„Roukli” (2015, Eesti). Režissöör ja stsenarist Veiko Õunpuu, osades Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Eva Klemets, Peeter Raudsepp jt. 99 min.

Juhan Ulfsak filmis „Roukli”.

Lugejale vaatevinkli seadmiseks: „Sügisball” on minu meelest parim eesti film, mis on kunagi tehtud. Tahaks kallistada iga vaatamise järel Unti ja Õunpuud ning kõiki teisi andekaid ja häid inimesi, kes suutsid tähendada kild killu haaval üles Ida-Euroopa ääreriigi elu vaikse traagika ja tragikoomika. „Pühast Tõnust” ei saanud sarnaselt paljude teistega suuremat sotti, aga pildikeelelt näis ta neetult põnev. „Free Range’i” puhul oli aga hulga huvitavam Õunpuud filmist rääkimas kuulata kui kinos linateost vaadata. Õunpuu ei taha nimelt, et tema filmid oleksid lihtsad, kergesti püütavad ja üheselt markeeritavad. Mina ei taha omakorda, et kaamos kinotoolis lämmataks ja igasuguseid määratlusi pelgav kodumaine kunst poolsuitsiidset ning lõputult katarsist otsivat narratiivi taastoodaks. Aga eks filmiga ole siinmail nagu suvise keskpäevapäikesega, mis lagipähe paistes ühel hetkel iiveldama ajab – niivõrd harva teda ju paistab, enesetunne ei olegi sealjuures kõige olulisem. „Roukli” eleegilisus viib vastupidiselt päikesepaistele vaataja inimolemise ürgsoppi – aja ja ruumi hallalasse, kus on aimatavad alanud sõda, tsivilisatsiooni kaugenemine ja neljast inimesest moodustunud seltskonna järkjärguline murenemine.

Hooandja abiga rahastatud filmis on nähtaval kõik Õunpuu ja kompanii trumbid. Lavastaja tavapärast kaastegelast Mart Tanieli asendanud Erik Põllumaa annab kord nurga tagant piiluva käsikaameraga, kord suuremas plaanis metsa- ja merevaadetega filmile esteetiliselt tipptasemel ilme. Näitlejad on täies sõiduvees. Atmosfääritunnetus on ülitäpselt paika timmitud, andes vahelduvalt edasi õõva, ärevust, hüsteeriat, üksindust – ja oh! Mirtel Pohla tissid! – ning lootusetustunnet. Taustsüsteemi samal ajal napib ja see kahandab pisut ka filmis toimuva tõhusust. Ähvardatakse verejanulise Peeduga, aga miks teda tegelikult pelgama peaks, on sedavõrd ebaselge, et raske on toimuvasse emotsionaalselt sisse elada. Nõudlik film, eks ole, rohkelt tühimikke jääb vaataja täita. Pelgupaigana tundunud talust kujuneb justkui pahupidi pööratud paradiisiaed. Madu veab tegelased lahku, kuid pattulangemise asemel kulgeb tee hoopis vabanemise tuultes. Kohati on „Roukli” oma salapäras võluv, teisalt liigagi unelev – intellektuaalse mänguna põnev, ent loodavas mütoloogias poolikuvõitu.

Nagu Õunpuu filmide puhul ikka, võib leida rohkelt viiteid või lausa tsitaate eeskujudelt. Von Trier, Malick ja eriti tugevalt muidugi Tarkovski, kelle „Stalker” kumab läbi nii pildikeeles kui üldises tunnetuses. Ja samas on film ometi äratuntavalt oma autori nägu, kelle eesmärgiks näib olevat absoluutne vabanemine iseeneses või, kui kasutada filmis lausutud sõnu, püüdlemine mitte millegi poole peale mitte millegi poole püüdlemise. Seevastu sirvisin hiljuti The Hollywood Reporterit, mis peaks vist olema kinoajakirjanduse apogee, aga keskendub peamiselt vaatajanumbritele, auhinnakolale ja kassatulule ehk väärtuse mõõtmisele rahas ja numbrites. Just selles kontekstis on mul hea meel, et on olemas selliseid lavastajaid nagu Õunpuu, isegi kui mädarõigastki aru ei saa.

„Roukli” võistleb esimese eesti filmina Tōkyō filmifestivali põhiprogrammis. A-kategooriasse kuuluv festival on üks olulisemaid Aasias ning toimub tänavu 22.–31. oktoobrini.