Kuidas luua teatriväljale midagi uut ja isikupärast olukorras, kus uutest teatritest, truppidest ja ühendustest on tekkinud üleküllus? Mustas Kastis panustatakse isiklikkusele, poeetilistele eksperimentidele, rööprähklemisele ja pealekasvavale generatsioonile.

Musta Kasti möödunud aasta hittlavastus „Peks mõisatallis” pani näitlejad turbahunnikus püherdama. Fotod: Maris Savik

Üks TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikursus otsustas 2014. aastal kolmanda aasta tudengitena, et nad asutavad oma teatri ja loogiliselt sai selle nimeks Must Kast. Kel vähegi Viljandi Kultuuriakadeemiaga seost, teab ka sealset Mustaks Kastiks kutsutavat saali. Sümboolselt avati uus teater rahvusvahelisel teatripäeval 27. märtsil. Õige pea koliti Tartusse Genialistide Klubi saali. Oma tegutsemisaja vältel on teater tekitanud nii sümpaatiat kui ka nõutust, viimast pigem kuluaarivestlustes, kuid ometi kipub Must Kast saama ajastu märgiks. Lõppenud aastal jõudis teater ka suurema läbimurdeni, kui Paul Piigi ja Birgit Landbergi „Peks mõisatallis”, must komöödia eesti rahva hädast ja viletsusest, sai laialdast tähelepanu.

Teatriajaloos on ennegi juhtunud, et õpingukaaslased asutavad oma teatri. Lähemast minevikust võib tuua näitena samuti peamiselt TÜVKA kursusekaaslastest koosneva Cabaret Rhizome’i, aga ka Eesti Draamateater sai alguse teatrikoolist, mille lõpetajad tegutsesid päris pikalt õhinapõhiselt, vaevu ots otsaga kokku tulles ja endale mängupaiku välja rääkides. Siiski on pigem erandlik, et tudengid teadvustavad (küll õppejõudude sisendusel), et neid ei oota mitte kuskil mitte keegi, ning asuvad otsustavalt endale ise kohta looma.

Uusi teatreid, truppe ja ühendusi tekib juurde nii tihedalt, et enam ei vaevuta neid isegi tekkelainetesse süstematiseerima. 2016. aasta kevadel lavakunstikooli lõpetanud asutasid Tallinnasse teatri Kelm, järgmise lennu tudengid moodustavad juba praegu Paide linnateatrit. Teatrite ülekülluse üle ironiseeriti ka 2017. aasta Draama festivali kõrvalprogrammis, festivali lõpulavastuses „Ületoodetud teater” (programmi kuraator Kaija M. Kalvet Mustast Kastist, lavastaja Mehis Pihla) tõdeti lõhkist küna – tahaks veel rohkem teatrit teha, aga ei jaksa, sest kõigil on käed-jalad juba tööd täis.

Sisemise teatritegemise vajaduse ning teatrivälja küllastumise vaheline dissonants polegi varem nii selgelt väljendunud. Must Kast sattus oma tulekuga lihtsalt sellesse ajahetke ning on teinud valikuid, mis on praeguses teatris märgilised. Mitut neist on juba mainitud, kuid trupi koosseisus hakkab silma veel miski. Kui väga laialt üldistada, siis varasem noore näitleja või lavastaja karjäärimudel tähendas pärast kooli lõpetamist kas riigiteatrisse või piisavalt stabiilse riigi toetusega erateatrisse minekut, millega olid garanteeritud rollid ja võimalus end kehtestada. Käesoleva kümnendi jooksul on olnud võimalik märgata, et teatrikoolide lõpetajad teevad varasemast tunduvalt enam ebatraditsioonilisi valikuid – minnakse kas rändama või edasi õppima ka sel juhul, kui see maksab kutsutud koha repertuaariteatris, või asutatakse oma teater, mis võib koosneda vaid kahest inimesest. Teinekord vahetatakse õpinguid jätkates ka eriala, kuid teatriga tegeletakse edasi. Kõik need näited on Mustas Kastis olemas, aga neid leiab mujaltki.

Tartu küllastunud teatrimaastik

Tagatipuks on Must Kast seadnud end sisse Tartus, kus teatriväli on veel kitsam kui Tallinnas. Tartu teatrielus domineerib Vanemuine oma pigem konservatiivse ja peavoolu kuuluva repertuaariga. Vanemuisele on esitatud aegade jooksul ootusi, et teater muutuks, oleks mitmekesisem, katsetuslikum jne, ning on tõesti olnud perioode, kui see teater on olnud uuenduse lipulaev, näiteks aastad 1960–70 ning Mati Undi periood 1990. aastatel ja 2000. aastate esimeses pooles.

Samas on Tartus olnud Vanemuise kõrval alati väiketruppe, mis olid nõukogude ajal pigem harrastusteatrid, sh luuleteater Valhalla, Munev Aine jmt, hiljem professionaalsetest teatritest väga iselaadne Tartu Lasteteater, millest moodustati lühikeseks ajaks hoopis teistsugune, kuid sama iselaadne Tartu Teatrilabor.

Paari viimase aasta jooksul on Tartu teatrite kokkulugemine muutunud päris keerukaks ülesandeks. Kümme aastat tagasi asutatud Tartu Uus Teater on oma kanna tugevalt maha kinnitanud ja seda enam väiketeatriks ei nimetakski, Aare Toikka terminites pigem n-ö keskklassiteatriks (mitte ajada segi teatava sotsiaalse grupiga), mis mahu ja kaalu poolest on võrreldav Von Krahli ja VAT Teatriga.

Kahe suurema teatri kõrval on Tartu teatrielu muutunud vägagi mitmepalgeliseks. Siin valitsev tihe konkurents ei ole väiketeatrile pildil püsimiseks kerge. Traditsioonilise teatrilaadi esindajatest on viimastel aastatel lisandunud Emajõe Suveteatrile „talveteatrina” Karlova Teater (2014) ning küllaltki sageli antakse ERMi teatrisaalis külalisetendusi. Eksperimentaalsemal väljal tegutseb Cabaret Rhizome oma Aparaaditehase Erinevate Tubade Klubis (kuigi tõtt-öelda näeb neid Tartus viimasel ajal harva). Uue Teatri katuse alt võib leida nii Labürintteatriühenduse G9 kui ka Renate Keerdi füüsilise teatri trupi Kompanii NII. Tantsulavastusi ja muid performatiivseid sündmusi toob välja ka augustikuine linnafestival UIT, teatrispektri meelelahutuslikumast servast võib leida püstijalakomöödia (peamiselt Mökus) ja improteatri Ruutu10. Ja muidugi on Tartu väärika harrastusteatrite traditsiooniga linn, kui nimetada kas või ainult Vilde Teatrit ja Tartu Üliõpilasteatrit. Aeg-ajalt kerkib esile sädelevaid kooliteatreid või noortetruppe, viimati lõi laineid Tartu Waldorfgümnaasiumi lavastus „Pildid näituselt”. Veebruaris esietendub hoopis uue koosluse, ERMi teatri soomeugriteemaline lavastus. Ja endiselt näib, et sellest on vähe, sest mustkastlasi võib leida ka nende endi 2015. aastal asutatud MTÜ Temufi lavastustest, millest üks, „Tom Sawyeri seiklused”, on toodud samuti välja Tartus.

Nagu näha, on linnas esindatud nii konventsionaalse teatrilaadi ja väljakujunenud institutsionaalse praktikaga teatrid kui ka nähtused, mis on definitsiooni järgi kindlasti teatrid, kuid sisuliselt kuuluvad kas puhtalt meelelahutuskultuuri või hoopis interdistsiplinaarse kunsti väljale. Musta Kasti asetaksin sellel pildil kuskile keskele eelkõige institutsionaalse vormi poolest, teatri kunstilist nägu on aga tunduvalt keerulisem sõnastada.

Isiklik kontakt publikuga

Juba ammu ei ürita tekkivad väiketeatrid tegutseda repertuaariteatri printsiibil. Pigem tähendab uue teatri sünd ka uut teatritegemise vormi. Luuakse endale ise raamid ja sisemine struktuur, mille headeks näideteks on Cabaret Rhizome ja Labürintteatriühendus G9. Must Kast ei kuulu kumbagi äärmusesse. Tõtt-öelda on vahel raske aru saada, millega täpselt tegu on, ja kuigi sildid on mõnikord piiravad, on need vaatajale teatripildis orienteerumiseks siiski vajalikud. Vormiliselt püütakse olla repertuaariteater oma administratiivse meeskonnaga, tekitati kiiresti „normaalse teatri” nägu, kuid sisuliselt on tegu rohkem projektipõhise trupiga, kes majandab vastavalt võimalustele, sealjuures täidavad näitlejad-lavastajad ka administratiivseid ja tehnilisi ülesandeid.

Aastaringne tegutsemine, pidevalt uute lavastuste väljatoomine ja vanade mängukavas hoidmine nõuab ressurssi. Siin ongi kitsaskoht, kuna mustkastlasi võib kohata mitme teatri lavadel, aga ka pultide ja lettide taga. Eesti noore näitleja privileeg saada kohe pärast kooli lõppu kutse repertuaariteatrisse hakkab kaduma. Vee peal püsimiseks tuleb täiest jõust summida ning selles on Must Kast tabanud ära toimiva strateegia: ole nähtav, ole kiire ja ole mobiilne. Suhtle ja veel kord suhtle. Hoia kontakti. Seda mantrat võiks lõputult jätkata. Nii mõnedki konarused saavad andeks antud, kui tegijate kirg oma töö vastu on silmaga nähtav ja käega katsutav.

Must Kast on esimene teater, mis korraldab järjekindlalt iga etenduse järel publikuarutelu kutsutud külalistega. Mitte arutelu iga lavastuse kohta, vaid reaalselt iga mängitud etenduse järel, seda ainult üksikute eranditega. Lisaks peavad mustkastlased blogi, kus nad kirjutavad oma tegemistest kes argisemas, kes filosoofilisemas plaanis. Niivõrd isiklikku kontaktiloomist oma publikuga näeb harva. Sellega kaasneb veel üks uus nähtus – avalikus debatis osalev näitleja. Kõige enam on laiemas meedias silma torganud muidugi videoblogija Märt Koik, aga ka Musta Kasti lavastustes veidi varju jääv liige Kristo Veinberg nii oma sotsiaalkriitiliste arvamuslugude kui ka eluabsurdi fikseeriva blogiga. Musta Kasti eristabki sõnateatri kontekstis harva kohatav isiklikkus, nad on näitlejad oma nime ja näoga, ilma väliste meedia- ja turundusfiltriteta.

Pooleliolevad identiteediotsingud

Alustades määratles Must Kast end kui kogukonnateatrit. Selle teatrivormi definitsioon on tuntud rakendusteatri kontekstist, kus see tähendab teatrit, mis tegeleb aktiivselt kohaliku kogukonna probleemide lahendamisega, leiab oma materjali inimeste lugudest, mitte draamakirjandusest, töötab dokumentaalsete ja elulooliste allikatega. Kogukonnateater sekkub pärisellu juba loomeprotsessi käigus. Sealjuures on sageli tegu harrastajate või isegi ühiskonnas vähem nähtavate gruppide teatriga.

Must Kast on aga professionaalne teater, kelle eesmärk on siiski teostada oma kunstilisi ambitsioone. Rangelt võttes ei ole Must Kast niisiis kogukonnateater, kuid publikuga kontakti hoidmine on nende tegevuses vägagi oluline. Kes on siis Musta Kasti kogukond? Teatrit asutades teatati, et nad hakkavad tegema teatrit lastele ja noortele. Seda lubadust on ka peetud, noorele vaatajale suunatud lavastusi on olnud repertuaaris mitu, neist populaarseimad on olnud „Õhupallid”, „5 grammi sisemist rahu” ja „Jõud”.

Teisalt on Musta Kasti identiteet seotud endiselt küllalt tugevalt Tartu Ülikooliga, mille vilistlased nad TÜVKA lõpetajatena on. Tugev side üliõpilaskonnaga on nišš, mida ei täida tõtt-öelda õieti ükski Tartu teater. Vanemuise peavoolurepertuaar kõnetab intellektuaalsemat publikut harva ja Tartu Üliõpilasteater toimetab rohkem omaette. Isikliku õppejõukogemuse pinnalt hinnates on üliõpilaste kontakt kõige tugevam Uue Teatriga, kuid eakaaslus juhib nad sageli ka Musta Kasti. Paar aastat tagasi proovis teater ingliskeelsete etendustega ka välistudengeid püüda, aga paraku ei kandnud see katse vilja. Vähemasti korra on ülikooli märk Musta Kasti juures end ka õigustanud, kui lavastuses „Võõrana põhjala kõrbes” osales TÜ Akadeemiline Naiskoor.

Kogukonna loomisel on märkimisväärne ka see, kus teater linnapildis paikneb. Kui Karlova Teater tegi julge sammu ja astus kesklinnast välja ning Erinevate Tubade Klubi ehitati Telliskivi loomelinnaku Tartu analoogi ehk Aparaaditehasesse, Ruutu10 tegutseb aga üldse kortermajas, siis Must Kast tegi ootuspärase, aga samas riskantse sammu – läks sinna, kus teised juba ees. Magasini ja Laia tänava nurk on Tartu boheemlasliku kultuuri keskus: Uus Teater, Genialistide Klubi, Möku, Uus Õu, Generaadio. See on vabameelne ja mõnus kultuurikvartal, kuid Uue Teatri varjus ja isegi nende endises saalis alustades pole just lihtne oma nägu kehtestada. Sealjuures on lapsed ja noored sellises kõrtsikeskkonnas päris ootamatu sihtrühm. Segadus seoses Musta Kasti identiteediga tekibki ehk vastuoludest. On see repertuaariteater või mingi muu vorm? Kõrtsi- või lasteteater? Puhas kunst või sotsiaalprojekt?

Musta Kasti toodetud teater

Musta Kasti repertuaarinimekiri on aukartustäratavalt pikk, kuid maht tuleb suuresti sellest, et sinna on lisatud ka koolitööd, mis toodi välja juba Musta Kasti nime alt. Vähemalt osaliselt on see ka õigustatud, sest kõige enam on seni olemasolevate andmete põhjal toonud teatrile publikut Silver Kaljula monolavastus „5 grammi sisemist rahu” – 2016. aastal 4158, 2015. aastal 775 vaatajat. Eesti Teatri Agentuuri andmebaasist võib näha, et teater kasvatas oma publiku aastaga enam kui kahekordseks. 2015. aastal oli külastajaid 3864, 2016. aastal juba 9216. Hittlavastus oli ka noortemuusikal „Jõud” 2016. aastal 1383 külastajaga. Ülejäänud lavastuste publikuarvud on jäänud mõnesaja piiresse. Statistika tõestab, et teatri peamine sihtrühm on noor vaataja, ning kahe kõige populaarsema lavastuse näitel õigustab end ka kogukonnateatri nimetus. Nii „5 grammi” kui ka „Jõud” on loodud autentse materjali põhjal. Esimene neist tegeleb narkoprobleemiga, sealjuures õppis näitleja Silver Kaljula töö käigus narkomaanide maailma lähemalt tundma, teine teismeliste probleemidega vanuserühma enda kirjutiste põhjal.

Musta Kasti lavastusi ühe esteetilise nimetaja alla seada on raske, sest kõik neist lähtuvad erinevast materjalist ja teatrikeelest. Mängitud on nii noorte autorite loomingut (Marite H. Butkaite „Võõrana põhjala kõrbes”) kui ka Ingmar Bergmani („Persona”), tehtud on nii rahvusvahelisi koostööprojekte („Kaksismaa/Kaksoismaa”) kui ka sotsiaalkriitilisi monolavastusi („5 grammi sisemist rahu”, „Tanknaine/Laevatüdruk”, „Avameelselt arvamisest”), nii ajalooainelist dokumentaalteatrit („Kangelased”), füüsilist teatrit („Müür”), eesti kirjandusklassikat („Siuru sada”), lastekirjanduse klassikat („Röövel Rumcajs”) kui ka arhailise mündiga küberpunki („Nornide mängud”). Paljude lavastuste puhul võib rääkida kaasautorlusest, isegi kui lavastaja nimi on eraldi välja toodud. Neist nimedest hakkab rõõmustavalt silma erakordselt suur naislavastajate kontsentratsioon, mida ei ole üheski teises Eesti teatris – Kaija M. Kalvet, Birgit Landberg ja Jaanika Tammaru kehtestavad end väga järjekindlalt.

Tervikuna liigub teatri esteetiline laad konservatiivsuse ja poeetilise eksperimendi vahel. Aeg-ajalt kombatakse väikseid piire, kuid kandvaks on lõpuks ikka eluterve helgus nagu „Jõus”. See on lihtsate vahenditega loodud mänguline muusikal, sealjuures sugugi mitte ninnunännutav teos. Materjali on loonud Forseliuse Kooli 7. klassi õpilased, aineseks elulised ja vägagi puudutavad probleemid. Ma tean üht teismelist tütart kasvatavat perekonda, kelle elu on see lavastus päriselt paremaks muutnud. See on tunnustus, millele on raske veel midagi lisada. Jaanuari alguses ei ole veel kättesaadav 2017. aasta publikustatistika, kuid kõigi eelduste kohaselt lööb seal laineid hoopis teistlaadne „Peks mõisatallis”. Absurdne, vägivaldne ja tõepoolest tapvalt naljakas püherdamine turbahunnikus on lavastus, mille kohta vanema generatsiooni teatrimees Jaak Allik sedastab: „Kolm noort inimest ütlevad meile 80 minuti jooksul ehk rohkem Eesti viimase 100 aasta ning eestlase hingeelu kohta kui 20 teatrit koostöös sajandi projekti luues.”

Lavastaja Kaija M. Kalvet on toonud Draama festivali programmi „Ületoodetud teater” kokkuvõttes välja erateatris töötamise kitsaskohad, milleks on eelkõige uuslavastuste liiga suur arv ja seetõttu ka tõsine oht läbi põleda. Mitmel rindel rabelemist ja väsimust kajastatakse teatri blogi sissekannetes korduvalt. Ületootmine ei ole muidugi ainult Tartu probleem, pigem ilmneb see siin kontsentreeritumalt. Lisapingutust nõuab ka enda Tallinna publiku jaoks nähtavaks tegemine – selleks, et teatrina üldse pildil olla. Seetõttu väärib austust ka trupi samm lükata kõik selle hooaja uuslavastused kevadesse ning teha vähem. Hooaeg ise on keskkonnateemaline, mis tähendab ka säästlikku suhtumist oma ressurssidesse, loodetavasti ka paremini läbi mõeldud lavastusi. Suurim ressurss on kaheldamatult inimene. Kes on siis Musta Kasti peamine varandus ehk inimesed? Need on noored autorid, kes on piisavalt sõnakad, et oma seisukoht välja öelda, kes ei karda teha mitut asja korraga, olla näitlejad-lavastajad-koreograafid ja vajadusel kas või katlakütjad, kes ei pelga uusi vorme. Musta Kasti lavastuste tase on olnud seni kõikuv, kuid vahetu, isiklik suhe oma tööga iseloomustab just alustavaid noorte teatritegijate truppe.

Riina Oruaas on Tartu Ülikooli teatriteaduse õppejõud, teatriuurija ja -kriitik, kellel on valmimas doktoritöö sellest, mis juhtus Eesti teatris pärast iseseisvuse taastamist.