Jazzkaar peab 19.–28. aprillil toimuva festivaliga oma 30. sünnipäeva. Samal ajal tähistab juubelit muusik ning hiljuti maineka BMW Welt Jazz Awards 2019 nominendiks kuulutatud Maria Faust, kes on kureerinud Jazzkaare jaoks kolm eksperimentaaldžässile pühendatud kontserti.
Milline on sinu kujutluses praegune eksperimentaaldžässi maailm?
Millegipärast arvatakse, et eksperimentaalne muusika on hästi väike ja tundmatu ala, aga tegelikult on see eksisteerinud aegade algusest koos erinevate stiilide, sh džässiga. Kui vaadata Euroopa džässifestivalide kavasid, siis näib, et see äärmiselt kirju ja mitmekihiline vool pigem kasvab, kui näitab kahanemise märke. Free jazz’i mõiste tuli kasutusele juba 60ndate alguses ja on saavutanud koos graafilise notatsiooniga mõnel pool peaaegu et peavoolu staatuse. Free jazz, mis ei ole tegelikult nii „free” midagi, on oma kirjutamata reeglitega keeruline stiil, mille arendamine on elutöö.
Eksperimentaalsel džässil on tänapäeva inimese nägu. See on multikulti, ja kui rääkida naiste osakaalust muusikas, siis võiks öelda, et sel on palju rohkem naise nägu kui mis tahes teisel muusikažanril. Oluline on ära märkida Euroopa ja Ameerika suundade erinevus. Jazzkaare eksperimentaalsel juubelipeol tahangi tuua kuulajani need kaks külge ning kutsusin esinejaid, nii legende kui ka just õide puhkenud artiste, mõlemalt poolt ookeani.
Mille alusel oled valinud üles astuvad artistid?
Loogiline oli kutsuda mängima Euroopa free jazz’i suurim legend ja alustala Peter Brötzmann ning tema duo, kus teeb kaasa USA sülekitarrimängija Heather Leigh. Paljudele, niisamuti minule, oli Brötzmanni muusika kuulamine pöördepunkt. Albumid „Machine Gun” ja „Nipples” on Euroopa improvisatsiooni ajaloos üliolulised teosed.
Brötzmanni ja Leigh’ kõrval soovisin esitleda kultuuride ja stiilide segunemist. Sofia Jernberg on noor eksperimentaalne sopran, kel on etioopia-rootsi juured ja kes on selleks suurepärane valik – ennekuulmatu tehnikaga ja muusikaliselt tundlik natuur.
Viimasena esitlen ise uut albumit oma n-ö Ameerika unelmast trioga. See on miski, mida olen kaua teha tahtnud; kasutada ära kogu enda olemasolevat emotsionaalset paletti ja keskenduda instinktidele.
Trio Faust-Dahl-Walter koosneb sinust ning Tim Dahlist ja Weasel Walterist, kes on pärit USAst. Kuidas teie teed ristusid ning kuidas rikastab mandritevaheline koostöö teie ühist loomingut?
Kohtusin Timiga juba aastal 2004. Weaselit tunnen pisut hilisemast ajast. New Yorgis ja ka Euroopas on mõlemad nimed ja nende mängustiil hästi teada. Timi ja Weaseliga liigub kaasas alati ports kuulujutte ja mingi mässav vana kooli hõng. See on värskendav, aga ka intensiivne. Vahel tunnen end nende kõrval sellise rahuliku soomlasena. Mulle on oluline pääseda Euroopa viisakast maailmast aeg-ajalt metsikusse džunglisse. Vahel on vaja koorida maha kogu viisakus, kombed ning publiku ja kogukonna ootused ning teha asju kompromissideta. See seltskond annab tagasi loomupärase häbituse luua stiililiste piirideta.
Keda sa lisaks enda kutsutud artistidele kindlasti Jazzkaarel kuulama soovitad minna?
Kui 22. aprillil ei jõua tulla, soovitan kindlasti kuulata trummar Mark Guiliana kvartetti.
Vaata lisaks Jazzkaare kodulehelt.
