Sel reedel, 26. augustil leiab EKKMi kohvikus aset järjekordne Club Konstanet. Üritus hõlmab endas Maria Metsalu Konstaneti virtuaalruumis toimuva näituse „Fuchsia version 3. Pre-Alpha Testing” avamist, tema performance’it ja klubiõhtut, kus mitmete nimede seas astuvad üles ka prantsuse naisprodutsentide rühmitusse TGAF kuuluv Oklou ja Berliini produtsent Ausschuss. Sündmuse eel uurisime Maria Metsalult tema virtuaalsuse ja reaalsuse vahelisi piire käsitleva loomingu kohta lähemalt.

Maria Metsalu „Fuchsia version 2 – the art gallery”. Foto: Nellie de Boer

Alustuseks, räägi meile, kes on Fuchsia?

„Fuchsia” ei olegi iseenesest „kes”-karakter, vaid projekti nimi, mida see konkreetne töö ja uurimus on aasta aega kandnud ning mille plaanitud esietendus on pärast kõikide erinevate versioonide lõppu 2016. aasta detsembris. Pealkirja algupära on siiski väga armas ja banaalne, nii et seda pole eriti mõtet lahti seletada. Varasemalt ma küll lõin oma tööde jaoks mingeid nimelisi karaktereid, aga selle töö puhul muutub karakteri olemus seoses versioonide põhjal muutuvate meediumitega rohkem. Üritasin karakteri olemust rakendada n-ö mitteinimlikule vormile, nagu näitus või videomäng. Näitus kui elus karakter, kellel on tunded, reaktsioonid, iseloom jne. Selline lihtne post-human mõttekäik.

„Fuchsia” koosneb kolmest osast. Esimene neist tegeles sinu virtuaalmina lahtiseletamisega ning selle mõjuga sinu elule väljaspool veebi. Teises versioonis andsid sa jutustaja rolli üle kunstinäitusele ning kolmandas osas saab Fuchsiast kui füüsiliselt karakterist virtuaalne karakter. Millest tuleneb sinu huvi keskenduda just virtuaalmaailmale?

See on lihtsalt paralleelne minu endaga. Veedan väga palju aega internetis ja olen olemuselt üpris introvertne. Ja ega n-ö analoog- ja digitaalmaailma polegi ehk võimalik või üldse mõtet lahus hoida – kõik on vist üks. Virtuaalsus on lihtsalt üks informatsiooni käsitlemise vorm.

Sinu loomingus mängib olulist rolli su enda keha, mida sa üsna julgelt presenteerid ja lisaks leiame palju postinterneti esteetikat. Miks just need kujundid?

Ma ei ole sellest kindlast terminist islikult väga huvitatud. Tundub, et see ei tähenda nagu mitte midagi või vastupidi, tähendab liiga palju, viidates mingil moel lähiminevikule. See on tänapäeval viis, kuidas mingeid asju kirjeldada või lugeda. Tahtlikult ma neid kujundeid ei kasuta, vaid tulemina on need elemendid asjade loomulik käik. Kasutan asju, mida ma tean ja millest ma huvitatud olen. Kui keegi mu tööd niimoodi kirjeldab, pole mul selle vastu midagi, aga see pole midagi, mis või mille defineerimine mulle oluline on. Esteetikast olulisemad on teemad, mis mind huvitavad ja mida ma üritan käsitleda, aga tundub, et tihti mattuvad need nende samade domineerivate esteetikaküsimuste alla.

Varasemalt oled sa tegelenud näiteks virtuaalmaailma kui näilise vahendiga üksinduse lahustamiseks. Millistele küsimustele üritab vastuseid leida „Fuchsia version 3”?

Ma arvan, et ma tegelen väga tuntud, suurte ja universaalsete teemadega, mis kas paralleelselt minus endas aset leiavad või mis on nii suured, et neid ei saa lihtsalt ignoreerida. Kogu „Fuchsia” seeria suund on ikkagi üksilduse ning sellise romantilise traagika ja depressiivsuse mõistmine. Alguspunktiks on kindlad first-person videomängud, mille fookus on avastamisel, teataval passiivsel kulgemisel ja jutustamisel, mitte ülesannete lahendamisel. „Fuchsia version 3” juures on ehk tähtsaim outsourcing’u kasutamine. Selles projektis ei esine mina, vaid algorütm, mis esineb minu eest. Selles mõttes käsitlen ja uurin internetti kui elusorganismi ja üritan esinejana aru saada, mis tähendab olla näitus. Kuidas ma esinemise enda jaoks konstantselt ümber saaksin defineerida? Vahepeal tundub, et tegelen hoopis sellega, kuidas endale kaikaid kodarasse loopida – et ikka võimalikult raske oleks. Selle konkreetse versiooni puhul on mul olnud asjade üle üpris vähe otsest kontrolli, sest projekti kallal töötab mitmeid erinevaid inimesi, mitmes erinevas riigis. See on mulle natuke uudseks piinavaks kogemuseks, sest olen kontrollifriik ja teen tavaliselt soolotöid. Ma tegelen küsimustega, mis on aasta jooksul esile kerkinud ja muteerunud, aga mille üheks korduvaks elemendiks on internet ja see, kuidas ma ennast selles seoses oma töö, praktika ja eraeluga positsioneerin. Internet kui idee, kuidas tekitada linke ja seoseid, mis pikendavad end läbi aja, konteksti, meediumi või koostöö.

„Fuchsia version 3” tutvustavast klipist leiame lause: „Why cling to life knowing that you have to die, none of it will mean anything. Life, hope, dreams – where do they come from and where do they go. Destruction is what makes life worth living.” Kuidas suhestub see lause antud töö eesmärgiga?

See surmamonoloog pärineb videomängust „Dissidia Final Fantasy” ja kuulub nihilistlikule psühhopaadile Kefkale. Lühidalt öeldes mõtlesin ma ise siinkohal kaosest. Kaos, mis mind kahtlemata väga tõmbab ja mis kuulub alati mu etenduste, töö ja elu hulka. Nii kaos kui ka sellest keeldumine. Vaatan ajaviiteks väga palju videomängude gameplay’sid. Mõne mängu puhul eksisteerib geniaalseid ning imeilusaid tekste ja stsenaariumeid.

Mida võime täpsemalt oodata reedeselt performance’ilt?

Ma teen lühikese avaetendusega lahtiseletuse „Fuchsia version 3” elementidesse. N-ö „Fuchsia version 3” speed date või illustreeritud kasutusjuhend. Olulisem on siiski näitusepool, mis sel õhtul veebilehena launch’ib ja mis jääb kättesaadavaks 30 päeva.

Club Konstaneti üritus Facebookis.