Kiirkohtingul vestleme Tartu värske linnakirjaniku Mika Keräsega. Mika on laste- ja noortekirjanik, „Supilinna salaseltsi” teksti autor ning Tartu Santose fänn, kes tuli Tartusse õppima juba 93. aastal ja jäigi siia.

Mika Keränen. Foto: Andres Keil

Kristiina Ehin jättis pärast oma ametiaega linnakirjanikuna maha üsna suured kingad, mida täita. Oli ta ju nõnda palju pildil ja osales üritustel, võttis sõna. Kas see ei heiduta sind kuidagi uue linnakirjanikuna?
Ei-ei! (Naerab) Ma arvan samuti, et Kristiina oli väga lahe linnakirjanik, aga Kristiina on Kristiina ja mina olen mina. Ja ma loodan, et see, kes tuleb minu järel, on ka omamoodi Tartu vaimsuse kandja just selle mitmekesisuse mõttes. Mul on kirjanduses oma asi ajada ja mul on, mida oma lugejaskonnale öelda. Ja ega ma neid ei hülga. Minu lugejad on ikka eelkõige lapsed ja noored ning ka sellised suured inimesed, kes naudivad lastekirjandust.

Missugused olid sinu valimislubadused?
Ma lubasin noorte seas veel rohkem lugemist propageerida! Teine asi on see, et tahan selle aasta endale raskeks teha. Olen olnud kirjanduses alati pigem üksildane hunt ja loodan, et leian iseendas ka sellise jõu, et läheneda erinevatele kunstiringkondadele hoopis avatumalt; et ma ei oleks enam ainult jälgija, kes asjad raamatutesse paneb, vaid ma tahan rohkem erinevate kultuurialadega suhestuda. Näiteks käisin just Von Bombi stencil’i-koolitusel, et viia ennast kurssi tänavakunstisfääriga, millest räägib mu järgmine teos. Muidugi huvitavad mind ka teised sõpruskonnad või huvigrupid. Plaane on väga palju, aga mingeid veksleid ma enne välja ei käi, kui asjad on kindlad.

Kas oled mõelnud ka oma lähemat elukeskkonda Annelinna sellest kirjutades n-ö rehabiliteerida, nagu sa oled Supilinnast kirjutanud?
Ma ei tunne vajadust kirjutada endast ja enda elust. Minu meelest on parem kirjutada sõpradest – mul on Supilinnas väga palju sõpru –, ja seda, mida mina siin Annelinnas tunnen, ei ole mul vaja Eesti riigile kuulutada. Olen jätnud endale pigem teadlikult alati ka teatud privaatsuse. Üks, mis mind praegu võlub, on Hiinalinna aiad, mis algavad siit minust kiviviske kauguselt. Avastasin need tänu Maria Kilgi fotodele ja mõistsin, et ma ei ole seal kunagi käinud! Külastasin neid suvel tihti ja need imponeerisid mulle väga. Mul on sellega ka väike isiklik seos. Kui olin nimelt kolmandas klassis, andis Helsingi linn kõigile soovijatele Põhja-Helsingisse väikesed aialapid ning ma kasvatasin lapsena seal hea meelega porgandit ja kartulit ning see oli ka esimene kord elus, kui ma kasvatasin ise spargelkapsast! Väga oluline info! (Naerab)

Kas Tartus on rohkem kirjandust ja kultuuri kui muudes Eesti linnades?
Mulle tundub küll nii. Suurem osa tudengitest tuleb Tartusse ju kusagilt mujalt. Ja siis polegi vahet, kas oled välismaalt või Võrumaalt. Kohustuslik kooliprogramm on kõigil läbitud, inimesed õpivad seda, mida nad oma südames tahavad õppida. Tartu on ülikoolilinn ja seda on kesklinnas liikudes kõikjal märgata, ning tegelikult toetab see, et nähakse teisi omasarnaseid, ka iga üksiku õppimist. Näed teisi, kellega saad rääkida kunstiteemadel – sa ei olegi enam see imelik, kes sa võib-olla olid Viljandis või Pärnus.

Kuidas vaatad algavale jalgpallihooajale Tartus?
Mina kavatsen küll tähistada iseseisvuspäeva sellega, et lähen vaatama Santose ja Welco omavahelist madinat (Mika ja Contra juurutamisel olev tõlge derby kohta – M.T.)!