Kui ma kunagi ülikoolis folkloristika kõrvalaineks võtsin, nägin kurja moodi vaeva, et see enda jaoks põnevaks mõelda. Paadunud indie-popi kummardaja kitsa kõrvaringi jaoks tundusid just rahvalaulud väheke villasena.
★★★★★
Ei osanud ma neid näha sellisel kujul nagu eesti päritolu Austraalia maagiline etnoelektroonik Olev Muska ja tema loodud ansambel Kiri-uu. Belgias välja antud „Creak-whoosh” sisaldabki valikut Kiri-uu 1988. aasta debüütalbumi viisidest. Olev Muska ja Mihkel Tartu viskavad patsu Veljo Tormisele ning laotavad laiali kirju ja nüansirohke folktroonikavaiba. Vinüül-EP A-poolel sillerdab Olev Muska üks šefim šedööver „Tšimmairuudiralla”, mis on pärit Muska 1985. aasta soolodebüüdilt, aga sõidab lepase reega ka pea 40 aastat hiljem. Kes oleks osanud arvata, et korpide lemmikjauramist „Kord elas mölder veski peal” võiks saada nii võimsa lo-fi electro banger’i poolpudikeelse lapsevokaali ja psühhedeelse sündivooga.
EP B-pool imeb meid aga postapokalüptilisse külakoori hüpnoosi. Korduvad viisijupid mõjuvad esialgu uinutavalt, aga tumedamad ja fataalsemad allhoovused löövad vaikselt häirekella ega luba valvsusel sõba silmale lasta. Nii kõlab näiteks mustava metsa taustal lapsepõlvest tuntud „Hällilaul”, mis on lastud läbi kratsiva distortion-ploki. Samas pakatab aga „Ilus neiu kiigel” magusast nukrusest ja suvelubadustest.
Kui muusika on meie mälu, siis Olev Muska loodut ei maksaks unustada. Nii nagu tema pole unustanud oma esivanemate hingeviise.
