Kunstnik ja muusik Mihkel Kleis ehk Ratkiller on valmis saanud uue albumi „Antifinity”, mida ta ise peab senistest kõige kuulajavaenulikumaks. See-eest saabub Glitch Please leibeliga koostöös sündinud plaat ülimalt uhkes 3D-prinditud ümbrises, mille on valmistanud Juhan Soomets. 

„Antifinityt” oled sa ise nimetanud hüperkollaažiks. Kui öeldakse, et keegi on tehtud suhkrust ja jahust või tiigrist ja konnahännast, siis mis osistest see kollaaž koosneda võiks?

„Antifinity” on hüperkollaaž selles mõttes, et see on kollaaž, mis vaatleb kollaaži, mis on tehtud kollaažidest. Nagu peegleid täis ruum, mis peegeldub vastu erinevate nurkade alt ja jätab lõputu mulje. Sinna on eksinud ka motiive juba varem avaldatust. Alates 2018. aastal ilmunud topeltalbumist „Unapologetea / Forged Panoply” on kollaažitehnika olnud mu domineerivaks suunaks ja mulle tundub, et sealtmaalt hakkas mus järjest süvenema ka küllastus selge kõla ja struktuuriga muusikast. „Antifinity” on selle küllastuse hilise faasi produkt ja võib-olla ka teetähis, kus miski on ammendunud ning tärkamas on soov leida taas armastus harmoonilise ilu vastu. Aga võib-olla just mitte.

Oma mõningate varasemate plaatide juurde oled sa jaganud ka teatuid kirjeldusi – olgu selleks siis külastus risuväljal asuvasse lõbustusparki või suplemine sisikonna verises basseinis. Milline sündmuspaik või stsenaarium sul „Antifinityt” tehes silme ees oli?

Tegelikult on need kirjeldused enamasti mitte mu enda, vaid väljaandjate või levitajate kuulamismuljed. Ma olen loomeprotsessi ajal pigem intuitiivne ja ei pane tavaliselt neid kujutluspilte sõnadesse. Liigne mõtteselgus on mu jaoks loominguline takistus. Inspiratsioon on kõige elujõulisem teadvuse hämaraladel. Aga „Antifinityst” rääkides – see on senistest vast üks raskesti seeditavamaid albumeid. Ma leian, et seal on palju ühist noise’i žanriga. Ta on küüniline muusika kui sellise ja ka muude loominguliste väärtuste suhtes, vaatab neist mööda ja tegeleb rohkem heli poolt tekitatavate tunnetega. Peaaegu alati olen ma muidu kuskile pidepunktina sisse jätnud vähemalt ühe selge muusikalise fraasi, aga „Antifinitys” ei ole seda. Midagi pole ka tugevalt aktsenteeritud, on vaid üsna ühtlase vooluga tihe pulseeriv detailide massiiv.

Mis teemad sind praegu kunstniku ja muusikuna huvitavad?

Praegu vaatan ma muusikat kui filosoofiat. Miski, mis uurib asjade olemust ja otsib neile tähendusi. Annab vormitule kuju või vastupidi. Probleemipüstitused, mis puudutavad heli organiseerimist ja rütmitaju, mis sünteesid neist aistingutest sünnivad, kuidas selliseid asju mulle omaste lihtsate käepäraste vahenditega üldse teostada ja mis narratiiviga neid siduda.

Sa oled tuntud selle poolest, et kuulad väga palju kõiksugu tundmatut äärealade muusikat ning arhiveerid kõike kuulatut veebiplatvormil Rate Your Music. Kuidas ja kui palju kõik see kuulatu su enda muusikasse ümber tõlgendub? Kas halb muusika inspireerib ka? Eksisteerib sinu jaoks üldse selline kategooria?

Kui midagi väga põhjalikult ja hästi paljude näidete varal uurida, siis tekib lai ülevaade ja kaugeleulatuvamad seosed. Nii areneb ka kuulamisempaatia esialgu võõristust tekitanu suhtes ning hinnangud nagu hea ja halb hägustuvad. Tühisena tunduvad ehk asjad, mis ei rikasta eristuvusega pilti, vaid kordavad juba olemasolevat. Samas võib ka olla huvitav analüüsida, milles seisneb igavuse olemus. Mu inspiratsioon on pigem üldine, mitte millelegi väga konkreetsele keskenduv. Kui pidada halvaks muusikaks kohmakat esitust, asju, mis on üle tegija võimete, ebaprofessionaalset produktsiooni, kõike, mis ei vasta mingisugustele kinnistunud kaanonitele, siis need on just väga kütkestavad.

Karp, milles „Antifinity” meieni jõuab on vist küll kõige uhkem, mida siinmail näha on saanud. See on 3D-prinditud Juhan Soometsa poolt. Kust sellise ümbrise idee tuli?

Nagu tihti kõige paremate asjadega, sai selle ideeni jõutud pooljuhuslikult. Mul oli just ilmunud Edasi „Eternal Flame Light” kassett, millel on samuti 3D-prinditud karp, aga selline täiesti impersonaalne. Mingi netist leitud skeemi järgi tehtud. Umbes nii, et kui ei ole just päris kassetikarpi käepärast, siis võid midagi sarnast ise printida. Kuna Juhan on juba mõnda aega arendanud 3D-prinditud jalanõude disaini, siis tekkiski mõte, et võiks siis ju teha päris unikaalse karbivormi. Naljakal kombel on see erakordselt atraktiivne pakend sattunud just ühele kõige kuulajavaenulikumale Ratkilleri albumile. Mulle meeldivad väga sellised vastuolud.

Mainisid kunagi, et igasuguste ääreliste ja normiliste kõrvalekallete olemasolu on märk elutervest kultuurist. Kuidas sa hetkel meie kultuuri tervist selles vallas hindaksid: mida uut toimumas on ning kas uusi katsetajaid jagub nii et isu saab täis?

Naljakas, aga mul tundub praegu ülikeeruline midagi näitena esile tuua. Vaatlen kiiret voolu lihtsalt. Tehnoloogilises ja informaatilises eufoorias, mille keskel elame on igasugust katsetamist, kaldumist ja pahupidipööratust loomulikult väga palju. Elame, näeme. Ma ei oska praegu midagi muud targemat tõesti öelda (naerab).

Ratkiller esitleb uut plaati täna, 16. mail Cabaret Voltas (Volta 7, Tallinn) üritustesarja Konsum raames. Lisaks astuvad üles kolm soome noise-muusika artisti Absolute Key, Savage Gospel ja Le Kriz An, kuuleb Illi esimest occult noise drone ambient’i live’i ja Raul Saaremetsa DJ-setti, mis keskendub varajasele grindcore’ile. Albumit on võimalik kuulata ja soetada Bandcampist.