Tuudur Tamme töötab Maa-ametis teedehaldurina. Üldse mitte ametikohast tuleneva kohustusena kõndis ta hiljuti läbi kõik Tartu linna tänavad. Selline ettevõtmine vajab pisut selgitamist.

Miks sa otsustasid kõik Tartu tänavad läbi kõndida?

Väiksena tahtsin ma saada maadeavastajaks. Toona olid mu iidoliteks James Cook, Fridtjof Nansen ja Roald Amundsen. Meresõitjat minust küll ei saanud, aga kirg avastada uusi paiku on säilinud minus tänini. Ma olen pühendanud oma elu igasugustele väljakutsetele, küll kehalistele, küll vaimsetele, küll raskematele, küll kergematele. Paar aastat tagasi püüdsin näiteks sada päeva järjest iga päev vähemalt 15 000 sammu kõndida. Mitu korda olen teinud ka paastumist, nii et viis päeva ei söö mitte midagi. Ka need õnnestusid. Kõikide Tartu linna teede läbikõndimine oli ka üks niisugune väljakutse.

Kui kaua selleks aega kulus?

Kokku kõndisin läbi 776 kilomeetrit Tartu teid ja aega kulus 172 tundi! Kogu tegevus jagunes umbes pooleteise aasta peale. Kuna ma käin ka kontoris tööl, siis vajalikud kõndimistunnid leidsin kas õhtuti või nädalavahetustel. Kõige pikem päev kilomeetrites oli Annelinna tiir. Tervet Annelinna muidugi ühe päevaga ära ei kõndinud, aga selle pikima tiiru pikkuseks tuli 42 kilomeetrit.

Kas Tartu suutis sind kõiki tänavaid läbi kõndides kuidagi ka üllatada? Kas avastasid enda jaoks mingeid uusi perspektiive?

Vaatlejana Tartut nähes avastasin muu hulgas, kui rahulik ja vaikne on näiteks Annelinnas suurte majade vahel jalutada. Nüüd ma saan aru, miks kõrgete korrusmajade pundart magalarajooniks nimetatakse. Tõesti oli vaikne, võib-olla kõik siis magasid. Väga ägedad on ka igasugused pisikesed kitsad teed, kuhu autoga ei pääse, aga jalakäijad siiski suudavad neid läbida. Paar sellist pisikest tänavat on näiteks Tammelinnas (Kure tn ja Soinaste tn vaheline lõik; Linnu tn ja Soinaste tn vaheline pikendus) ning täiesti uus avastus minu jaoks oli see, et Võru tänava Pizzapoe tagant pääseb Kastani tänavale. Sellised avastused lisavad kogu ettevõtmisele vürtsi. Üldiselt kõnnin ma palju – möödunud aastal läbisin näiteks 5038 kilomeetrit ehk kõndisin keskmiselt 13,8 kilomeetrit päevas, seega Tartu tänavate läbikõndimine midagi erakordselt keerulist minu jaoks ei olnud.

Mis sind kõndimise juures paelub, et sa iga päev nii pikki vahemaid läbid?

Mina pean kõndimist hingamise kõrval inimese üheks peamiseks ja väga ürgseks tegevuseks. Me ei pööra hingamisele piisavalt tähelepanu, kuna see toimub justkui iseenesest. On olemas terve hulk igasugu holotroopseid hingamistehnikaid ja meditatsioone, mis võivad viia sind kõrgendatud või muutunud teadvuse seisundisse. Minu jaoks võib kõndides midagi analoogset toimuda ehk ma pean kõndimist ka omaette meditatsiooniks. Lisaks kasutan kõndimist selleks, et mu mõte saaks liikuda. Need kaks aspekti tasakaalustavad üksteist: kohati mõtlen, kohati käitun kui vaatleja, andmata hinnanguid ning loomata kõigele kogetule konteksti.

Kas sul on plaanis tulevikus kõndimisalaste väljakutsetega jätkata?

Minu üheks lemmikuks looduskoosluseks on rabad. Rabamaastik on minu jaoks kuidagi väga apokalüptiline, igavene, igatsev ja aukartlikult aus. Võib-olla võtan oma järgmiseks väljakutseks ette midagi rabadega seoses. Kui aga veidi julgemalt mõelda, siis minu üks suurimaid unistusi on Marsil teid kaardistada, need läbi kõndida ning Marsi natuke nõrgemas gravitatsiooniväljas 25. tunnil kivikünkal päikeseloojangut vaadates skafandris õlut juua ja mõelda, mis tee me inimestena oleme läbi käinud, et siia jõuda.