Genialistide Klubis esietendub 16. märtsil Musta Kasti lavastus „Prohvet”, millega lavastaja Kaija M. Kalvet pöörab pilgu keskkonnaprobleemidele ning sellele, kas väiksel Eestil on lootust ülerahvastatud planeedil püsima jääda.
Mis sind praeguste keskkonnauudiste puhul kõige ärevamaks teeb?
Mind teeb kõige ärevamaks tundmus, et keskkonnaprobleemid paistavad valdavale osale inimkonnast alati teisejärgulised, nagu nendega tegelemiseks oleks eraldi koht ja aeg pärast seda, kui igasugused päevapoliitilised ning isikliku heaoluga seonduvad küsimused on lahendatud. Konks on muidugi selles, et need „jooksvad probleemid” ei kao kuhugi. Ja kardetavasti on sellel hetkel, mil keskkonnaprobleemid on kõigile igapäevaselt põletavaks mureks muutunud, juba ammu liiga hilja midagi ette võtta. Lisaks tundub, et kui ei toimu väga radikaalset väärtushinnangute muutust, kõlbavad väikealgatused vaid indulgentsideks – võiksime ju esiteks näha väärtust looduses eneses, mitte ainult selle kasulikkuses, ning teiseks pidada ka tarbimisvaba ja kasvusõltuvuseta eluviisi edukaks ja õnnelikuks. See muidugi ei tähenda, et ma ei hinda väga kõrgelt neid inimesi, kes siiski midagi, ükskõik kui väikest, ette võtavad.
Praegused inimeste põhjustatud keskkonnaprobleemid on paljudele kogukondadele üle maailma kannatusi valmistanud. Miks oled toonud „Prohvetisse” sisse ka eestluse püsimajäämise teema, kui probleemid on globaalsed?
Tegelikult ei ole seal küsimus eestluse püsimajäämises. Ma proovin pigem tabada tunnetust, mida enda ümber tajun, segadust, et kas tõesti on ka iga eestlane globaalprobleemidega seotud; abitust, nagu maailmapoliitika etturitena ning üliväikse osana planeedi kodanikest poleks meie tegudel ja mõtetel erilist kaalu. Usun, et suur osa eestlastest ja seda enam kolmandate riikide kodanikest tunneb keskkonnaküsimustega tegelemises sarnast pettumust – oleme naftapeole hiljaks jäänud, tahame ka heaolu ja tarbimist ning süütundeta laristamist. Aga paistab, et see pidu on siiski läbi saamas ja paljalt tahtmine, et see edasi kestaks, ei muuda paraku midagi.
Seda, et ma ise olen eestlane või isegi tartlane, ei saa ka tegelikult võrrandist välja võtta. Globaalprobleeme tulekski ju eelkõige lokaalselt lahendada. Kuigi selge on see, et praeguses üleilmastumises ulatuvad nii teod kui ka tundlad kaugemale – Hiinast odavate kaupade tellimine ning uudised jääkarude muredest on paraku seotud ka sellesama väikese Eesti inimestega. Kreedo aga võiks olla selline, et eeskuju näitamine võib aidata igas maailma nurgas.
Milline on sinu lemmikharjumus, millega loodusest hoolimist väljendad?
Kõige olulisem sõnum mis tahes eluvaldkonnas, nii teatritöös kui ka looduse hoidmises, on vastutada kõige eest, mida ma loon omaenese vaimu hinguses; minu igapäevane elu olgu minu pühakoda ja minu usk – millal iganes ma sinna sisenen, võtan endaga kaasa oma kõik. Parafraseerin siin Kahlil Gibrani, kelle esseekogu „Prohvet” on samuti seda lavastust paljuski inspireerinud. See küsitud harjumus võikski siis seisneda püüus neid teemasid mitte homse varna visata või oma mugavuses vältida, sest… mulle on antud võimalus valida.
Loe „Prohveti” kohta lisa ja vaata etenduste aegu Musta Kasti kodulehelt.
