Miks räägitakse just Tartuga seoses erilisest vaimust, miks asub enamik vanu ülikoolilinnu jõgede kaldal ja kes on Emajõe muusad?

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Palju on räägitud sellest, et Tartul on eriline vaim või esprit või Dorpater Geist või genius loci, või tehakse juttu isegi mingist tondist või kummitusest. Selle kohta, kuidas seda „vaimu” tuleks mõista, puudub üksmeel.

Mingi Geist on muidugi üsna sagedasti esinev nähtus, eriti kui räägime vanadest ülikoolilinnadest. Näiteks on hästi tuntud Göttinger Geist, ka Puškin kasutab oma värssromaanis „Jevgeni Onegin” Lenskit iseloomustades väljendit Göttingeni vaim (с душою прямо геттингенской), mis on Betti Alveri muidu suurepärasest eestikeelsest tõlkest kahjuks välja jäänud. Aga neid ülikoolilinnu on muidugi palju, millel on oma vaim või esprit – ja muidugi ei ole see lihtsalt mingi suvaline vaim, vaid muusaline vaim. Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll ja teised on andnud siin Tartus välja kogumiku pealkirjaga „O Dorpat, urbs addictissima musis…” ja selle eessõnast saame lugeda, kuidas Tartu on kõige rohkem muusadele pühendatud linn ja kuidas muusad on jõudnud 17. sajandi esimesel poolel siia, et teha Emajõe kallastele oma elupaik. Nii ongi muusasid mainitud sageli varauusaegse Tartu juhuluules, pühendustes ja disputatsioonides – need on Emajõe muusad, Musae Embecciades. Muusasid seostatakse varauusajal üldiselt humanistliku traditsiooni ja poeetilise eneseväljenduspüüdega. Muusadele on vaja voolavat vett – jõgesid ja allikaid, puudesalusid ja parke. Ning tõepoolest, enamik vanu ülikoolilinnu asuvad jõgede kaldal – Göttingeni Leine, Bologna kanalid, Oxfordi Isis, Cambridge’i Cam, Heidelbergi Neckar, Uppsala Fyris, aga neid näiteid võiks tuua veelgi.

Jõed on olnud alati nii maanteed kui ka piirid. Neil on olnud ajalooliselt ja on tegelikult jätkuvalt väga mitmemõõtmeline tähendus ja kasutus – need on sõna otseses mõttes vee- ja energiaallikad, saades sedakaudu ka niidistikuks, mis tekitab ja hoiab koos riike. Jõgesid on kasutatud ka metafoorina enamiku inimeseks olemise tahkude kirjeldamiseks. Jõed on sooned, veenid, veri, eluallikas. Siiski on oluline mõista, et jõed on vaid koht, kuhu muusad oma elupaiga teevad. Jõed ise ei ole hing, nad on vaid liikuv mateeria. Tuleb aga ette kujutada, kuidas jõe veenid ja veri toovad kohale aegapidi majade sisikonna, kloaagid ja uberikud, käed-jalad, suguliikmed, seejärel kerkib kõhust ülikooli süda ja lõpus on pea, kehaosad, mis pannakse kõik kokku täpselt õigel viisil. See tähendab, et soodsa tähtede ja poliitilise seisu ajal, kui on koos jõgi, ülikool ja inimesed, laskub sinna äkki vaim nagu lind pesale ja elustab linna. Selles kontekstis ei ole seega üllatav, et linnad, mis on hingestatud muusadega, on sageli ka isikustatud, sest neil on ju tõepoolest hing sees. Selle üle on muidugi palju vaieldud, kas see hing ja selle kaudu linna identiteet on surematu, aga just muusade sajandil tegid filosoofid ja teoloogid palju pingutusi, näitamaks, et hing – kui selline asi üldse on – on loogiliselt võttes surematu.

See asjaolu on Tartu puhul määrava tähtsusega. Hing ilmus 17. sajandil Tartu kehasse ja elas seal lühikese ja tormilise lapsepõlve. Kui nooruk hakkas aga täisealiseks saama, paistes silma oma kenaduse ja tarkuse poolest, olles rõõmuks oma vanematele, siis ta keha purustati kõige jõhkramal moel. See on põhjus, miks meil ei ole alles peaaegu ühtegi keskaegset hoonet ja need vähesed, mis on Tartus säilinud, on ka suuresti varemeis. Põhjasõja keskel hävitasid Peeter I väed Tartu suure süsteemsusega, lasid õhku ja põletasid viimse kui maja. Hävitamisest pääses vaid üksik väike saun, nagu tunnistavad pealtnägijad, kogu elanikkond küüditati aga mööda jõge Vologdasse. Linn voolas verest tühjaks, oli tühi ja surnud. Teisiti öeldes Tartu mõrvati.

On tähelepanuväärne, et sellest sündmusest on meil säilinud üks esimesi pikemaid eestikeelseid luuletusi. Igal juhul on Käsu Hans esimene eesti soost luuletaja, kelle kohta meil on mingeid teadmisi. Luuletus ise on „Oh, ma vaene Tarto liin” ja see kirjeldab Tartu linna hävitamist minategelase perspektiivist. Oma kurba saatust kurdab siin Tartu ise. Juba teksti alguses saame aru, et selline julm saatus oli Tartu ülemäärase uhkuse ja kõrkuse palgaks, justkui karistuseks upsakuse eest. Luuletus näitab üksikasjalikult seda, mis oli Tartus enne hävitamist, kui kaunis ja täis elu see linn oli, ja kurdab ka selle üle, kuidas midagi ei ole endisest toredusest alles jäänud. Käsu Hansu luuletus seda küll ei maini, kuid kaudselt mõistame ikkagi – kui keha hävib, jääb hing endiselt. Sest kes on see, kes kirjeldab oma surma? See võib olla ainult hauataguse hääle nutulaul. Vähemasti varauusajal räägitakse üsna palju majadest, kus kummitab, vaimudest, kes ekslevad oma mõrvapaiga juures ringi, poltergeistidest, kes ei anna sissetungijatele rahu. Tartu ülikoolis on 17. sajandi lõpul kaitstud isegi filosoofiline magistridissertatsioon vaimude kohta. Niisiis on alust arvata, et see Tartu vaim, millest siin räägitakse, pole miski muu kui muusalise 17. sajandi Tartu kummitus.

See sobib väga hästi kokku asjaoluga, et Tartu vaimu on mõistetud mõnikord ka konservatiivsena ning „ilmselt tuleks just selle Tartu veidra ja tõrjuva poolena käsitada ka aeg-ajalt ikka ja jälle ühisrindeliselt lahvatavat uuevõõristust”[1]. Pole imestada, vaimud ongi konservatiivsed, valvavad oma hukkumispaiku, kolistavad kettidega, et sissetungijaid peletada. Ei taha väga hästi siia uusi tehaseid lubada ega taha väga hästi uued ärid siin käima minna.

Kui vaadata Tartut kirjanduses, esineb see samamoodi pigem kummitusliku, unenäolise, eemalolevana:
„Tartu on unenägu”, avaldatud 2006;
„Tartu rahutused”, avaldatud 2009;
„Mitte-Tartu”, avaldatud 2012.

Nagu näha, on kõigil juhtudel rõhk negatiivsel. Negatiivsel ses mõttes, et Tartu ja Tartuga seonduv näib olevat vastupidine ärkvelolekule, rahumeelsele, kohalviibivale. Pigem on siin ringi kõndides mingi tabamatu nostalgiline tunne. Nostalgiline selle sõna kõige igapäevasemas tähenduses – sest paljud eestlased on veetnud siin ju oma tudengipõlve –, aga ka selle sõna etümoloogilises tähenduses. Nostalgiline kui koju tagasipöördumise valu (kreeka nostos – „kodu” ja algos – „valu”). Igavesti kodutult ringihulkuvad vaimud, igatsus muusade järele.

Mulle tundub see üks peamiseid põhjuseid, miks Tartu võib lubada endale selliseid väiteid nagu „Tartu kirjandus ongi eesti kirjandus”[2]. Need on kummituse väited. Mõnes mõttes on need õigustatud, kuid mingil juhul ei ole need sealjuures otseselt siduvad elavatele, aktiivsetele, ärkvelolevatele ja mõistlikele inimestele. Sellepärast pole Tartu või Tartu kirjandus eesti kirjanduses alati väga meeldiv – see on kummituslik vaim, mis tekitab probleeme. Nii nagu tänapäeval üldiselt vaimudega, on nende olemasolu sageli vaidlustatud või eitatud, mõnikord isegi naeruvääristatud. Isegi kui need eksisteerivad, oleks neid mõnikord mõistlik ignoreerida. Me kõik teame, et Hamleti isa vaim hakkas Elsinore’i lossis kummitama ning sellest sai alguse rida traagilisi sündmusi. Kuid samuti on tõsi, et mõnikord on need jubedad sündmused tragöödiate ja draamade, kirjanduse ja kunsti allikateks.

[1] Kiho, T. 2005. Vabadussild ja Tartu vaim. – Postimees, 23.11.
[2] Vaher, B. 2005. Tartu kirjandus ongi eesti kirjandus. – Eesti Päevaleht, 05.11.

Meelis Friedenthal on Tartu Ülikooli raamatukogus intellektuaalajaloo uurija ja kirjanik.