Kiirustamiseks on vaja aeglust – see annab kiirusele õige suuna ning tagab nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis kohanemis- ja muundumisvõime.

Annelinna visioonikonkursile tööd pakuvad näiteid aeglustustsoonidest linnaruumis. Detail kavandist „Delta” (autorid Paco-Ernest Ulman, Kaarel Künnap, Helle-Triin Hansumäe)

Me teeme suuri jõupingutusi läbikäimiste kiirendamise nimel – kiirteed, kiirrongid, tihenev lennuliiklus, rääkimata internetiga kaasnenud hüppest ülemaailmse suhtluse kiiruses. Kiirusepüüdlus tundub enesestmõistetav ja selge. Ometi on samavõrd oluline pöörata tähelepanu aeglusele ning tekitada aeglustustsoone, sest kiirusel on ka omad miinused – see tähendab voogude ühtlustumist, lihtsustumist.

Kiirteel sõites saab küll kiiresti ühest punktist teise, kuid selle hinnaga, et kontakt vahepealsega on nõrk, sest kiirteed on igal pool maailmas üsna ühesugused ning avanev ümbrusekogemus samuti ühetaoline, rääkimata sellest, et kuna evolutsiooniliselt on inimene mõeldud liikuma aeglasema tempoga, ei jõua me auto sõidukiirusel ümbrust mitmekesiselt kogeda.

Või teine näide: sotsiaalmeedias levivad info ja afektid väga kiiresti ja laialdaselt, kuid see tähendab ühtlasi, et väga suur osa sellest liikuvast infost on üheülbaline ning see on tekitanud resonantskooslused ühtmoodi mõtlevatest gruppidest ehk n-ö kõlakojad või peegelsaalid, infomullid, kus puututakse vähe kokku teistsuguse teabega. See kehtib üsna üldiselt ja väga erinevates valdkondades. Kiirus tundub selgem ja arusaadavam ning eraldi on vaja pöörata tähelepanu sellele, mis mõte on aeglustusel.

Aeglustustsoonid meie ümber

Probleemi kaardistamiseks vaadelgem mõningaid aeglustustsoonide näiteid, mis on mõeldud lihtsalt nopetena väga laiast valdkonnast, kuivõrd on olemas terve „aegluse-liikumine” (slow movement) – kulinaarias, meditsiinis, turunduses, moes, fotograafias, reisimises jne (esimeseks käivitavaks liikumiseks oli „aeglane toit” vastandina „kiirtoidule”).

Esiteks kätkeb juba tänapäevane demokraatlik riigikorraldus ise mitmeid olulisi aeglustusmehhanisme, näiteks seadusi teevad ja valitsusi määravad mitme aasta tagant valitavad rahvaesindajad, mitte rahvas otse ja pidevalt. Sellel on omad puudujäägid, ent see toob poliitilisse protsessi aeglustuse, nii et iga rahvahulga uid ei saa kohe täidesaatvat väljundit. Parlamentaarses protsessis eneses on omakorda aeglustusmehhanisme (nt seaduste kolm lugemist), mis peavad samuti hoidma ära tormakust ja labiilsust, mis sai saatuslikuks antiikdemokraatiatele. Parlament on poliitilise elu üks oluline aeglustustsoon.

Kui meile tundub, et me ei kontrolli protsessi, on see meile ebamugav.

Koole, ja eriti ülikoole ning uurimisinstituute, võib käsitleda mõtlemise aeglustustsoonidena. Lisaks neist saadavale praktilisele kasule (tehnilised leiutised, eneserefleksiooni vahendid jm) on nende üks põhiline kasu mõtteaegluse kultiveerimine – mitte hüpata kohe järeldustele käesolevate teadmiste pinnalt, vaid kuulata teisi seisukohti, lugeda teisi autoreid, uurida teema kohta lähemalt. Selle tulemuseks on intellektuaalne produkt, mis on tunduvalt nüansseeritum ja adekvaatsem kui vahetu teadmine (nn „talupojatarkus”, millel on küll oma roll, ent mida kiputakse vahel laiendama väljapoole tema legitiimse kehtivuse piire tavalises, probleemitus, harjumuspärases, n-ö kiires tegutsemises).

Ilukirjandus ise on aeglustus ning ka mitteilukirjanduslikku kirjavara võib käsitleda aegluse ja kiiruse terminites, kus ühes servas on suure aeglusega tekstid (nt pikad monograafiad), vahepeal mitmesugused erialaväljaanded ning üldkultuuriajakirjad, siis kvaliteetlehed ning teises ääres „kiire” kollane ajakirjandus. Kiire kirjavara tekib iseenesest (külaklatš) ning küsimus ei ole selle piiramises, vaid sellele lisaks aeglasemate kirja-kohtade tekitamises ja alleshoidmises. Praegune aeg soosib õpetlastel sagedaste lühikeste tekstide (artiklite) produtseerimist ja pärsib aeglasemate tekstide tootmist, nagu ka kogu skaalal on alati kalduvus liikuda kiiruse poole – kvaliteetajakirjandus muutumas kollaseks, eriala-ajakiri üldajakirjaks jne. Sellise loomuliku kallaku juures on oluline hoida ja tekitada juurde aeglast kirjutamist ning selle avaldamiskohti.

Arhitektuuris ja linnaplaneerimises on äärmiselt tähtis pidada silmas mitte üksnes kiirust, vaid hoida ja tekitada ka aeglustustsoone, nagu jalgrattatee (autotee asemel), kus saab ümbrusega inimmõõtmelisemas aja- ja ruumiskaalas suhestuda (rääkimata tervislikkusest), pargid, rannaalad, kultuurikeskused jm. Nende aeglustuskohtade ühiskondlikult äärmiselt vajalik roll on ka see, et neis saavad kokku erinevad sotsiaalsed grupid ning ruumikorraldusega saab aidata nõnda kaasa sotsiaalsele sidususele. Kui ühiskonna majanduslik ja poliitiline eliit sulgub torusse villa-auto-büroo-palmisaar, siis ühiskonnakorraldus halveneb märgatavalt (eliit ei taju rahva eluilma; kui pole ise näinud heidikut, puudega inimest, palgavaest jne, hakatakse neisse kergesti hoolimatult suhtuma). Kui lähtuda ruumikujunduses ainult kiirusest (linna autostamine, rannaala sulgemine jne), muutub ruumikogemus üheülbalisemaks ning ühiskonna rahulolu langeb. Kokkuvõttes ei anna kiire autosõit mööda rannaäärt kaugeltki nii suurt mõnu kui aeglane jalutamine rannapargis. Selles on võimalik sageli lihtsate vahenditega häid tulemusi saavutada, näiteks visioonikonkursile Tartu Annelinna avaliku ruumi parandamiseks laekus mitmeid häid ideid, kuidas poetada nõukogudeaegsesse kiirkeskkonda (majade vahe kui lihtsalt kiire kojujõudmise vaheetapp) mitmesuguseid aeglustustsoone (tegevusalad, peenrad jpm).

Annelinna visioonikonkursile laekunud tööd pakuvad näiteid aeglustustsoonidest linnaruumis. Detail kavandist „Anne Aedlinn” (autorid Anni Haldre, Hans-Peter Isand, Martin Aunin)

Kogukonnaliikumisi, nt asumiseltse või mingi ühise huvi ümber koonduvaid gruppe, võib käsitada samuti aeglustustsoonidena. Neis osalevad inimesed ei haju laiali, vaid nende trajektoorid puutuvad kokku, moodustavad sõlmi, lävimispindu, kuhu kogunevad kõik need üksikliikumised. Need toimivad üksikliikumiste suhtes aeglustitena ning võivad anda uut laadi kiirendusi (nõnda nagu mõtlemis-aeglustus saab anda uusi mõistmiskiirendusi). Näiteks tulevad seltsiliikmed kokku, koondavad oma jõu ja teevad midagi sellesama kogukonnana, olgu või lihtsalt kogukonda pühitsedes (nt mõne asumiseltsi tänavafestival, kus saavad omakorda väljundi mitmesugused „aeglused”, nagu kodukokandus, käsitöö jpm).

Pühad on ühed kõige paremini hoomatavad aeglustused. Need ei pea tähendama sugugi seda, et inimene on puhkepäeval kuidagi aeglasem, teeb vähem vms (vastupidi, tänapäeval võib see tähendada just võimalust minna istuvale kontoritööle vahelduseks jooksma, teha sporti, liikuda looduses jne). Asi polegi protsesside tempos kui sellises, vaid argielu nõudlikkuses ja surves, mistõttu argipäevane protsess ei ole isiku kontrolli all, vaid tundub kas kiirustava või venivana.

Aeglus kui sisemine voli

Niimoodi jõuame selleni, et ehkki olulised on ka protsesside absoluutsed kiirused – nt autosõit vs. jalutamine, millest esimene kipub olema „kiirustavam” kui teine –, siis kiiruse ja aegluse küsimuse tuum on natuke teises kohas, nimelt selles, kas protsess on „paras” või mitte. See on osalt seotud ka äsja mainitud kontrolliga: kui meile tundub, et me ei kontrolli protsessi, on see meile ebamugav, nt kui olen tööl, mille ajakava pole minu enda teha, siis ma tunnen väga kergesti, et pean kas liigselt kiirustama või, vastupidi, kasutult molutama.

See aspekt on ka eelmistes näidetes olemas, nt kiirteel liikudes on mu tegevus palju täpsemini kontrollitud kui metsas või rannas jalutades. Kiirteel pean järgima liiklusseadusi, panema tähele liiklusmärke, teetähiseid, teisi liiklejaid, liikuma mööda ettejoonitud rada, pöörama ettenähtud kohas, peatuma või liikuma foorikäsu peale jne. Seevastu metsas jalutades on mul palju suurem voli oma liikumise üle. Mis tähendab just nimelt ka seda, et ma ei pea oma liigutusi nii palju kontrollima, teadlikult reguleerima.

Mõistmist ei saa forsseerida ning õpetlastele peaks andma võimaluse seda omas ajas kultiveerida.

Või hariduses. Ülikoolides on pingutatud palju selle nimel, et tõsta akadeemiliste tehaste läbilaset ja produktiivsust, kiirendada kõrgharidust, aga tasuks mõelda ka sellele, kuidas luua seal aeglustuspesasid, ekslemisruume. Siinkirjutaja käis ülikoolis segastel üleminekuaegadel ning kulus kolm eriala ja üheksa aastat, enne kui jõudsin endale istuva eriala ja bakalaureusekraadini. See ei tähenda sugugi, et ma istunuks käed rüpes, vaid, vastupidi, ma intensiivselt lugesin, õppisin, uurisin. Lihtsalt selleks, et kõik see omandaks mingi kombatava kokkuvõtte kuju (diplomitöö), kulus just selline aeg. Mõistmist ei saa forsseerida (see oleks „orasel kasvada aitamine”, nagu ütleb Mengzi) ning õpetlastele peaks andma võimaluse seda vastavalt uuritava asja sisemistele nõudmistele omas ajas kultiveerida.

Ühiskonna uuenemisvõime pant

Viimaks võib mõelda veel täieliku aeglustuse peale. See on siis, kui ma lihtsalt istun ja jälgin ilmnevat. Ilmnev ei pikene mingiteks tegevuslikeks ega hinnangulisteks väljunditeks, vaid lihtsalt ilmneb minu meeles. Sellisena, tundub, on inimene kõige aeg-lasem – aeg on siis kõige parajam, ma ei hüppa endast kaugele ette ega jää endast maha, vaid olen just siin, kus ma paras-jagu olen. Kui ilmnev saab kiirustavalt tegevusliku või hinnangulise väljundi, siis ta ilmutab ainult mõnda oma külge ning jääb üheülbaliseks. Istuvas jälgimises aga tulevad välja ilmneva järjest peenemad nüansid, järjest suurem mitmekesisus, heterogeensus.

Ning teistega, esmajoones teiste inimestega, lävimises võib käsitada samuti sellist täielikku aeg-lust – teise inimesega kohtudes ja lävides ei hüppa ma kohe järeldustele, vaid püsin tema enese (või meie koos-olu enese) juures, lastes nõnda teisel ilmneda oma suurimas mitmekesisuses. Sageli omistatakse sellist aeg-lust teineteise suhtes armastajatele, ja selles on oma tõetera, kuid samas on armastaja pilk hägune, idealiseeriv ning kipub lõppkokkuvõttes olema omakasu peal väljas. Siinses kontekstis võiks seda nimetada pigem tagasi-hoidlikkuseks. See on natuke seotud tagasihoidlikkusega tavatähenduses (esile- ja pealetükkimatus), ent täpsemalt võiks seda mõista istuva jälgimise analoogina: teisega kohtudes hoian ma eemale kiiretest edasistest järeldustest ning lasen tal (või, õigemini, meie lävimisel) ilmneda võimalikult suures mitmekesisuses. Alati ei saa olla tagasi-hoidlik, nagu alati ei saa ka istuda ja jälgida, aga mõlemat võib pidada kanaliks või menetluseks, kuidas aeg-lus siseneb enesekogemusse ja ühiskondlikku lävimisse.

Sellises mõttes annab aeglus inimesele ja ühiskonnale n-ö sügavusmõõtme, kus asjad saavad ilmneda mitmekülgsemalt, ning adekvaatseks toimimiseks, st selleks et „kiirus” läheks üldse õiges suunas, on see hädavajalik. See on isiku ja ühiskonna kohanemisvõime, muundumisvõime, uuenemise pant.

Margus Ott on filosoof, kes on avaldanud viis köidet „Väekirju”.