Seekord võtab „Kinotripp” hoopis uue kuju – saame osa parasjagu töös oleva dokumentaalfilmi sünnist, kui filmitegijate, hipide ja maagide kool lillelise bussiga läbi Venemaa kärutab, et jõuda Moskvasse (lille)lastekaitsepäeva tähistama.

Foto: Terje Toomistu

Möödunud hiliskevadel võttis kamp ekstsentrilisi tegelasi ette rännaku läbi Venemaa underground’i. Meie seltskonda ühendav element oli hipiliikumise ajalugu Nõukogude Liidus. Suurem osa reisilistest oli seda oma ihu ja hingega kujundanud, mõned meist aga parajasti hipidest dokumentaalfilmi tegemas. Silme ette seadsime reisisihiks osaleda 1. juunil toimuval iga-aastasel hipide kogunemisel Moskvas.

Lastekaitsepäev tähistab (lille)laste püha ja suve algust, aga mälestab ka traagilist sündmust 1971. aastast. Nimelt oli hipide kogukond Nõukogude Liidus parajasti mõnusa hoo sisse saanud ning otsustati kokku tulla selleks, et protestida Vietnami sõja vastu. Olgugi et see ei olnud otseses vastuolus nõukogude ametliku poliitikaga – kritiseeriti ju Ameerikat –, oli KGB oma bussidega Moskva ülikooli hoovi (hipislängis Psühhodrome) väravatel juba aegsasti valmis. Kirju „Make love, not war” kandnud plakatitega kogunenud noored nabiti sealsamas kinni. Agaramad pikajuukselised saadeti mõneks päevaks kongi, psühhiaatriahaiglasse või koguni Hiina piiri äärde karmi kasarmusse. Teised pääsesid noomituse või ähvardusega, millest üldjuhul piisas, et inimestel kaoks tahtmine edaspidi oma tuleviku ja perekonna käekäiguga riskida.

Jätkuks vaid hapnikku!

Nüüd, nelikümmend neli aastat hiljem maaliti Tallinnas lillelisele bussile kiri „Magical Mystery / History Tour” ja sõiduvahend ehiti Tiibeti palvelippudega. Kaasas 50 kg pontšikuid ja kaks termost – Moskva, 1. juuni, siit me tuleme!

Bussijuht Aksel hoidis standardeid kõrgel – „Ma tahan olla kõik need kümme päeva ekstaasis!” – ja kleepis bussi ninale sildi „Protected by Angels”. Kunagine rändurhipi Babai polnud aga hingamisraskuste tõttu sel aastal rohkem väljas käinud kui korra veebruaris, kui ma ta stuudiosse vedasin, kus talle 3D-printimise tehnoloogiat tutvustati. Enne seda käis ta väljasõidul mullu suvel. Taas kord reisile minek oli tema jaoks seega suur asi. Voodiveerelt bussi jõudmine võttis aega kolm tundi. Jätkuks vaid hapnikku! Kirjanik Vladimir Wiedemannile läksime aga koguni Londonisse vastu, et teda seal soojalt tervitada ja ühtlasi kindel olla, et mees kella kahe ajal öösel kõikvõimalike kirjanduslike vahepalade kiuste lennujaama poole astuma hakkaks. Victoria rongijaam haigutas meile vastu tühjade tabloodega ja ajamasin hakkaski tööle.

Sisemine silm ja teised trikid

Esimene päev kulges mööda päikselist Eestimaad Babai mälestuste järgi ja filosoof Mihkel Ram Tamme pärimuse kohaselt. „Where have all the flowers gone…” kostus bussi kõlaritest. Seda meeliülendavat kaunidust tabas karmi reaalsuse hoop, kui jõudsime vihmas ja pimedas Narva. Selgus, et kuna meil pole piiriületust eelregistreeritud, tuleb oodata järjekorras kaks päeva. Teiseks tuli välja, et meie buss, mis pole piisavalt väike ega piisavalt suur, vajab eriluba X. Ahoi, vene bürokraatia! Kolmandaks rippus Babail hing nööriga kaelas. Kui piirivalvurid kadusid nurga taha aru pidama, mida nende veidrate karvastega siin keset ööd peale hakata, soovitas Wiedemann keskenduda oma sisemisele silmale. Nii me siis seisime seal ringis ja laususime mantraid „Om Rama Tamm”. Vihma ladises ja kell oli pool kolm öösel Eesti-Vene piiril.

Viperuste lahendamise teine meister oli muidugi Poja, kes kui väike maag enda ümber alati keeriseid tekitab ja lahendab. Seekord lõi ta kui võluväel hääled sisse piiripunkti pimedusse saabunud kõikide maailma hipide unistuste bussil – vanal heal Volkswagen T1-l, mis oli ilus helesinine. Selle sabas vurades ületasime piiri ja jõudsime koiduks halli Piiterisse, mille teeäärsetelt plakatitelt vaatas vastu playboy-naeratusega Putin. Babai võttis korraga aga miniatuursed mõõtmed ja reisis ülejäänud tripi kaasa telepaatilises suhtes – me printisime ta lihtsalt välja ja lihakeha sõitis rongiga tagasi Tallinnasse.

Hipide eesmärk on oma väärtuste rahumeelne levitamine ja seda tegi 1. juuni kogunemine kindlasti nagu ka meie lillelise komeedina mööda Venemaad ekslev buss. Unetute ööde sabas panime edasi Smolenski psühhedeelsesse sügavusse – ootamatu, veider ja traagiline linn, aga sellest lähemalt juba tuleva aasta sügisel linastuvas hipifilmis. Sealt sattusime metsikusse lillelaste pulma Riias. Foto: Terje Toomistu

On the road

Olime vaevalt sõba silmale saanud, kui juba tiirlesid meie odava hosteli hoovis mitmed Peterburi hipiliikumise eredad legendid. Nad vedasid meid endaga kaasa kõige süngematesse urgastesse vene avangardi põrandaalustes, pöörasele sünnipäeva-pillerkaarile või küberfeministi labürintlikkusse korterisse Neeva kaldal. Hommikuks oli pandud bussi kojamehe vahele kimp sireleid ja kirjake rohelise puruga. Allakirjutanud: Kassid.

Piiteris ühines meiega sarmikas daam Ljuba (umbes südaöö paiku peol – „Ah et homme hommikul Moskvasse? Bussis ruumi on? Davai!”) ja Poja poeg, kes, kaks kätt taskus, otse peolt meie sõidukisse astus. Veel said küüti paar hääletajat ja aeg-ajalt liitus tripiga teisigi tegelasi. Näiteks kui mitu päeva hiljem Moskvasse jõudsime, tõmbasime Kremli külje all tee äärde, et kaarti uurida. Kaks noort kutti, üks neist punkariharjaga, astusid rätsep Aleksandr Dormidontovile juurde ja küsisid tuld. Oma mahvile leegi külge saanud, kuulsid nad, et tuleme Eestist, ja reageerisid: „Oh, ma olen ühe eesti venna eriti head raamatut lugenud – „Maagide kool”.” Nagu võluväel astus samal hetkel meie bussist välja nimetatud raamatu autor Vladimir Wiedemann. Õpilased kohtavad oma õpetajat ikka siis, kui nad selleks valmis on. Ja Wiedemann sai endale järgmisteks päevadeks, kui mitte kogu eluks, jüngrid.

Pidutsev protest

Kuigi suurem osa kirjudes kleitides ja pikkade patsidega tänapäeva noortest ei oma ettekujutust 1. juuni märgilisest tähendusest Venemaa rahuliikumise ajaloos, kogunes ka sel aastal tuhandeid noori rahumärkide all Vene tsaaripargi rohelusse. Pidu mürtsus trummipõrinas ja tantsis plastiliste kehade virvarris, kellest mõned polnud kohtunud oma 35 aastat! Salapolitseinikud hiilisid taamal puude vilus, jälgides hoolega mõne pläru trajektoore, ja kui kell kukkus 23.00, aeti kogu prazdnik sireenide huilgeil ja vilkurite helkides laiali.

Kui vanasti ühendasid eesti, vene, leedu või ukraina pikajuukselisi rahu, armastuse ja vabaduse ideed ning ühine vaenlane ehk nõukogude võim, siis nüüd on asi märksa keerulisem. Tsooni taga pole enam „vaba maailma”, mille poole püüelda, ning vene hinge sügavust läänemaailm ei mõista. Nii langesid meie vestlused poliitikast sageli stampidesse, nagu freudistlik „vene meel ongi irratsionaalne” või huntingtonilik „see on tsivilisatsioonide kokkupõrge!”. Hipid Ukrainas laiutavad aga mõistmatuses käsi, miks on siinse hipiliikumise tuumaks olnud patsifismiidee nüüd sõjatingimustes nii jõuetu? Riho Baumann on öelnud, et hipide eesmärk on oma väärtuste rahumeelne levitamine ja seda tegi 1. juuni kogunemine kindlasti, nagu ka meie lillelise komeedina mööda Venemaad ekslev hipibuss. Unetute ööde sabas panime edasi Smolenski psühhedeelsesse sügavusse – ootamatu, veider ja traagiline linn, aga sellest lähemalt juba tuleva aasta sügisel linastuvas hipifilmis. Sealt sattusime metsikusse hipipulma Riias. Kui peigmehe kingad hommikul lõpuks üles leiti, sõitis värske noorpaar meie hipibussi pardal mesinädalatele Tallinnasse. Armastus, võida!