8.–11. maini vältav Prima Vista kirjandusfestival kannab sel aastal päevakohast (või igavikulist?) alapealkirja „Naljast kaugel” ning festivali tänavune patroon Toomas Kall oskab teeneka humoristi-karikaturisti-stsenaristina ehk just kõige paremini selgitada, missugune on huumori roll praeguses Eestis ja maailmas.

Toomas Kall. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja / Scanpix

Toomas Kall. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja / Scanpix

Mida Prima Vista peateema „Naljast kaugel” õigupoolest endast kujutab? Kas naljast kaugenemine toob lähemale tõsidusele või tõele?

Kindlasti tõsidusele. Ja sealt edasi juba surmtõsidusele, loomalikule surmtõsidusele ja muudele fanatismiilmingutele. Aga tõele lähemale kindlasti mitte. Sest miski, millel puudub ükskõik kumb, kas tõsine või naljakas pool, ei saa ju olla tõde. See saab olla ainult pooltõde.

Tänapäeval ei ole enam päris huumorile keskendunud väljaandeid, nagu oli omal ajal legendaarne Pikker. Kas ei ole enam sobivat turgu või on huumor lihtsalt kuhugi mujale kolinud?

Võib-olla ei ole turgu samal põhjusel, miks ei ole turgu näiteks mustvalgetele televiisoritele – neid ei ole enam tarvis. Kui nali ripub niigi kuskil veebiväljaandes või tuleb mulle koos ajalehega koju kätte, nagu „Juurikas” koos Postimehega, ja päeva jooksul tilgub riigikogu kõnetoolist või valitsuse pressikonverentsilt veel midagi juurde, millele lisanduvad eravestluste naljad, mis ongi parimad naljad üldse, siis seda kõike on kokku juba rohkem kui üks inimene jaksab tarbida. Ka olen kuulnud, et Facebook on lõbus koht, aga kuna ma ise lakkamatu suhtlemise järele vajadust ei tunne, siis ei oska sellest ka midagi arvata. Nii et ilmselt nende üksikute pärast, kes tahaksid nalja tingimata eriajakirjast saada, ei hakka ükski mõistlik ärimees seda ajakirja tekitama.

Kas on teemasid, mille üle teie sulg on tõrkunud nalja tegemast?

Seda, mille üle saab või sobib nalja teha, olen pidanud alati pigem esteetiliseks, mitte eetiliseks probleemiks. Usun, et nalja võib teha põhimõtteliselt kõige üle, aga kui meisterlikkus ei küündi, siis ei maksa ka naljatada.

Kunagi ammu, 1960. aastate lõpus elasin ma noorkarikaturistina üle oma musta huumori perioodi. Joonistasin – ja Edasi „Herilane” avaldas! – terve hulga karikatuure poodutest. Hiljem kuulsin, et arstide ringkonnas olid need hämmingut ja pahameelt tekitanud. Ning ma saan arstidest ka aru. Usun aga, et kui ma oleksin osanud joonistada surnuid sama elegantselt nagu prantslane Claude Serre (seda ma ei oska praegugi), siis oleks ka arstide pahameel olnud väiksem või lausa olematu. Vahel harva kõhklesin ka nukusarja „Pehmed ja karvased” tegelastele sõnu suhu pannes, et kas inimesele ikka meeldib, kui ta niiviisi imelikult või lausa kohtlaselt – aga minu meelest naljakalt – on sunnitud ütlema. Õnneks meenus mulle alati, et see on ju nukk, mitte inimene, ja mul hakkas kergem.

Üldiselt avaldub Eesti ühiskonna muutumine muidugi selles, et vanu tabusid jääb järjest vähemaks. Nende asemele tulevad küll kohe uued – on tabudevahetuse aeg. Samas ei tunne ma mingit vajadust kõiki vastseid vabadusi kohe kasutama tõtata. Aga ma ei tunnista, et see on minu puudus, pigem on see ealine iseärasus.

Kas mulle vaid näib või on praegu maad võtmas mingisugune huumorikriis, kus esimene reaktsioon enne naeru on pea alati kas vihastamine või solvumine?

Tigedaks saavad ning solvuvad need, kes ei näe või ei saa aru, et inimese põhiomadus ongi olla naljakas. Ka poliitiku, olgu ta kui tahes suure riigi juht. Isegi Trump on naljakas. Mitte alati, aga kui ta pärast igat lauset oma lõua Mussolini kombel ette ajab, siis on. Isegi Putin on naljakas. Ka mitte alati, aga kui ta Kremlis kõndides Eesti (nais)presidendile ainult kõrvadeni ulatub, siis on. Eesti poliitikutest rääkimata. Solvuvad need vaesed loomakesed, kes arvavad, et kui nad on naljakad, siis nad on automaatselt ka naeruväärsed. Sest just naeruväärselt mõjuda ja seeläbi valijate usaldust kaotada kardab poliitik kõige rohkem. Ja tõmbub veel tõsisemaks. Ja on seetõttu veel naljakam. Vähemalt minu meelest.

Olete lähedalt ka vene kultuuriga kokku puutunud, muuhulgas tõlkimise kaudu – kas vene huumor on midagi teistsugust kui näiteks meie oma?

Teadlased on neid eripärasid uurinud, mina ei ole. Aga enne kui võrrelda eesti ja vene huumorit – need on niikuinii erinevad –, võiks võrrelda vene ja vene juudi huumorit. Arvan nimelt – kuigi mulle on seda ka pahaks pandud –, et juutide kirjutatud venekeelne huumor on tihti terasem ja teravam kui venelaste enda oma. Rääkimata asjaolust, et lõviosa sellest, mida me tunneme vene huumorina, ongi tegelikult juutide looming. Ütles ju juba Leonid Stolovitš, et kohe, kui juutidel lubati 1970. aastatel massiliselt NSV Liidust emigreeruda, tekkisid uute Armeenia Raadio ja tšuktši-anekdootidega varustamises suured tõrked. Sai lõplikult selgeks, et kumbki žanr ei olnud ei tšuktšide ega armeenlaste enda loodud.

Muide umbes samasugust meeldivusel põhinenud valikute domineerimist täheldasin enda juures ka 1990. aastate algul, kui Tallinnas müüdi juba CDsid. Ühel hetkel märkasin, et olen ostnud ainult mustanahalisi esitajaid: Louis Armstrong, Ray Charles, Muddy Waters, John Lee Hooker ja kes nad kõik olid. Ning alles pärast seda avastust, kartes mõjuda monomaanina, hakkasin oma kollektsiooni teadlikult laiendama, ka valgetele, ja isegi eesti muusikutele. Ja kui see viimane näide ka midagi muud ei näita, siis kindlasti seda, mida ma juba ütlesin: inimene on naljakas.