Sinihumanitaaria uurijatele on pakkunud esmajärjekorras huvi maailmameri, ent ookeanisügavustest vahetumana võib mõjuda sisevete pärand kultuuris.
Mullu esitles Julia Kuznetski Müürilehe keskkonnaajaloo rubriigis keskkonnahumanitaarias aiva eredamalt esiletõusvat suunda sinihumanitaariat (ingl blue humanities), mis näib praegu nii oluline ja enesestmõistetav valdkond, et kipub ununema, et omaenese nime leidis see katsetamisi alles 2009. ning teadusartikli pealkirja tasemel 2013. aastal. Teadlaskonnas ollakse ühel meelel, et valdkond on olemuselt tõeliselt transdistsiplinaarne. Ent esindatavast distsipliinist ja vaatenurgast olenemata on sinihumanitaaride uurimisobjektiks ikka vesi ja mõnda, mis seal sees ja peal ja veeres ja ümber leida on, olgu siis vahetult või representatsioonidena. Nagu Kuznetskigi osutab, on kõikvõimalikele end sinihumanitaariaga seostavatele uurijatele pakkunud esialgu suurt huvi (maailma)meri. See on mõistetav, arvestades, et meie planeedi Maaks nimetamine on ülimalt kohatu, kui tegelikult on ilmselgelt tegemist Ookeaniga, nagu olla öelnud ulmekirjanik Arthur C. Clarke. Kui ökokriitik Kadri Tüür mõne aasta eest Eesti sinihumanitaaria arendamise vajalikkusele osutas, tundis temagi puudust nimelt merekirjanduse uurimisest.
Vahuse jõe mürisevad lained
Ent sinihumanitaare ajendavad küsimusi püstitama teisedki vee agregaatolekud lisaks vedelale: vaadelda võib jääd ja lund (eriti muljetavaldavalt liustike ja mandrijää kujul) ning auru, udu ja rändavaid pilvi. Rääkimata siis vedelast veest kõikvõimalike märgalade ja sisevete kontekstis, mille pärand inimeste loodud materiaalses ja mittemateriaalses kultuuris mõjub ehk veelgi vahetuma ja värvikamana kui läbi uurimata ookeaniavaruste ja -sügavuste ulmeline põnevik. Loodetavasti peagi trükivalgust nägevas kõrgkooliõpikus, mis peaks juhtima tudengeid kirjanduse uurimise teooriasse ja praktikasse[1], seame koos Kadri Tüüriga ökokriitilisi lähenemisi tutvustades Ernest Hemingway „Vanamehe ja mere” vetevälja kõrvuti Oskar Lutsu „Kevade” Paunvere poiste argimaastikuga, mille võimaldavusi kahtlemata rikastas koolimaja külje all voolav jõgi. Just jõe põhja paigutas Tootsi elav fantaasia toimima süvamereelanike masti õgardolenditest koosneva toiduahela. Kui jõgi lahti, said kirikumõisa kalkunitolkanid seal lauldes parvesõitu harrastada, kui aga jääs, võisid Tootsi-taolised sellel liugu lüüa ja Kiire uhkeid tritsusid kadestada.
Sinihumanitaaride uurimisobjektiks on vesi ja mõnda, mis seal sees ja peal ja veeres ja ümber leida on, olgu siis vahetult või representatsioonidena.
Kellamees Liblel mõlkus jõega seoses mõttes lausa Siberi jõgede pööramise megaplaani eelkäija. Siiski adus ta NSVLi Teaduste Akadeemiast ilmselgelt paremini sedasorti sekkumiste destruktiivset mõju, mis voolu vastupidiseks suunamisel oleks seisnenud kohaliku tööstuse saboteerimises, seisates villavabriku tegevuse. Teisalt oleks Lible jõele paigutatud mehhanismide tööd tõkestades käinud Eesti teadaolevalt esimese organiseerunud keskkonnaprotesti jälgedes – püha jõe Võhandu veskiehitusega ärasolkimine Sõmerpalu mõisahärra algatusel 1642. aastal, mis ei jäänud halva ilmaga karistamata, ajas mässulised talupojad kaadervärgile kallale. Vahejuhtum leidis hiljem kirjanduslikku kajastamist Aino Kallase „Püha Jõe kättemaksus” (1930), mis läinud aastal omakorda lavakunstikooli 32. lennu tudengite samanimeliseks lavastuseks vormus.
Eesti kunstkirjandus on olnud jõgedega seotud pea algusest alates. Faehlmanni loomismüüdis valas Vanaisa Emajõe loomade kaevatud sängi kuldkausist voolama, Kreutzwaldi Kalevipoeg jättis vette kukkunud mõõga needmise tõttu jalad Kääpa jõkke. Luulekogu kaanel anonüümseks jääv autor Koidula tõstis pealkirjas esile hoopis Emajõe ööbiku ning Kristjan Jaak Peterson maalis laulu ilusa tulise oja lugeja kujutlusse vahuse jõe mürisevate lainetena, mis kalju pealt oru sisse langevad. Tõsi, tõenäoliselt ei seisnud poeedil siinkohal silme ees näiteks Jägala joa alune kanjonorg, vaid tegu on pigem lokaliseerimata kirjandusliku troobiga. Noor-Eesti esimeses albumis lähtus toimetus avakujundite valimisel aga otsesõnu tegelikust geograafiast, meenutades üksmeelele üles kutsudes: „Ei ka muidu Emajõge saa, kui Pedja wett ei weereta – Pedja ja hulk teisa.”[2]
Lähme kahekesi Emajõele sõudma
Hulga teiste sekka kuulub mõistagi Palamuselt läbi voolav Amme jõgi, mille vood enne Tartut Kärkna kandis Emajõkke suubuvad. Tartu linna tudeerima jõuab hiljem kohale Lutsu Arnogi. Jõesuudmed ja -kaldad on ikka olnud paslikud paigad, kus inimesed on soovinud laagrisse lüüa, nii et kolmandik Eesti asulatest on ühenduses jõgede või ojadega. Tartu linna puhul on Meelis Friedenthal aga välja toonud sellegi, et vooluvee olemasolu olla vajalik muusade tegevuseks, mis seletavat, miks paljud vanad ülikoolilinnad just jõgede äärde kipuvad olema rajatud. Muusad saabusid Emajõele Rootsi ajal ühes ülikooliga ning hilisematel saksakeelsetel postkaartidel kirjeldati keiserlikku Emajõe Ateenat ka fraasiga „Musenstadt auf Embach-Ufer” (ee muusade linn Emajõe kaldal).
Vooluvee olemasolu olla vajalik muusade tegevuseks, mis seletavat, miks paljud vanad ülikoolilinnad just jõgede äärde kipuvad olema rajatud.
Kui nii tegelike kui ka kirjanduslike veskimeeste ja muude jõe abiga peatoiduse hankijate jaoks oli jõel oluline roll nende argitoimetuste põhjal konstrueeritavas dünaamilises tegevusmaastikus (taskscape, kui kasutada antropoloog Tim Ingoldi terminit[3]), siis Tartus õppivast noorsoost suurem osa on seda kogenud siiski pigem jõudemaastikuna (mõistet leisurescape on veega seotud harrastusi uurides rakendanud nt Maarja Kaaristo[4]). Nii linnatagused kõrtsid kui ka nendeni viiv jõgi ise on ajaloo vältel olnud populaarseteks ajaveetmiskohtadeks nii baltisaksa buršidele kui ka hilisematele õppuritele. Kõrgklassik Karl Ristikivigi on panustanud noorpõlves üliõpilasselts Veljesto mardiooperisse värssidega: „Lähme kahekesi Emajõele sõudma, teen sull’ paadipõhja pehme aseme.”[5] Üliõpilaspäevade paadirallid on ikka kokku toonud rahvamasse ning meeskoor Akadeemiline Emajõgi tassib laulupeorongkäikudes truuisti kaasas elusuurust paat-aksessuaari.
Keskkonnateemad kipuvad paratamatult olema mõtlemapanevalt tõsised. Keskkonnapraktikad aga, näiteks mitmed Emajõega seonduvad, ei tarvitse seda tingimata olla, ehkki võivad näida siin ja praegu kergemeelsusena ähvardavalt tumeneval taustal. Kuid see ei tähenda, nagu ei tasuks sinihumanitaarial nendegi vastu huvi tunda – eriti seni, kuni leidub neid, keda kõnetab Ave Taaveti ühtaegu ilukirjanduslik ja süvafilosoofiline sedastus: „Ainsad konstandid mu elus on tähistaevas minu pea kohal ja Emajõgi mu sees.”[12]
[1] Hinrikus, M.; Marling, R.; Viires, P. (ilmumas). Sissejuhatus kirjanduse uurimise teooriasse ja praktikasse. Õpik kõrgkoolidele. TLÜ Kirjastus.
[2] Noorte püüded. Üksikud mõtted meie oleviku kohta, lk 3–19, 1905.
[3] Ingold, T. 1993. The Temporality of the Landscape. – World Archaeology, nr 25 (2), lk 152–174.
[4] Kaaristo, M. 2018. Mundane tourism mobilities on a watery leisurescape: Canal boating in North West England. Doktoritöö, Manchester Metropolitan University.
[5] Ristikivi, K. 1989 [1938]. „*Kaunim neidis, miks su silmad on nii kurvad”. Mardiöö unenägu. – Loomingu Raamatukogu, nr 36, lk 47.
[6] Taavet, A. 2024. Emajõe imperatiiv. – Vikerkaar, nr 6, lk 16–27.
Ene-Reet Soovik toimetab Tartus, on seotud semiootika, kirjandusteaduse ja keskkonnahumanitaariaga.
Müürilehe ja keskkonnaajaloo keskuse KAJAK koostöös sündinud rubriik toob kokku kaks sageli eraldi eksisteerivat teemat: ajaloo ja keskkonna. Igas loos meenutavad keskkonnahumanitaarid mõnda minevikuseika, millel on tulevikule palju öelda.
