Mitteametlik ja mitte päris täielik leksikon kõige olulisemate kinnisvara puudutavate mõistetega kinnistust kipsplaadini.

Anti Saar

Anti Saar jätkab kunagi Värskes Rõhus (suvi 2014) alustatud ja Vikerkaares (1–2/2017, 1–2/2018, 1–2/2019) jätkatud päevikuprojekti. Printsiip on endine: toimetaja teatab Antile iga päev kokkulepitud kellaajal (kõige varem 11.30) ühe nimisõna, mille kohta Anti kirjutab 15 minuti jooksul kõik, mis pähe tuleb, ning saadab siis teksti kõnealusele toimetajale. Sisulisi muudatusi tagantjärele teha ei tohi.

Kinnistu

Eks igaüks meist ela kinnistul, kui just silla- ja paadialused välja arvata. Erinevus meie, kinnistule asunute hulgas tuleneb aga sellest, kas kinnistu on meie omand (ehk kinnisasi) või mitte. Kui tema seda ei ole, oleme meiegi ühes oma vara, oma seitsme asjaga valla ja meie olemine on taevale meelepärane. Elame nagu linnud oksa peal. Kui tema seda aga on – meie kinnistu, meie omand, meie kaheksas asi, mis karika üle paisutab –, on kõik sootuks tõsisem ja muret, ma võin kinnitada, mõnevõrra rohkem. Kinnistut tuleb ju hallata! On osa, mille võid täita oma lähedaste, oma mööbli ja muu vallasvaraga, aga sellele lisandub enamasti mõtteline osa, n-ö ühiskasutatavad ruumid ja krunt (sest elame ju ometi linnas, kortermajas, millel on õnnekombel ka aed, puukuurid, turnikad ja lillepeenrad, palju rohelust ja värvilised päikeseloojangud). Ja selle teise osaga, ojaa, on üks igavene häda. Nimelt, kuna see osa on mõtteline, võid sa sellel oma tuju ja tahtmist mööda ümber paikneda, aga selles, kas sa just parasjagu enda mõttelisel osal viibid, ei või sa kunagi kindel olla – ikka juhtub, et näed naabrimutti aknal küüntega sihtimas, kui suvatsed end hoovis vähe vabamalt tunda. Olen siiski leidnud oma kinnistul ühe koha, ühe pisikese laigu, kus mul päris reaalselt (ja muidugi ka mõtteliselt, koguni vaimselt ja emotsionaalselt) päris oma koha tunne tekib. Aga seda ma ei reeda. Ei mingi mõttelise hinna eest.

Sõlmpunkt

Avastasin ühel hetkel, et randmele on mingi mügara üles ajanud – randme „kõhuosale” nimelt, mitte käeseljale. See juhtus möödunud suvel, üle poole aasta tagasi. Kuna ta on mul seniajani alles, võin teda ka lähemalt kirjeldada: tegu on umbes sentimeetrise läbimõõduga muhuga, mille pind on prink, aga pisut ebaühtlane, justkui naha all oleks peidus mingi pundar, justkui veresooned või lihased või närvid – või mis seal kõik on – oleksid omavahel sõlme läinud, noh, sellise sõlmpunkti moodustanud. Esialgu tekkis muidugi ärevus – lapsed leidsid, et „rõve”, naine, et „kahtlane, peaks kindlasti arstile näitama”. Näitasin. Perearstile ei söandanud kohe minna, aga õnneks on lõpetanud värskelt arstiõpingud mu sõbranna K. Bible knot, ütles K minu mügara kohta – „piiblisõlm”. Ei midagi ohtlikku, päevakirurgia teema, väike tõmme skalpelliga ja valmis. Selgub nimelt, et naha all ei varja end ei vähkkasvaja ega vaskulaarne konflikt, vaid vallapääsenud liigesevedelik (suurest tööst, sest olen ka suur tööinimene). Omal ammusel ajal oli selle ravi imelihtne: võeti suurim raamat majapidamises (milleks oli enamasti piibel) ja löödi lataki! sõlmele peale. Ja valmis. Mina pole seda tihanud teha, moodsad ajad, vahest ikka päevakirurgia aitab. Paraku pole mul aga tervisekindlustust ja nii peab asi veel mõnda aega ootama ja sõlmpunkt aksessuaarina mu rannet edasi kaunistama.

Pööning

Pööning on tore sõna ja veel toredam asi. Aga olgem täpsemad: pööning ei olegi asi, pööning on katuseviiluga piiratud ruum, õieti tühjus, mis võib sisaldada mitmesuguseid oneiriliselt plahvatusohtlikke asju. Või veel täpsemini: pööning ei ole ruum, enne kui sinna minnakse, enne kui avatakse kägisev uks või raske luuk, mille vahelt tolmu, sulgi ja guaanot krae vahele pudeneb, ja sisenetakse; pööning, niisiis, ei ole asi ega paik, vaid tegevus (vrd šoping, treening, jooming). Pööningu käigus tõstetakse käed ja vidutatakse silmi, astutakse jalgealust kobades ettevaatlikult edasi, kõrvale ja veel edasi, togitakse jalaga kõikjal laotuvat, ladestuvat ja kuhjuvat ebamäärast inventari, manuaalse kontaktini enamasti ei minda. Õigemini minnakse küll, aga siis on pööning juba läbi, siis on midagi muud, silmad on hämarusega harjunud, esemete piirjooned teravnenud ja katusepragude vahelt läbi tungiv päevavalguse mõõk lõikab põrandalt üles tõstetud tolmu. Kaks mu elu põnevaimat pööningut: kahel pool vanaema ärklituba Tartus Veeriku tänavas, kui olin väike (neid ruume nimetati „miigualusteks”); Tartu Kunstimajas Jevgeni Zolotko sarinäitusel „Asjad”, millesse olin kaasatud kirjutajana, aasta võis olla 2012.

Konnatiik

Meie oma väikses konnatiigis võime ju arvata või teha, mida tahame, aga tegelikult… Selline on kinniskujund. Ühesõnaga, konnatiik ei ole tegelik. Tegelikkus on kõikjal mujal (välja arvatud ülejäänud väikestes konnatiikides – ja kindlasti ei koosne tegelikkus konnatiikidest). „Mujal” on omakorda kahtlane, sest tegu on määrsõnaga, äärmisel juhul nimisõnaga, mis esineb ainult alalütlevas käändes. Tal puudub nominatiiv (nagu sõnal „kukil”, kuigi lapsed kipuvad vägagi hästi teadma, kus see asub). Aga meie, niisiis, oma väikses konnatiigis, me pole tegelikud, meid peaaegu ei olegi. Ja see meie kvaasiolematus sunnibki arvama, sunnib tegutsema, ennast olevana kehtestama. Me ei või teada, kas mujal, s.t tegelikkuses ongi arvajaid või tegutsejaid, vahest ainult inimülesed vääramatud jõud, aga meil siin väikses konnatiigis, seisvas vees ja omaenese sõnnikus on. Seega me oleme ainult arvamise ja tegutsemise kaudu, aga paratamatult alati juba meil-siin-väikses-konnatiigis-arvamise ja -tegutsemise kaudu. Nii kõlagu see ühtlasi tunnustusena: „teil oma väikses konnatiigis” on teie olemine, nagu meil on meie oma, ja kui me ka ei aktsepteeri teie arvamisi, siis teie olemist me kahtluse alla seada ei saa. Või hoopis, vastupidi, just seetõttu saame (mis oleks ohtlik, kas pole?).

Liist

Veendunud modernistina olen muidugi seda meelt, et igasugune ornament, tapeedid ja bordüürid, mulüürid, akantused jms on ülearune praht, mis ei rõõmusta tsiviliseeritud inimese silma (vt Adolf Loosi manifesti „Ornament and Crime”, 1908). Aga mis sa teed, kui maja temperatuuri ja niiskuse kõikudes mängib ning eri materjalide ühenduskohtadesse praod sisse veab. Tuleb panna liist, siin muu ei aita. Lähed siis poodi, eks ole. Seal, nagu arvata, pole Adolf Loosi manifestist midagi kuuldud ja kuritegelik dekoratiivprofiil on vallutanud kogu liistusektori. Küll on soonilised need liistud, küll lainetavad ristlõiked nii- ja naapidi. Valikut justkui ei olegi. Võtad siis kõige lakoonilisema profiili ja kassas veel vaadatakse sellise pilguga, nagu sa polekski modernist ja Adolf Loosi vaimu edasikandja, vaid mingi suvaline näljarott, kes ei saa endale rikkalikuma profiiliga liistu lubada. Kodus on muidugi teine lugu, sest kodu on inimese kindlus. Last but not least – laast, mitte liist –, ma elan muide majas, mis ehitati just paar aastat pärast Adolf Loosi manifesti ilmumist.

Rõduke

Kui lugesin kunagi lapsena Astrid Reinla raamatut „Pätu”, tekitas minus põnevaid kujutlusi laste vaidlus selle üle, kas nende Lasnamäe korteril on rõdu või lodža. Ja siis veel fraas Felix Kotta imetabasest poeemist „Tublid loomad”: „Hani lendas palkonile, lammas otsa kalkunile.” See on ju lausa pöörane! Mina olin maapoiss, polnud tõstnud oma jalga ei rõdule ega lodžale ega palkonile. Jumala eest, usun, et esimest korda juhtus midagi sellist minuga alles teismeeas. Ainus ligilähedane platvorm, millega kokkupuuteid leidus, oli veranda, vanaisa maja veranda, mis oli igast küljest klaasitud ja igavalt maa küljes kinni. Mis üldse on rõdu fenomen? Mis on inimeste rõdulembuse taga? Esiteks kindlasti just nimelt see, et viibitakse tühjuse kohal. Peaks veidi linnutunnet sisendama või nii. Teiseks see, et rõdu pakub korterielanikule ettekujutust, nagu ta valdaks ka pisut välisruumi, nagu temalgi oleks koht päikese, mitte laelambi all. Lilli saab seal kasvatada ja… mõni suudab oma rõdul sisse seada koguni korraliku agarodiku. Rõdukesest selleks muidugi ei piisa. Rõdukesel mahub vaevalt kahekesi seisma ja pärast seksi suitsetama.

Parkett

Kui siin hiljaaegu sai kuulutatud end kompromissituks modernistiks, mustri ja muu liiasuse vastaseks, siis ometi pean tunnistama, et mõningaid nõrkusi neutrumist hälbiva siseviimistluse suhtes mul on. Ühena neist läheb kindlasti arvesse parkett. Ilus ikka, kui on meistrite tehtud ja paigaldatud. Jala all on see ka mõnus, soe, sile ja peen. Olen veetnud pikki tunde Tartu Kunstimuuseumi viltuse maja teise korruse keskmises saalis sealset mosaiikpõrandat imetledes. Uhkemaid praegu Tartu linnast ei turgata. Tosin aastat tagasi toimus seal majas kunstiajaloo suurmeistreid tutvustav sari, enamasti ka karismaatiliste lektorite, oma teemasse kiindunud asjatundjatega. Mina aga, kes ma olen eluaeg veidi unitõbine olnud, jäin neilgi loengutel sageli tukkuma, nina maas, hõbeniit suunurgast särgiesisele jooksmas ja vidukil silme ees viramas imeline parkettpõrand erinevast puidust ja suuremaid ruute moodustavatest nurga all lõigatud lamellidest. Nüüdki, kui käin seal mõnd näitust vaatamas, jagub mul ikka tähelepanu ka põrandale ning suured meistrid, kellest kunagi kuulatud sai, on mu mälus alatiseks tolle parketimustriga seotud.

Eterniit

Eterniit – igavene ehitusmaterjal, mida kõike sellest ka ei saa! Näiteks Kavastus, kus ma üles kasvasin, olid ehitatud eterniidist terve suurfarmi küün, kaalukoda ja viljakuivati. Seinad, katus, kõik-kõik. Hiljem, kui sealsamas lähedal põles pullilaut, oli paanikat palju, et nüüd läheb ka küün, heinad heinteks, aga hoone, see oli ju pomm! Eterniidis tekivad põledes teadupärast mingid pinged ja materjal hakkab paukudes plahvatama. Seda väärt omadust sai alati ära kasutatud ka küla jaanipeol – ikka leidus kuskil mõni katkine eterniidiplaat, mis sai peojärgsel hommikul kohale lohistatud ja hõõguvatesse sütesse visatud, nii et mõne minuti pärast sai puu tagant nautida korralikku ilutulestikku ja vilinal laiali lendavate eterniiditükkide vaatemängu. Hiljem tehti kindlaks, et asbest eterniidis on kantserogeenne, ja vist osa Tallinna teletornistki sai sel põhjusel ümber ehitatud, aga toona, 80ndate lõpus ei teadnud seda veel keegi, ka onne ehitasime endale südamerahuga eterniidijääkidest – et kestaks igavesti.

Nukumaja

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kadestanud tüdrukuid nukkude pärast. Ainus, mis nende juures põnev tundus, olid kinni-lahti käivad silmad. Küll oleksin tahtnud mõnel (nukul siis ikka, mitte tüdrukul) need peast välja koukida ja vaadata, kuidas nad niimoodi käivad. Mida ma päriselt kadestasin, olid nukumajad. Mõned neist on meisterdatud nii elutruult, et õige väikese fantaasiapingutusega on võimalik neisse oma kujutlustes elama asuda, liikuda mööda tube ja koridore, käia mööda treppe ja kolada mööda pööninguid. Kui olin kaheteistaastane, nägin kuskil arhitektuurset maketti – ja see oli veel tunduvalt vägevam. Korraga oli mul selge, et ka minust peab saama arhitekt (kes teab, viimaks veel kunagi saabki), ja ühtlasi oli mul ka legitiimne ettekääne ise arhitektuurse maketi sildi all mõni nukumaja valmis teha. Joonised olid täpsed, mõõtkavas 1:200, alustasin enda majast, siis tegin vanaemade ja vanaisa omad, edasi pidin ette võtma kolhoosikeskuse, kogu küla, kogu maailma. Jupid saagisin vineerist, värvisin guaššidega, aknad said tsellofaanist, vihmaveetorud joogikõrtest ja eterniitkatused lainepapist. Isegi traadist televisiooniantennid lõin katustele püsti. Aastakese ilutsesid mu maketid elutoas kapi otsas, siis tegi kass nende kallal korraliku hävitustöö. Aga sellest pole midagi, mul on veel vineeri.

Soolaleib

See peab olema midagi väga spetsiifilist, sest kes sööb leiba soolaga? Mitte keegi! Kui leiva peale midagi muud panna ei ole, tuleb leivakäär kraani alt läbi lasta ja raputada peale suhkrut. Siis on suhkruleib. Aga soolaleib – no ei, paljalt mõte sellest tekitab iiveldust. Spetsiifiline juhtum, niisiis. Teisalt on selge, et nii sool kui ka leib kuuluvad siiski majapidamise põhiväärtuste juurde ja toidupüramiidi vundamenti. Süsivesikud ja mineraalained – iga sportlane teab, et pingutuse korral on need kaks hädatarvilikud. Nüüd hakkame lähenema asja tuumale, sest uude koju kolimine on kahtlemata pingutus. Veel suurem pingutus on korraldada selle puhul pidu. Seega on sool ja leib külakostina vägagi omal kohal. Külaline võib muidugi olla originaalne ja tuua kaasa näiteks saumikseri, komplekti veinipokaale, karbi datleid või purgi mustikamoosi, aga ega seda originaalsust neil päevil nii laialt ei kohtagi. Vastupidi, soolaleivapidu vabastab igasugusest kingimurest, millega sünnipäeva või jõulude korral pead vaevata tuleb. Kui on soolaleivapidu, viime soola ja leiba. Ja viime kohe palju, sest siis paistame silma, ja ega see sool pealegi midagi maksa. Viime kohe nii, et aastateks jätkub! Soola peab sööma, siis ei tule krampe.

Varn

Varna kujul on tegu teatava tarindiga, mis kuulub iga endast lugupidava garderoobi juurde. Täpsemat eritlemist vältides öelgem, et varna moodustab puidust, metallvõrest vms horisontaalne tasapind koos ridamisi selle all asetsevate nagidega. Nagi kujul on omakorda tegemist laias laastus U-kujulise moodustisega, mille haru tuleb torgata läbi mantli- vms tripi, nõnda et mantel vms nõiaväel U õnarusse rippuma jääb. Selline rippasend on arvatud praktiliseks ja enamasti eelistatakse seda mantlite jms põrandale kuhjamisele. Varna ülemisele osale saab omakorda asetada mütsi, salli, kübara või oktoobri. See on samuti praktiline teguviis ja asjata ei öelda: „Hea, et koju tulles oma oktoobri varna jätsin, nüüd väljudes on see mul otsekui varnast võtta!” Kuid see pole veel kõik: varnasid võib kohata ka köögis. Need on enamasti traadist või plastist ja tavaliselt võib neilt leida värskelt pestud sööginõud (tõsi, tänapäeval, nõudepesumasinate ajastul on nõudevarnade levik vähenenud, kuna sedasorti tarindi funktsioon on nõusid pesuloputusveest puhtaks „nõrutada”, enne kui need uuesti köögiriiulile või puhvetkappi saab seada). Ent tähelepanu: nõudepesumasina soetamise korral ei tasu kiirustada varna prügimäele või taaskasutuskeskusse viima, sest kui kodus toit ja kukrus raha otsa peaks lõppema, on sobilik riputada varna hambad. Varna on ka kuurortlinn Musta mere ääres, millest olen riivamisi kirjutanud novellis „Vana Haraldi mälutöö”.

Kipsplaat

Umbes viisteist aastat tagasi (ikka ja jälle leian ma ettesöödetud sõna seostuvat just selle ajaga, ehkki miks ometi, kas võib tõesti olla, et kahekümnendate algul on inimese meeled ja mõistus kuidagi erakordselt avatud, nii et iga uus inimene, asi või nähtus talle vastupanu kohtamata ligi pääseb, end igast küljest tutvustab, terekäe ulatab ja talle naha alla poeb, nagu seda hiljem või varem ei saaks juhtuda – või on asi just selles, et kahekümnendate alguseks on saavutatud teatav vaimne või mõisteline küpsus, mis varem kogutud meeleandmed once and for all paika paneb, kontseptualiseerib, justkui keelevõime triumf lapse- ja noorukipõlve eneseküllase aistilisuse üle) korraldati ühes Tartu kesklinna baaris aeg-ajalt Tallinna DJdega pidusid ja kuidas minagi neilt puududa võinuks. Kord, kui oli juba pikalt karatud ja ilmselt ka mõõdukas joobeseisund saavutatud, jäin ma vetsujärjekorras kitsasse koridori seisma, toetasin selja vastu seina, tõstsin jalad üles vastasseinale ja vajusin pehmel raginal läbi kipsplaadi peeglitagusele maale.

Anti Saar on kirjanik ja tõlkija. Tal on mitmeid isikuomadusi, mõtteid ja hoiakuid.