24. ja 25. augustil leiab Narvas aset rahvusvaheline linnaruumilabor „NARVA – DETROIT: Postindustriaalsed piirilinnad – kuhu edasi?”. Narvas toimuvast rääkisime Narva kunstiresidentuuri juhi Ann Mirjam Vaiklaga.

Ann Mirjam Vaikla. Foto: Jacques-Henri Heim

Sa oled olnud Narva kunstiresidentuuri juht alates eelmise aasta sügisest. Mis tõukas sind seda ametikohta vastu võtma ning mis muutuseid oled selle aja jooksul Narvas näinud? Kuidas linna elanikud ise seal toimuvatesse uuendustesse suhtuvad?
Minu Narvas elamise ja töötamise taga on kaks põhjust: uudishimu Narva linna ja selle elanike vastu ning võimalus töötada just kunstiresidentuuris (mitte muuseumis või galeriis). Mind intrigeerib residentuuri olemuse mõtestamine ja selle potentsiaaliga katsetamine. Maailmas pole olemas identseid residentuure – see on koha ja selle kasutajate spetsiifilisuse sulam, mille moodustavad väljastpoolt tulevad kunstnikud ja kohalik kogukond.

24. ja 25. augusti sümpoosionil kõrvutatakse omavahel Narvat ja Detroiti ning uuritakse, kas Narval on Detroiti kogemusest midagi õppida. Miks just Detroit ning mis on nende linnade ühisjooned?
Lisaks tõsiasjale, et nii Narva kui ka Detroiti puhul on tegemist kahe väga huvitava ja omanäolise postindustriaalse piirilinnaga, mille nüüdseks suletud tehased (Kreenholmi manufaktuur versus Packardi autotehas ja mitmed teised) mõjutasid nende hiilgeajal tuhandete inimeste elusid, on minul Detroitiga isiklik side. Nimelt sattusin eelmine aasta New Yorgis elades MoMA PS1 raamatupoes Francesca Berardi teosele „Detour in Detroit”. Selle haarava raamatu jälgedes külastasin 2017. aasta jaanuaris paukuva pakase käes esmakordselt Detroiti, mis jättis kustumatu mulje. Mul on hea meel tõdeda, et Berardi tuleb Narva Urban Labile ning modereerib avapaneeli, kus kohtuvad kaks olulist tööstusmaastikega suhestuvat kunstnikku, nimelt Narvast pärit Maria Kapajeva ning detroitlane Scott Hocking.

Kuidas saab kunstiga Narvat muuta?
Narva kunstiresidentuuri opereerib Eesti Kunstiakadeemia ja selle tulemusena satub residentuuri mitmeid EKA osakondi oma üliõpilastega. Just humanitaarsuuna tudengeid on Narvas kõige rohkem puudu, sest neilt tulevad ümbritseva keskkonna ja selle elanikega suhestuvad huvitavad kunstilised ideed, mis pakuvad alternatiivseid mõttemustreid üldlevinud arusaamadele.

Mis on edasised Narvaga seotud plaanid?
29. septembril avame Paul Kuimeti isikunäituse, mille kuraator on Berliinis tegutsev Nico Anklam. Selle kõrvalosana toimub Ingel Vaikla kureeritud filmiprogramm residentuuri teisel korrusel asuvas ajaloolises kinosaalis. Näitus vältab novembri keskpaigani. Sügise teises pooles korraldame plaadifirma Päästevest eestvedaja Simon White’i algatusel esimese heliresidentuuri, mille keskmes on Robert Nikolajevi looming. 2019. aastal unistan võimalusest suunata pilk ida poole ning luua sidemed paari Venemaal asuva residentuuriga (Peterburi ja Vladivostok).

Mis on sinu lemmikkohad Narvas?
Soojal suveõhtul istun hea meelega mõne residendiga Narva jõe kaldal vaatega Venemaa poole – joome veini ja arutame elu üle. Söögikohtadest on minu raudne lemmik Puškini tänaval asuv India restoran Silver Mint, mida peab Indiast Narva kolinud Sam. Tugeva havannaliku vaibiga on kohe residentuuri läheduses paiknev Obloni söökla, mille tumeroosaks võõbatud tagatoas mängib tihti telekas. Fantastilise tunde tekitab Narva laiadel teedel rattaga ringisõitmine.