Laur Kaunissaare on teater NO99 dramaturg, kes koos Aare Pilve ja Jarmo Rehaga on üks EV100 ametlikku programmi kuuluva lavastuse „Oomen” autoritest. Uurisime Laurilt, milline tulevik võiks post-industriaalset Ida-Virumaad ees oodata.

Tegid hiljuti koostöös Aet Aderiga näituse „Puhkus on töö” Narva-Jõesuu Koduloomuuseumis, mis on Maarin Ektermanni kureeritud sarjast „Kunstnikud kogudes”, nüüd töötad etendusega „Oomen” Narvas. Millest sinu huvi selle piirkonna vastu ja kuidas iseloomustaksid seal töötamist?

Ma olen enamuse oma lapsepõlve suvedest veetnud Maardus, kus elas mu vanaema, nii et venekeelne keskkond on mulle ikka tundunud kuidagi kodune. Maarin andis muuseumi valikul vabad käed ja variantidest tundus Narva-Jõesuu kui monofunktsionaalne asula (Eesti Sharm el Sheikh vms) kõige huvitavam, ta on isegi ülejäänud piirkonnast kuidagi lahti haagitud kant.

Mis puutub Ida-Virusse, siis huvitav on selle tugev mütologiseeritus eesti n-ö komberuumis. Korruptsiooni Järva-Jaanis või Kaberneemes näiteks ei tajuta sugugi niivõrd suure õudusena, ehkki millegipärast teeb kanalisatsioonitööd alati sama Ahtoga seotud ettevõte. Ida-Virumaa on muutunud meemiks ja on just sellepärast põnev. Aga töö on töö, igal pool samasugune. Kui miski seda uues kohas esialgu raskemaks teeb, siis ehk kohalike kontaktide vähesus. Aga nüüd on neidki tasapisi kogunenud. Samas oleks minust loll väita, et ma nüüd siinset kanti juba kuidagi hästi tunneks.

Narva on uus nn „kuum koht” eesti kultuurikaardil, mis võimalusi ja ohtusid see sinu arvates endas kätkeb?

Teatud avangard käis siinkandis kuuldavasti Tallinnast üritusi korraldamas juba 90ndatel. See on lihtsalt järjekordne ring varjaage. Eks peamiseks ohuks olegi eksotiseerimine, valgetele Põhja-Tallinna inimestele kultuurisafarite korraldamine, kui nüüd pedaal päris põhja lükata. Samas on normaalne, et kui pole ammu või üldse mitte Narvas käidud, siis tekib kujutlus läbi massimeedia, mis on meil kahtlemata väga tasakaalustatud.

Suurim võimalus on saada eesti kultuurikaardile üks linn kindlalt juurde. See sõltub muidugi sellest, kas piirdutakse järjekordse varjaagide ringkäiguga või tekkivad püsivamad muutused. Parim, mis saaks juhtuda, on kohalike häälte tugevnemine. See sõltub initsiatiivist, aga ka kultuurikorraldajate teadlikust tööst ja vahenditest. Aga mõistagi ei pääse kuidagi ümber ega üle Narva pärisprobleemidest nagu kahanemine ja tööga seotud küsimused.

Ohtude osas meenub ühe kohaliku pensionärist proua ütlus, et meil on nüüd siin neid strateegiaid juba piisavalt koostatud ja saanud pole neist midagi, las siis parem tehakse midagi hetkeentusiasmi pealt – isegi, kui pool läheb valesti, on see ikka parem, kui tühjad strateegiad.

Ruumipoeetiline rännak „Oomen” tõukub Aleksei Gastevi teosest „Töölislöögi poeesia”. Gastev oli ka tuntud tööteaduse teoreetik, kuidas ja kas üldse Gastevi ideed 21. sajandi Eestis (ja Narvas) võiks resoneeruda?

Gastev unistas töö ja progressi tulevikust ajastul, mil tundus, et töö tulevik sõltub inimmassidest. Nagu näha, läks teisiti. Praegusel post-industriaalsel ajastul, mil suurim töökohade kaotaja on automatiseerimine ja algoritmid, seisneb Gastevi tekstide ilu just nende tühjas kires. Nii nagu Gastev ennustas, ei läinud, aga Gastevi tahe ja kujutlus räägivad sellest hoolimata midagi inimese igavesest püüdlusest aina edasi. Gastev ise jäi revolutsioonijärgse tuhina ajastusse maha, nii nagu Kreenholmi tühjad müürid on jäänud maha progressi kiirusest ja töökohtade kolimisest Kagu-Aasiasse. Ja võib-olla jääb tulevikus maha inimene ja me seisame kõik Kreenholmina progressituule järelkajas.

„Narva on Kreenholm, Kreenholm on Narva,” olevat kohalik ütlus. Siis Kreenholm suleti ja inimesed jäid üle. Töökohade kadumine 90ndatel aastatel ja sellega seotud valu, tühjusetunne ja identiteedikadu hakkab vaikselt räägitavaks muutuma. Küllap selles ongi „Oomeni” peamine kõlapind Narvas. Aga Eestis laiemaltki, kus üha rohkemad valdkonnad langevad automatiseerimise ohvriks. Polegi ehk midagi paratagi – progressi tuul puhub, kus tahab. Aga mida teha üle jäänud inimestega? Jarmo Reha lavastus püüab neid mõtteid panna ruumilisse vormi.

Paljud säilinud vanad vabrikud Euroopas on muutunud n-ö kultuurivabrikuteks, samas proletariaadi mõiste on asendudnud prekariaadi mõistega, milliseid tulevikuarenguid sa töö ja kindlustatuse koha pealt eesti kultuuritöölistele ette kujutad?

Kunagi ütles mulle üks teatrijuht, et rahaga on kultuuris kolm varianti: a) raha on vähe, b) raha ei ole või c) raha ei ole üldse. Eks kultuurisektoris ole palju pihustumist – kõik saavad natuke vahendeid, aga kellelgi ei ole piisavalt. Teatritel ja muuseumitel on ka kõrge omatulu teenimise vajadus, mis määrab kunstilistes otsustes nii mõndagi. Samas – kuidas ja kes otsustab, mida ei ole vaja?

Kultuuriprekariaadi kontekstis, ja arvestades, et inimeste hulk on üsna väike, võiks ju kaaluda prantsuse intermittents’i, perioodilise töökoormusega kultuuritöötaja staatuse sisseviimist, mis on seal seotud töötukassaga ja sisuliselt võrreldav meie vanemahüvitise süsteemiga. Kuid siin tekib Eestis küsimus üldisest ühiskondlikust solidaarsusest, sest 75% inimesi teenib teatavasti alla keskmise palga ja sotsiaal-majanduslik ebakindlus pole kaugeltki vaid kultuuriinimeste pärusmaa.

Üldiselt ma arvan, et kultuurikulutuste protsent võiks olla võrdne kaitsekulutuste protsendiga SKT-st (nagu see oli 2000ndate algul) ja võiks kasvada nendega samas tempos. Kahtlemata tekib siis küsimus, et kust raha kogu eelarvesse juurde tuleb, aga sellega olemegi jõudnud päris küsimuseni.

Vaata lisainfot lavastuse „Oomen” kodulehelt.