Kenn-Eerik Kannike on kodumaise põrandaaluse elektroonika skeenel end nüüdseks juba igati kehtestanud pärismaalane.

★★★★☆

Pikalt teatrimaailmas helikujundusi loonud artistile on kuulmismeelte nüansijanu tuttav teema. Kenn-Eeriku värskelt ilmunud debüüttäispika kõlapildis on teataval akadeemilisusel oma kindel koht, ent Kannike ei edvista enda oskuste või teadmistega, niisamuti ei seila ta programmilisse obskuursusesse. See on rafineeritud elektroonika, minimalistliku techno mõjutustega, kus harmoonilistel liikumistel on oma koht ja biit ise pole alati tingimata peamine mõõde, millest lähtuda – kuigi häid biite leidub siin albumil külluses.

„Computations” algab tugevalt ja mängib muu hulgas ambient-muusika elementidega. Siit leiab mõnusat tiksumisgruuvi, mille variatiivsus on plaadi esimesel poolel muljetavaldav. Sisse tuleb kitarri ja parasjagu džunglitaju. Suhteliselt sume materjal, mis jõuab end aga neljandaks looks „Heat” kuidagi ootamatult tühjaks mängida. Konkreetsest bassigruuvist kantud „Heat” oma vokaalimõtisklustega jääb albumi madalpunktiks ja kipub väsitama oma kaheksa minuti pikkuse luubistruktuuriga.

Aga B-pool pöörab kütet juurde ja annab mõista, et siit tuleb veel küll ja rohkem. Abstraktsemate elementidega mängiv „Simulation” näitab Kannikese ampluaa ulatust nagu tõtt-öelda kogu see albumi teine pool… sealhulgas „Steam”, mis liigub kindla rahuga juba hausilikumale territooriumile ja kehtestab end seal ilma pikemalt kõhklemata. Tervikpildis mõjub „Computations” albumina küll pisut pikana, aga sealjuures läbimõeldu ning -tunnetatuna. Ja lõpulugu „Decay” väärib igatahes tõsist tähelepanu. Nagu Kenn-Eerik isegi, kui ta end tantsupõrandal puldi taha sätib.