Neil päevil, mil britid ähvardavad Euroopa Liidust lõplikult lahku lüüa – jäägu selle leppega, kuidas jääb –, on igal juhul just õige aeg meenutada hellusega üht Suurbritannia poole sajandi tagust kuldaega ja pöörata pilgud briti kino 1970ndatesse!

Kaader filmist „Barry Lyndon”

Sõpruse kino festival „Jumal, kaitse Inglismaad!” toob 15.–21. aprillini vaatajateni seitse briti autorifilmi, sealhulgas teosed Stanley Kubrickult („Barry Lyndon”, 1975), Robin Hardylt („Puuslik”, 1973) ja Mike Hodgesilt („Tapke Carter”, 1971).

1970ndad aastad on Briti filmikunstis unustamatu aeg. Suuri kassafilme jäi varasemast vähemaks, sest Hollywood tõmbas oma investeeringuid kokku ja televisioon köitis üha rohkem meeli, kuid seda enam kerkis esile tõeliselt isikupärane looming, mida toetas jõudsasti Briti Filmiinstituut. Juba varem tuntuks saanud režissööridest lõid uusi meistriteoseid Alfred Hitchcock, Stanley Kubrick, John Schlesinger, Ken Russell, Lindsay Anderson ja Ken Loach ning uute loojatena tõusid esiplaanile Nicolas Roeg, Mike Leigh, Robin Hardy ja Mike Hodges.

Esimesena filmina tulebki Sõpruses näitamisele vanameister John Schlesingeri sarkastiline ja ebakonventsionaalne suhtedraama „Neetud pühapäev”, mis võitis 1972. aastal viis Briti Filmiakadeemia BAFTA auhinda, sealhulgas parima filmi, lavastaja, mees- ja naispeaosatäitja preemia.

Juba 1950ndail esimesed täispikad filmid lavastanud Stanley Kubrick oli 1970ndaiks saavutanud suurmeistri kuulsuse ning lõi just tollal oma skandaalseima teose „Kellavärgiga apelsin” ja Thackeray romaani „Barry Lyndon” ekraniseeringu, millest viimane samuti festivalil linastub.

Samuti on kavas Nicolas Roegi „Etendus”, millega režissöör tegi 1970. aastal alles 42-aastasena oma lavastajadebüüdi. Film algab jõhkra põnevusdraamana ja kandub vaikselt psühhedeelsetesse fantaasiatesse. Briti sotsiaalrealismi käilakuju Ken Loachilt on oodata vahedat ühiskonnatunnetust draamaga „Pereelu” ning Lindsay Andersonilt sürrealistlikku draamat „Õnneseen”, mida on nimetatud kapitalismikriitiliseks poliitmanifestiks, ent see on vaid katse kirevat sketšijada mingi ühise nimetaja alla viia.

Samuti tasub ikka ja jälle meenutada Robin Hardy debüütfilmi „Puuslik”. Anthony Schafferi samanimelise näidendi ekraniseeringut on püütud aegade jooksul liigitada õudusfilmi, fantastika ja komöödia alla, kuid ühtegi žanrisse päriselt mahtumata mõjub ta publikule tänapäevani ühtaegu vaimustavalt ja heidutavalt.

Retrospektiivi lõpetuseks pole aga loomulikumat valikut kui Mike Hodgesi gangsteridraama „Tapke Carter”, mille nimiosas särab Michael Caine ja mida paljude küsitluste raames on hinnatud Briti kõigi aegade parimaks mängufilmiks.

Lisainfot leiad Sõpruse kodulehelt.