Ratkilleri leinalaul Smaugile toob kõrgfantastika black või power metal’i pärusmaalt kuhugi elektroonilise muusika äärmusesse.

Võrreldes näiteks artisti varasema, kerge ja kohati suisa tantsulise albumiga „Dreamhammer” on seekordne jõupingutus tihedam ning žanriliselt kõige lähedasem ehk glitch’ile või isegi industriaalsele muusikale, aga omab teisest küljest ka teatud ambient’likku alatooni. Heeblid keeratakse maksimumi „Threnody to Smaug, Part 2” juures, mille apokalüptiline helimüür meenutab Current 93 vähetuntud pala „Suddenly The Living Are Dying”. Sellele järgneb leinalaulu kolmas osa, mis kõlab nagu lähenev rong GY!BE helimaastikult ja tunneb end samavõrd kodus nii steampunk’i kui ka haldjate ja kääbikute maailmas.

Albumi omanimeline triloogia sellega lõppebki, kuigi Smaug, see vana õgardlik lohe, lõriseb kusagil taustal edasi. Elektroonilistele helileiutistele lisandub siinsealne inim- või loomahäälitsus, liikumine sügavamale Üksildase Mäe katakombidesse ja selle mülgastesse. Alles „Waterworld” märgib esimest olulist muutust rahulikuma meeleolu suunas, mis jätkub ka plaadi lõpuloos, kuigi mingi ebalev dissonantne õõv ei kao ka selle kõige meloodilisematel hetkedel. Smaugi elutu keha ulbib Pikkjärve lainetel, aga väävli ja vere tugev lehk kohutab ehk enamgi kui suur lohe ise. Jääb niisiis ebaselgeks autori positsioon, kas itk on võimsa peletise mälestuseks või pilkeks.