse/peata.

Viimast rõhutas linna peaarhitekt Ivan Sergejev, väites, et tühjusega kaasnevad ka võimalused. Võib eeldada, et kasutu ruum ei lase narvakatel edasi liikuda, aga samas võib tühjus pakkuda kohalikele võimalust kujutleda uut tulevikku ja võtta osa linna uuestisünnist. Narvat on nähtud kui mitut erinevat traumaatilist katkestust põdenud ehitusjärgus linna pea terve sajandi vältel, kuigi, nagu Ivan välja tõi, kohalikud ei karda pelgalt muutusi, vaid ka tulevikku, ning on väsinud olemast osa arutlustest, mis räägivad potentsiaalist.

Väsinud olemast paljulubav

Tundub, et praegu on hea aeg Narvas midagi muuta, tehes koostööd kohalike elanike ja institutsioonide vahel. Professor Hannes Praks nägi seda ette, kui pakkus välja idee kolida Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri magistriõpe Narva. Oleme liiga kaua pealt vaadanud, kuidas rahulolematus ja hoolimatus Narvas nakkavad, luues negatiivseid stereotüüpe, põhjustades investeeringute puudumist, mõranevaid infrastruktuure ja fassaade. Kuid nagu Ivan tõdes, võib ka lahedus ise nakkav olla, tehes Narva nähtavamaks, propageerides positiivset mõju ning kaasates inimesi ja ressursse. Eesti Kunstiakadeemia kunstiresidentuur, Vaba Lava ja Tallinn Music Week on osa sellest nn laheduse voolust Narva suunas (mida iganes see ka ei tähendaks).

Meie töötoas kokku kutsutud ümarlauas kinnitas Narva kolledži õppejõud Aet Kiisla, et Narvas elamine muutis ta ülejäänud Eesti suhtes küünilisemaks, seda pidevate alandavate küsimuste ning väidetavate päästmislubaduste tõttu, mis tundusid võõrad ja eemalolevad. Narva on kahtlemata koht, kus saab analüüsida suhteid materiaalsete vahendite ja riigi vahel. Riik ei sõltu ainult suhtlusvõrgustikust ja võimu sümbolitest, vaid ka reaalsetest sidemetest, majanduslikust investeeringust ja meediakajastustest (või, vastupidi, hoolimatusest ja rahulolematusest).

Esimest korda Narvas olles tunnistasid mitmed mu eesti sõbrad ja kolleegid, et nad tundsid ennast oma ümbritsevast heidutatuna, segaduses, haavatava ja võõrana, kuid nad tulid uuesti ning tõid kaasa järgmised inimesed. Narva ei valmista pettumust. Paljudes kohtades, mis pakuvad rikkalikke tähendusi ja kogemusi, on esmapilgul vähe turistlikku võimekust. Narvas see nii ei ole. Arhitekt Kaja Pae rõhutas ühel linnafoorumil, et „Narvat iseloomustab isikupära… ja seoste üleküllus”. Narva on rohkem kui geopoliitiline sõlmpunkt ja perifeeria, see on ka ajalooline paik, millel on kõrgendatud sümboolne, tööstuslik, militaarne, arhitektuuriline, keskkondlik ja vaimne väärtus.

Narva on keskus sealpool ja narvakate lõimimine käimasolevate kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste protsessidega kannaks positiivseid tagajärgi, nagu rahvusriigi äärejoonte ja eestlaseks olemise uuesti sõnastamine ning sidusam ja erinevusi arvestavam ühiskond.

Francisco Martínez on järeldoktorantuuri teadur Aalto ülikoolis ning ajakirjade Suomen Antropologi ja Anthropological Journal of European Cultures kaastoimetaja.

Artikli tõlkisid inglise keelest Mariliis Mõttus ja Keiti Kljavin.