Moodsa ühiskonna infoorgia, loominguline pohmelus ja kaosest korra loomine – mustvalget pildikeelt armastav režissöör sõnastab oma loomingut ja mõistatab, milliseid siirdeid filmikunst väljapoole peaks ajama.

Martti Helde. Foto: Renee Altrov

29. märtsil jõuab kinodesse Martti Helde uus täispikk mängufilm „Skandinaavia vaikus”, mille peaosades on Rea Lest ja Reimo Sagor. Linateosest endast ei saa pikalt rääkida, sest see reedaks minimalistliku põnevusloo kohta liiga palju. Parem on hoida vaatajakogemuse süütust. Martti eelmine, 2014. aastal linastunud ja juuniküüditamisest kõnelev film „Risttuules” võitis Eesti Filmiajakirjanike Ühingu väljaantava Neitsi Maali auhinna ja jõudis nii mitmetele välisfestivalidele kui ka rahvusvahelisse kinolevisse. Martti on lahke ja rahuliku näoga, kuid tema ilme tagant kumab intensiivsust. See kehtib ka tema filmide puhul, mille täpse koreograafiaga monokroomse katte alt paistavad kurjakuulutavad karvased tundlad.

Sinu märtsis linastuva uue filmi pealkiri on „Skandinaavia vaikus”. Miks mitte „Eesti vaikus” või „Ida-Euroopa vaikus”?

„Skandinaavia” juhatab vaataja kujundini, milleni „Eesti” ja „Ida-Euroopa” sõnaliselt ei viiks. See on meie laiuskraadil elava inimese kohta käiv kujund. Kes me sellised siin oleme? Miks me oleme sellised, nagu me oleme? Miks jäävad olulised teemad meil vaikuse taha kinni?

Kas oled identifitseerinud ennast kunagi kultuurigeograafiliste märksõnadega, nagu „põhjamaalane”, „skandinaavlane”, „idaeurooplane” vms? Kas sind huvitab ühiskonnas toimuv identiteedipoliitiline arutelu sellest, kes me oleme ja kuhu me tegelikult kuulume?

Kultuurigeograafilised märksõnad on mantrad, mida erinevate meediumite kaudu üsna järjepidevalt meelde tuletatakse. Mulle näib, et see on lõputu teekond, sest oleme pidevas liikumises ja muutumises. Jäik identifitseerimine tundub minu jaoks abitult lõplik. Kõike ei ole võimalik ega ka mõistlik (märk)sõnaga väljendada.

Vaikust võiks pidada su filmi üheks karakteriks, vähemalt on sel sõnumi edastamisel tähtis roll. Milline on su isiklik suhe vaikuse ja vaikimisega?

Mäletan esimest impulssi, kui umbes viis aastat tagasi „Skandinaavia vaikusega” alustasime. See oli laetud tundega rääkida millestki, millest olen kunagi vaikinud. „Skandinaavia vaikus” ei ole küll autobiograafiline, aga tean hästi, mida tähendab psühholoogiline vägivald ja selle varjamine. Olen teismeeast saati endalt küsinud, kust tuleb meisse valehäbi ja hirm abi paluda. Miks teeskleme raskel ajal, et kõik on hästi? Kui suur jõud on armastusel ja andestamisel? Need on teemad, mida „Skandinaavia vaikus” vihjamisi tõstatab ja mis on olnud minu jaoks selle loo jutustamisel olulised.

Filmikunstis puudub ju tegelikult tarvidus anda lugu edasi sõnadega, selleks on ka küllaldaselt muid vahendeid. Samas on Eestis levinud rahva hulgas müüt, et kodumaine film tähendab justkui sõnatut tähendusrikast aknast välja vaatamist. Kuidas sa suhtud sellisesse halvakspanusse? Paljudel inimestel Eestis on ju loomupäraselt raske ennast verbaliseerida ja minu meelest need vaiksed filmid ei moonuta vägivaldselt tegelikkust.

„Skandinaavia vaikus” kasutabki jutustamiseks suuresti muid vahendeid. Sõna on väljenduse kõige otsesem vorm, mis tuleb kõnealuse loo puhul mängu üsna viimases otsas. Kodumaise filmikunstiga kaasneb üldiselt mitmeid müüte, aga sarnaseid seisukohti leidub ka kunsti teistes valdkondades. Arvan, et eesti film on kohaliku publiku nägu. Iga uus film on oma aja ja inimeste peegeldus. Me võime filmi austada, armastada või maha teha, aga kui seda aastate pärast vaadatakse, peegeldavad vorm, visuaalne pool ja väljenduslaad olenemata sisust meile jäädvustatud aja inimest ja ruumi. Midagi sarnast teeb näiteks arhitektuur.

Su filmi loodusmaastik saab osaks peategelaste keerulisest tundemaastikust, õigemini on sise- ja välisilm tihedalt üksteisega põimunud, justkui universum tahaks neile midagi öelda. Kas see on sulle endale kuidagi kogemuslikult tuttav?

Olen inimesena ümbritseva ruumi suhtes võrdlemisi tundlik ja seetõttu kandub see üsna tihti ka mu töödesse. Filmikunsti puhul on keskkond aga otsene tööriist karakterite siseilma esitlemiseks. „Skandinaavia vaikuses” on side talvise maastiku ning karakterite omavahelise suhte vahel väga tugev. Vähemalt filmi tehes oli see meie jaoks oluline.

Mustvalge pildi vaatamises on midagi rahustavat. Kas selles on ka teatud reaktsioon nüüdisaja värvilisele ülelaetusele?

Kui vaatlen enda kunstilisi eelistusi kujutise või mis tahes teise väljendusvormi suhtes, siis pean tunnistama, et tühjus ja selles valitsev korrapära rahustavad mind. See on tunnetuslikult moment, mil kehast kaob pinge ja õlad vajuvad alla. Aegruumis, milles elame ja toimetame, valitseb müra peaaegu kõikides puutepunktides. Olen püüdnud pakkuda vaatajatele oma loominguga sellest mürast väljapääsu. Sellest ka mustvalge pildikeel ja minimalistlik lugu.

Olen teismeeast saati endalt küsinud, kust tuleb meisse valehäbi ja hirm abi paluda.

Mulle tuli just Vimeost uudiskiri, mille väitel on aastaks 2021 internetis üle kolme triljoni video. Elu ja videoilm koonduvad lähitulevikus sõna otseses mõttes üheks massiks. Kas professionaalsetest režissööridest saavad zen-meistrid, kes loovad kaoses korda, või on tõenäoline sinna kolme triljoni sisse jäljetult ära kaduda?

Kui kino- ja telepublik teadvustaks, mis tööriistu liikuva pildi puhul vaataja mõjutamiseks kasutatakse, oleks suhtumine videote tarbimisse teistsugune. Liikuval pildil on väga suur mõju, mistõttu usun, et kureeritud videosisu osakaal muutub ajas aina olulisemaks. Ma arvan, et režissöörid toimetavad juba praegu osalt nagu zen-meistrid, aga kuna valdkond on paljudele tundmatu, jääb nende töö nähtamatuks.

„Risttuules” ja „Skandinaavia vaikus” talutavad vaatajat mööda traumaatilise kogemuse kaldteed. Kui palju sa oma eelmisest filmist uude kaasa võtsid?

Peale kogemuse ei võtnud ma kaasa midagi. Temaatiliselt need tööd ei haaku. „Risttuules” oli tihedalt rahvusliku ruumiga tegelev töö. „Skandinaavia vaikus” on samm sissepoole. Mõlema filmi puhul on mulle olnud aga tähtis publiku liigutamine loojutustuse kaudu; pimedas saalis istuva vaataja puudutamine kuskilt sügavast, isiklikust kohast, kuhu Lääne filmid ei ulatu.

Mõlemas filmis on kasutatud loo edasiandmiseks ebatavalisi meetodeid (tableau vivant ja perspektiivimuutused). Kui kirjanduses pruugitakse lõputult erinevaid jutustamisviise, siis kinos tehakse seda vähem. Kas need võtted on miski, millega sooviksid jätkata?

Ma pean tänapäeva kinopublikut väga teadlikuks. Kuidagi eeldan, et vaataja soovib sügavamaid ja tunnetuslikumaid filme. See on olnud seni ka põhjus, miks olen valinud vormilise loojutustamise. Iga lugu vajab aga jutustamiseks personaalset vormi ja lähenemist, mis sünnib protsessi käigus. Seetõttu ei ole ma liikunud loomingus kunagi väljast sisse. Isegi siis, kui tean, millisesse visuaalsesse ruumi mu karakterid astuvad. Kui mõni lugu vajab ka tulevikus vormilist jutustust, siis lasen sel kindlasti juhtuda. Mulle meeldib mängulisus kinoekraanil. Seega sõltub vormiliselt jätkamine suuresti loost.

Neid filme võiks pidada omamoodi graafilisteks töödeks, kus operaatoril on loo jutustamisel keskmisest tähtsam roll. „Skandinaavia vaikuses” kasutasid lausa kaht operaatorit. Kuidas on töötada võtteplatsil kahe operaatoriga?

See on lugu, mille käigus perspektiiv muutub, seetõttu nõudsid erinevad karakterid tunnetuslikult ka erinevat lähenemist. Praktilise poole pealt oli meil tegelikult platsil ka kaks kaamerat ning enamik stseene on filmitud paralleelselt kahe kaameraga. Ka esmane montaaž toimus võtteplatsil. Alguses ei olnud plaanis kaht operaatorit kasutada, aga kuna võtteperiood hajus mitme aasta peale, siis see muutus mingil hetkel vajalikuks, et lume saabudes oleks vähemalt üks operaatoritest vaba ja valmis filmima. Tänu sellisele koostööle sündisid paljud olulised kujundid, mis praegu filmi kannavad.

„Skandinaavia vaikus” sai esimese tõuke Eesti Filmi Instituudi korraldatud mikroeelarveliste filmide voorust. Kas või kuidas kujundab mikroeelarve loomingulisi valikuid?

Lugu oli mul tegelikult olemas juba enne mikroeelarveliste filmide vooru. Terviklikuks stsenaariumiks kujunes see aga tõesti selleks ajaks. Ma võtsin seda väljakutse ja võimalusena. Sain katsetada, mängida vormi ja jutustamisviisiga. Mulle olid olenemata eelarvenumbrist tähtsad loo lineaarsus ja nüüdisaegsus, psühholoogiline ja trillerlik lähenemine. Oluline oli minimalistlikkus loos endas. Tegin mõlemad filmid väga piiratud vahenditega ja need protsessid on mind pigem loominguliselt rikastanud.

Foto: Renee Altrov

Mulle meeldib vaadata filmide making-of’e ja lugeda tegijaid tabanud väntsutustest. Jaga lugejatega lahkesti mõnda viimase filmiga kaasnenud väljakutset.

„Skandinaavia vaikus” tervikuna oli väga keeruline laps. Alustasime filmimist 2016. aasta novembris, film pidi tulema värviline. Teisel võttepäeval algas lumetorm ja kattis kogu Põhja-Eesti paksu lumega. See keeras kogu visuaalse kontseptsiooni tuksi. Otsustasime lumise keskkonnaga siiski jätkata ja kõik ümber mängida. Pärast kaht nädalat filmimist sulas lumi ära. See peatas võtted, sest filmi tegevustik toimub ühe päeva jooksul. Panime võtted pausile ja jäime uut lund ootama. Juhtus aga nii, et samal talvel lund enam ei tulnud, ja see peatas kogu projekti rohkem kui aastaks. Lumi oli aga kõik maastikud ja keskkonnad graafiliseks muutnud ja seetõttu otsustasime filmi mustvalgeks teha. Graafilisus hakkas kogu loos väga olulist osa täitma ning mängu tulid ka droonivõtted. Väljakutse seisnes pidevas kohanemises, muutumises, ümbermängimises. Kui nüüd valmis filmi vaadata, tundub see lihtne ja minimalistlik. Tegelikult on sellise minimalistlikkuse saavutamine väga keeruline. Täidetud tühjuse ja vaikuse loomine ongi väljakutse iseeneses.

Filmi „Risttuules” helilooja oli Pärt Uusberg ja „Skandinaavia vaikuse” oma Mick Pedaja. Mõlemas linateoses on muusika väga tugev osa loost. Tutvusta pisut heliloojaga koos filmimuusika loomise protsessi.

Ma ei oska filmimuusika loomisest vist tegelikult midagi rääkida. Minul puudub see mehhanism, mis tundeid muusikaks tõlgib. Seetõttu on heliloojad müstilised tegelased, kellele ma alt üles vaatan. Pärt ja Mick on mõlemad äärmiselt tundlikud inimesed, kellega koostöö tegemine on olnud kirjeldamatult meeldiv. Püüdsin kirjeldada heliloojale tunnet, mis peaks vaatajas/kuulajas tekkima, ja see lähtekoht ongi olnud vundamendiks. Minu jaoks on igasuguse loomingulise koostöö alus usaldus. Kui see on olemas, siis edasine on vaid meeldivate kohtumiste jada.

Paljud eesti filmilavastajad töötavad regulaarselt reklaamfilmidega. Oled isegi mitmeid reklaame lavastanud. Kui majanduslik pool kõrvale jätta, siis mida see kutseoskuste mõttes annab? Kas unistad ideaalmaailmast, kus reklaame ei peaks filmima, või pakub see väljakutseid, mida muidu ei eksisteeriks?

Mulle pakub reklaamide lavastamine väga suurt rõõmu, nauditavat vaheldust. See lühivorm on õpetanud asendamatult palju loojutustamise ja pildikeele kohta. See annab mulle võimaluse katsetada ja mängida. Lisaks saan erinevaid operaatoreid, kunstnikke, kostüümikunstnikke jt kaasates aimu oma kolleegide tugevustest. Saan kombineerida erinevaid meeskondi. See on praktika, mis aitab kätt soojas hoida. Filmiprojektid ei suuda oma mastaapsuse tõttu kunagi sellist vaheldust pakkuda. Eelmisel aastal juhtus nii, et tegin väga vähe reklaame, ja pean tunnistama, et tundsin sellest puudust. See aeg pani mind hindama reklaamitööd ja sellega kaasnevat. Minu ideaalmaailmas on reklaamitöö väga auväärsel kohal.

Kui me enne intervjuud vestlesime, siis mainisid, et sind huvitab üleüldiselt (mitte tingimata filmispetsiifiliselt) kujutiste tajumine, olgu nendeks fotod või arhitektuursed vormid. Kui palju sa selles vallas mõtte- või kujutiseharjutustega tegeled?

Viimasel ajal olen keskendunud ruumilisele tunnetusele. Püüdnud palju joonistada, joonestada, skitseerida. Taasäratanud oskust end käeliselt väljendada. Õppinud armastama joont, mida mu enda käsi tõmbab. Huvi arhitektuurilise vormi vastu on viimastel aastatel suurenenud ja see on kujundanud ka mu eelistusi seoses kirjandusega.

Pärast filmi „Risttuules” esilinastust kadusin üsna sügavale. Saabus selline vaimse maratoni finiš.

Elus ja kunstis pühendatakse palju aega nõuannetele, raamatutele, meistriklassidele jne, mis puudutavad eesmärkide ja teostuseni jõudmist, kuid hoopis vähem seda, mis saab pärast; kuidas pärast suurt tööd ja vaeva endaga hakkama saada ning pikalt mõtteid okupeerinud projektist välja tulla. Kuidas sa loomingulise pohmelusega toime tuled, kui vana on selja taha jäetud, aga uus veel ei paista?

Olen see tüüp, kellel on pärast öist olengut hommikul ikka väga sant olla. Loomingulise pohmelusega on mul sama lugu. Pärast filmi „Risttuules” esilinastust kadusin üsna sügavale. Saabus selline vaimse maratoni finiš. Kukkusin pärast lõpusirget põlvili. Paar-kolm kuud on mu mälust täielikult välja lõigatud. See oli väga raske aeg. Pikemad eesmärgid muutusid häguseks ja mõte kadus idee tagant ära. Eneseusk ja motivatsioon kaugenesid. Praegu suudan seda hetke objektiivselt vaadelda, aga selles olles ma seda ei tajunud. Olin nagu konn kuumenevas vees. See on selline hallala, millest ei räägita, ja veel vähem õpetatakse sellest väljuma. Või noh, kes oskaks sellist asja õpetada? Me kõik loome erinevalt ja meie sisemised mehhanismid ei ole võrreldavad, aga mõtteliselt võiks „rollist väljumine” olla hariduse osa. Oleksime kõik tervemad ja teeksime endale vähem haiget. Kukkumine on olnud pärast iga suuremat loomingulist pingutust erinev. Viimasel ajal olen suunanud tähelepanu füüsisele – jooksmisele, ujumisele. Igasugune rütmiline aktiivsus aitab mõttes selgust luua. Füüsiline aktiivsus tervikuna on väga edukas abivahend paigalseisu lahustamiseks.

Mida pohmelus sinu jaoks kujundina tähistab? Mis pohmelusi sa ümbritsevas maailmas tajud?

Ma arvan, et kõige ulatuslikum on meie aegruumis ületarbimispohmell, ka infopohmell – kui nende nähtuste koosmõju võib pohmelliks nimetada. Vähemalt minu generatsiooni ei ole õpetatud infot filtreerima ja see on tekitanud minu silmis olukorra, kus tarbitakse üsna valimatult kõike. Info ületarbimine koormab meid ega võimalda eristada olulist ebaolulisest. Mulle tundub, et seda on tähtis märgata stressi ja väsimuse seisukohalt. Ümbritsevas ruumis mõjub see pohmellina.

Hoidsin mõni aeg tagasi venna lapsi (nelja- ja kuueaastane). Liitusin nendega, kui nägin, et nad mängivad Lego klotsidega. Mäletan hästi, et minu esimene Lego komplekt koosnes seitsmest jupist. Paigutasin neid väheseid juppe igal võimalikul viisil omavahel kokku. Tänu sellele õppisin kombineerima ja tulema toime minimaalsega. Tunnen, et suudan ka praegu loominguliste valikute ees seistes vähesega hästi hakkama saada. See on minu aja võluoskus, mille ma lastetoast kaasa võtsin.

Tänapäeva laps mängib aga ääreni täis Lego kastide ees. Ta õpib nendest kastidest otsima ja selekteerima. Ta õpib leidma sobivat juppi, mida tal vaja on. Õpib valima suure hulga seast õiget ja vajalikku. See on tema võluoskus. Need on põhimõtteliselt erinevad oskused, mis ilmestavad väga täpselt meie aega ja ülekantud tähenduses ka ületarbimist ja infopohmelli.

Foto: Renee Altrov

Kui rääkida infopohmelusest, siis mainisid, et oled loobunud aktiivselt uudistevoogude ja -kanalite jälgimisest. Kas informatsiooni kiirteelt mahaastumine on kogemusena vabastav?

Sel kevadel saab tõesti kaks aastat sellest, kui loobusin päevakajaliste uudiste tarbimisest. See kogemus on olnud kirjeldamatult vabastav. Minu jaoks on informatsiooni tarbimine võrdväärne toitumisega. Peame ju oluliseks tervislikke eluviise ja seda, et toit meie laual oleks teadlikult valitud. Kahtlast päritolu või kellegi teise mälutud toitu me ju meeleldi ei eelistaks. Nii nagu toit annab kütust meie kehale, laob igasugune info vundamenti meie vaimule. Oleme see, mida tarbime, ja see kõik jätab meisse jälje.

See on minu väga subjektiivne hinnang, aga arvan, et tehnoloogia areng ja sealhulgas interneti levik on toimunud kiiremini, kui oleme osanud hinnata selle mõju meie heaolule. Oleme paljude uuendustega käigupealt kohanenud ja need pimesi oma ellu integreerinud.

Kui avastad end suhtlus- või uudisteportaalis ettekavatsematult kerimas ja nii päevas mitu korda, siis see ei ole teadlik tarbimine. See on nagu iga teine sõltuvus, mida sa ei ohja. Tundsin ühel hetkel, et ma ei soovi matta arvestatavat osa oma päevadest virtuaalsusesse. Samuti ei soovi ma õhtul enne magamaminekut teada saada, mis linnas on autopomm plahvatanud või mis erakonna reiting on langenud. Ometi olin ma pikka aega nii teinud. Rääkimata siinkohal uudiste ja leviva info tõesusest ja päritolust.

Elasid mõnda aega Pariisis. Elu suurlinnades kipub tahes-tahtmata ikka mingit jälge jätma. Mida see sulle tunnetuslikult ja professionaalselt juurde tõi või mida ära võttis?

Pariis mõtestas loomingu ja loomingu kogemise ümber. Eriti just teiste loomingu kogemise. Õppisin seal olles tingimusteta kogema. Ilma igasuguste hoiakute ja eeldusteta. Millegipärast ei olnud ma seda meie kultuuriruumis sellisel kujul kunagi tunda saanud. Meil on siin tihti õhus palju hirmu, mis loominguga kaasas käib. Aga arvan, et hirmuga on väga raske luua. Olen toonud Pariisist saadud kogemuse ilmestamiseks tihti võrdluse maalikunstist. Kui läheme näitusele ja näeme seal maastikumaali, siis me ei mõtesta seinal olevat tööd ju autori perspektiivist(?), et väga kaunis maastik, aga siin künkal võiks kasvada lisaks kolm kuuske(!), aga miskipärast teeme me nõnda paljude teiste kunsti valdkondade puhul. Kinost tulles oleme filmikriitikud, teatrist tulles teatrikriitikud jne. Peaksime aga pöörama tähelepanu sellele, kuidas üks või teine töö meile mõjub. Millise ruumi nähtud film, etendus või näitus meis endis tekitab? Mis tundeid see meis esile kutsub? Seda pean ma silmas loomingu kogemise all ning võtsin selle kaasa Pariisist. Ja selle kogemuse sain kohalikega kohtudes, vaatluste ja vestluste kaudu. Olen sellise kogemuse üle ääretult tänulik.

Samas naudivad paljud loojad aktiivset tagasisidet ja miks mitte ka kriitikat, et võiks olla kolm kuuske. Kui su kolleeg palub näiteks oma filmile ausat kriitilist tagasisidet, kas piirduksid vaid kogemusliku kirjeldusega?

Mõtestatud kriitika on kultuuri elementaarne osa. Oluline on kriitika lähtekoht. Mõtestatud kriitilisel analüüsil ning kiiruga kirjutatud arvamuslool on aga põhimõtteline erinevus. Need ei tohi omavahel segamini minna. Kriitik peab küpsema koos kultuuriga, mitte end igal võimalusel sellele vastandama. Hea kriitika on minu jaoks poeesia sõna ja vormiga, mitte autori egoga.

Kumb on filmogeenilisem, kas Pariis või Tallinn?

Tallinn on minu jaoks kultuuriliselt ühtlasem, kihte on vähem. Ja Pariis on oma kultuurilise mitmekihilisusega režissöörile visuaalselt filmogeenilisem. Samas on Pariis tohutult omaenda aega kinni jäänud. Tallinn on seevastu pidevas liikumises ja suundub jõuliselt edasi. Filmogeenilisus on aga miski, millega minu meelest silmad ajapikku harjuvad, mistõttu kaob ka objektiivne hinnang. Seega eelistust nende kahe vahel ma kindlasti ei teeks.

Pariisis on endiselt hulganisti tänavakinosid, mida ka riiklikult subsideeritakse. Eestis on need sisuliselt välja surnud. Kinofiilidele meeldib fetišeerida tänavakinosid vastukaaluna kobarkinodele. Kas oled üks nendest tänavausku inimestest?

Pooldan kõikides valdkondades isikupärast ja isiklikku. Olgu selleks kaup või teenus. Loodan, et jõuame mingil hetkel tagasi keldripoodide, nurgapealsete pagariäride (mis näiteks Kalamajas esile kerkivad) ja tänavakinode kultuuri juurde. Kobarkultuur ja kiirele kasvule orienteeritud keskused/platvormid tapavad isikupära.

Nii nagu toit annab kütust meie kehale, laob igasugune info vundamenti meie vaimule. Oleme see, mida tarbime, ja see kõik jätab meisse jälje.

Olid mõnda aega kinoliidu juhatuse esimees ja seega oled puutunud mitmel tasandil kokku kohaliku filmitööstuse murede ja rõõmudega. Millised on suuremad mured ja rõõmud, millele julgeksid osutada?

See on rohkem subjektiivne lähtekoht kui kinoliidu esimehe kogemus, aga tunnen, et Eestis on karjääriredel tihti kaheastmeline: tudengist professionaaliks. Mulle tundub, et see kehtib ka teiste eluvaldkondade puhul, mitte ainult filmitööstuses. Õpipoisiaeg, mis peaks eelnema meistriks saamisele, praktiliselt puudub. See pillub noored karjääriredelil väga kiiresti kõrgele üles ja võib tekitada erialast väärarusaama. Teisalt see kurnab ja kulutab noori ning erialane küpsemine ei pruugi olla loomulik. Räägin seda kõike väga isiklikust kogemusest. Olen tundnud suurt puudust erialasest vaatlusest ja praktikast. Ajast, mil lubatud on eksimine. Õpipoisiajast.

Rõõmustav on aga see, et meie tööstus on elujõuline. Eesti filme tahetakse teha ja tahetakse ka vaadata (2018. aasta oli eesti filmi rekordaasta, kodumaise filmi vaatajate arv ületas 600 000). Mulle tundub, et eesti filmitegijad ja kohalikud vaatajad on teineteist üles leidnud. See on suure töö tulemus ja usaldus, mis on ajaga kasvanud.

Kas nüüd, mil EV100 lisarahastus ära kaob, võib tekkida oht, et suur töö, mille eesti filmitegijad on publiku kosimiseks ära teinud, jääb soiku? Või kas üha laienevas rahvusvahelises koostöös tekivad uued võimaluste aknad?

Filmisektori riiklik rahastus on üldjoontes küll paranenud, aga see on olnud lahtise luumurru ravimine valuvaigistiga. Arvan isiklikult, et EV100 lisarahastuse kadumine on viga. Selleks et kodumaine filmitööstus areneks ja EV100ga saavutatud tase säiliks, peaks riiklik panus samm-sammult tõusma. Kui toetus aga lähiaastatel vajalikul määral ei suurene, tähendab see lihtsalt probleemi lükkamist tulevikku. Filmitööstuse all ei pea ma silmas ainult tootmist, vaid ka turundust (sh rahvusvahelist) ja pärandifilmidega seonduvat. See on väga oluline teema, millele tuleb lahendus leida.

„Risttuules” kogus mitme välisturu kinolevis korralikult vaatajaid (Prantsusmaal ca 60 – 70 000). Kas usud, et pinnas on teiseks korraks juba väetatud või tuleb uuesti ruletilaua taha istuda?

„Risttuules” oli välisriikides tõesti kordades menukam kui siin ja osalt tänu sellele on sündinud ka „Skandinaavia vaikus” – tegu on Eesti-Prantsusmaa-Belgia koostööfilmiga. Mõlemad partnerid levitasid minu esimest filmi ja tegid seda väga edukalt. Kogemused, kontaktid ja süsteem on teist filmi tehes tuttavad, aga üldiselt see mingit edugarantiid ei anna. Uus film, uus algus. Filmi „Risttuules” edu Prantsusmaal oli suuresti seotud ka publiku endaga. Sealne kinokülastaja on filmikultuurist läbi imbunud ning näeb ekraanil teisi nüansse. Sealne publik hindab visuaalset loojutustust ja on tunduvalt avatum.

Kui „Risttuules” tegeles kollektiivse lähiajaloo ja „Skandinaavia vaikus” isikliku ajalooga, siis su järgmine projekt „Läänemere isandad” liigub muinasaega. Tutvusta natuke seda uut projekti ja enda mõtteid seoses sellega. Kas ulme on miski, mida näed ennast lavastamas?

„Läänemere isandad” on samanimelise romaani ekraniseering Livia Ulmani ja Andris Feldmanise sulest. Romaani autor on August Mälk. Tegu on põneva ja seiklusrohke armastuslooga, mis asetub tuhatkonna aasta tagusele Saaremaale. See on väga põnev materjal ja haarav lugu. Midagi täiesti erinevat sellest, millega seni tegelenud olen. Loodan, et see nihutab meie rahvuslikku eneseteadvust praegusest veidi kaugemale. Oleme iidne rahvas iidsel maalapil – kipume seda unustama. Ulmelisuse või tulevikulisusega seonduvalt ei löö ma millegi ees risti ette. Otsin häid ja kõnekaid lugusid. Lugusid, mis puudutavad kinopublikut olenemata ajast ja ruumist.

Tuleksin viimaks ikkagi korra tagasi pohmeluse juurde. Ma olen ise tundnud elus korduvalt näiteks filmipohmelli: kui oled vaadanud piisavalt palju filme, siis tekib teatav kurnatus kujunditest, žanritest ja lootelgedest. Samas tuleb ikka ja jälle kusagilt „pauk”, mis meeled taas uue isuga täidab. Kas oled ise midagi sarnast tundnud? Mis nippe sa kasutad, kui sind tabab looja või vaatajana kunstipohmelus?

Igasugune pohmell on märk ületarbimisest ja seda saab ravida tarbimise lõpetamise, mitte pealetarbimisega. Pits hommikul lükkab pohmelli edasi, mitte ei ravi seda. Mind on saatnud pikalt üks jaapani vanasõna, mis kõlab mälu järgi tsiteerides umbes järgmiselt: „Mida harvem on nauding, seda meeldivam see on.” Arvan, et see, mis võiks aidata pohmelli vältida, peitub ennekõike meie valikutes ja nende valikute tasakaalus.