Täna esietendub Kanuti Gildi SAALis koreograafi ja kunstniku Maria Metsalu teos „Kaev”. Sel puhul tegime temaga juttu suhtest vaatajatega, kompromissidest ja intervjuudest.
Lugesin, et lavastuse eesmärk on nihestada suhet publikuga. Seega küsin esmalt, et mis on olnud selle suhte keerulised ja vähem keerulised aspektid?
See suhe publikuga on olnud põhiasi kõikides minu töödes: nii soolo- kui Young Boy Dancing Group’i loomingus. Etendused sõltuvad sellest energiavahetusest väga. Ma võin esinedes täielikult loobuda mingitest plaanidest, midagi totaalselt muuta.
Näiteks mu viimane teos „Mademoiselle X” rääkis lõpuks minu jaoks sellest, mis tekkis minu ja publiku vahel. Lavastuse esietendus samas seda teemat ei puudutanud. Seega kujunes lavastuse content välja kahe aasta jooksul.
Kuna ma teen laval vahepeal veidraid asju, huvitab mind see energia, mis seal tekib: WTF see on? Väga huvitav. Inimesed publikus jagavad seda omavahel.
Esinejana paneb inimene end väga erandlikku situatsiooni. Eraelus on mul ka paranoia, et inimesed vahivad mind. Loojana saad sa energiat suunata stsenograafiliselt, läbi mõelda, kuidas sa publiku paigutad, kuidas seda võimupositsiooni kas tugevdada või alla tuua. See, mida ma uue lavastusega teen, on minu mugavustsoonist väljaspool. Ma tekitan meelega barjääri, et vaadata, kuidas asjad siis toimivad.
Mida EKA väligalerii näituselt oodata ja kuidas see „Kaevuga” suhestub?
See konkreetne väligalerii näitus ei olnud üldse projekti sisse plaanitud, aga me saime selleks pakkumise. See tundus huvitav, sest väligalerii tööde formaat on väga selge – 26 meetrit pinda trükisteks.
Me otsustasime selle näituse teha minu, Jaakko (Pallasvuo – toim.) ja Tarvo (Porrosoni – toim.) koostöös, et neid Jaakko abiga lavastuseks tehtud metallraamatuid natuke teise nurga alt tutvustada. See töö on minimalistlikum kui lavastus.
Kui palju ja milliseid kompromisse su kunstipraktikas ette tuleb?
Algusest peale on suured kompromissid eelarves – aga seda räägivad kõik. Mu mõtlemine on hästi visuaalne; ma tahan luua maailmu. Koreograafia installatiivsus on hästi oluline. Aga kohe alguses pean ma seega pisarsilmi tegema raskeid otsuseid. See avab samas uusi viise, kuidas ideid saaks minimalistlikumalt ellu viia – ja see ongi võib-olla parem.
Loominguliselt ma eriti kompromisse ei tee. Kanuti Gildi SAAL, kus ma olen kaks viimast esietendust teinud, on nii toetav ja nad püüavad alati leida võimalusi, kuidas kompromisse vältida. Shout-out neile!
On sul mingeid küsimusi, mida tahaksid enda intervjueerijatelt kuulda?
Mulle ei meeldi ja ma ei taha intervjuusid anda. Teen seda pika hambaga. Nüüd, kui etendus välja tuleb, siis ma teen neid reklaami mõttes. Pigem ma ei tahakski neid küsimusi.
Miks on intervjuuprotsess sinu jaoks ebanauditav?
Endast rääkimine on nii cringe, eriti endast kui kunstnikust. Pigem tahaks, et inimesed näeksid seda teost ja teeksid omad järeldused. Mulle meeldib ka intervjuusid lugeda ja inimeste kohta teada saada, aga ise seda teha on ilge cringe.
„Kaev” etendub 20., 21., 22., 28. ja 29. detsembril Kanuti Gildi SAALis. Rohkem infot leiad siit.
