Väliseesti kirev muusikamaailm on plaadimaaklerite ja -kollektsionääride seas üha enam hinda läinud. Selle hulgast leiab nii esimese eestikeelse rokiplaadi, Rolling Stone’ilt kiitust saanud helisid kui ka psühhedeeliaga palistatud biite.

Reet Hendrikson. „Eesti rahvalaule" (Reindeer Records, 1969)

Abhaasia loodenurgas üsna Vene piiri lähedal elava Ake-tädi maja kõrval on bambusevõsa, milles suliseb klaar mägioja või nagu Ake-tädi ise ütleb: „Bambukis on sori.” Peaaegu püstloodis nõlval tasakaalu leides saab sorist joogivett ammutada. Just sellesse kasinasse allikasse on tal kunagi plaanis ohverdada ka oma vinüülikogu, mille tegelasteks on näiteks Leegajus, Kukerpillid ja Kalmer Tennosaar. Suuremal või vähemal määral dramaatiliselt läheb analoogkandjatel eesti muusikat kaduma üle kogu maailma. Eriti traagiline on, kui see juhtub teostega, mis on loodud ja salvestatud välismaal ning mille kohta Kodu-Eestis teadmine puudub – ehk see ehe, ühtaegu oma ja võõras väliseesti helimaastik, mille kogumiku „Esto-muusika: Ulgu-Eesti leviplaadid 1958–1988” koos Vaiko Eplikuga möödunud aastal valmis meisterdasin. Nagu sellest nähtub, on diasporaas salvestatud läbi aegade muusikat igale maitsele, jätkub toorikuid uuteks kaveriteks ja doonorhelisid sämplilembestele. Samuti oleks praegu ruumi ja turgu spetsiifilistele stiilipõhistele kogumikele või lausa täismahus uusväljalasetele. Kõige selle hea ja huvitava eelduseks on väliseesti vinüülituru avardumine. Edasine ongi mõeldud juhatuseks ja julgustuseks neile, kel näpud sügelevad, aga käsi valgeks tegemata ja mingil kummalisel põhjusel minu ja Vaiko tehtud kogumik veel läbi uurimata.

Esimene müüt, mis vajab kummutamist, on see, et neid vanu vinüüle ei ole võimalik kuskilt saada. On küll. Juhuleidudena on nad nopitavad kõigilt olulisimatelt veebiturgudelt. Suurimad rikkused on aga tallel kaunite Välis-Eesti kodude kaunites plaadikappides, kust autogrammidega varustatute kõrvalt võib leida mitmeid endiselt kiles eksemplare. Minu ees on avanenud mint condition’is plaatide oaasid. Kuna ma olen armastanud alati ideid rohkem kui asju, pole ma sellistest kogudest kunagi midagi omale küsinud, saanud aga küll. Õigupoolest ongi nii, et kümne aasta jooksul, mil olen väliseesti vinüüli korjanud, on kõik plaadid ise tee minu juurde leidnud. Siiski olen alati nende oaaside valdajatele südamele pannud, et tegemist on väärt kraamiga, millele saaks leida soovi korral uue hea kodu. Tõele au andes olen ka inimesi omavahel kokku viinud, et nad saaksid plaadikaupa teha. Üks pühendunud plaadimaakler suudaks aga praegustes tingimustes ilmselt üsna kiiresti globaalset väliseesti vinüüliturgu märgatavalt elavdada. Seda enam, et sugugi mitte kõigile päranditombu saajaile pole kohale jõudnud tõsiasi, et oma esivanemate veidras keeles laulvate tundmatute artistide vinüüle ära visata on lootusetult hilja – nüüd leiduks sellele kraamile leinajaid.

Aga millest Sina võiksid alustada? Siin on mõned ettepanekud.

Jüri Lipp. „Laul Sinule…” (1968)

Kui tahad minna kindla peale välja ja osta midagi sellist, mille rahvusvaheline järelturg häda korral kohe tagasi ringlusse napsab, on õige valik Reet Hendriksoni „Eesti rahvalaule” aastast 1969. Rootsis kasvanud Reeda isikupärane ja kaasaegsete hinnangul meie rahvakillu kollektiivsest hingest kantud maitsekas diskreetsus on teinud sellest paljude juhuste kokkulangemise tulemusena ja kiiruga Kanadas salvestatud LPst ühe läbi aegade kõige edukama väliseesti plaadi. Torontos tegutsenud Reindeer Recordsi juht Andres Raudsepp on andnud välja kolm tiraaži vinüüli ja CD, ent nõudlus üleilmsel acid folk’i maastikul on toonud kaasa ka piraatversioonide ilmumise. Kolm originaaltiraaži on üksteisest eristatavad nii kaanepildi kui ka helikvaliteedi järgi. Mida pruunim ja säbrulisem on Reeda portree, seda varajasema väljalaskega on tegemist, mustvalge värvigammaga puhas kaanepilt tähistab kolmandat ja kõige uuemat tiraaži. Just sellel on ka Raudsepa enda hinnangul kõige parem heli.

Kui Reeta mäletatakse omapärase introverdina, siis Kanadas sirgunud Jüri Lippu võiks nimetada omapäraseks ekstraverdiks. Välimäärajas on tema 1968. aasta „Laul Sinule…” auväärsel kohal, kuna see annab märku, et meie levimuusikaajalugu vajab ümberkirjutamist. Psühhedeeliaga palistatud biitkogumik, mis pidi Jüri retsepti kohaselt „rahuldama „ujuvaid” või hüplevaid jalgu tantsupõrandal”, on juhtumisi maailma esimene eestikeelne rokiplaat. Ajastutruu kitarrimäng ja ennastunustavad vahelehõiked annavad Jüri esitustele ainulaadse sarmi, mida on tunda ka Toronto Eesti täienduskooli III a klassiga koostöös välja antud jõuluplaadil. Kolmanda albumini Jüri ei jõudnud. Nii tema kui ka Reet lahkusid siitilmast liig varakult pärast seda, kui pimedus oli võimust võtnud. Reedal toimus see tunnetuses, Jüril aga füüsiliselt – diabeedi tüsistusena. Mõlema lahkumise täpsemad asjaolud on segased. Reeda puhul sosistatakse suitsiidist, Jüri surm saabus aga ootamatult pärast pidu Los Angelese Eesti Majas aastal 1971.

René Ufer „Ebatruudus" (Merit Records, 1976)

Chicago Eesti Maja uusaastapidu üheksakümnendate alguses jäi aga viimaseks iseõppija René Uferi üliproduktiivses loojakarjääris. Ka tema oli mees, kes tegi ajalugu: 1972. aasta LP „Peegeldusi” avab eesti heliajaloo elektroonilise muusika peatüki ning 1976. aasta „Unustuste tilk!” sisaldab ülivarajast lääneranniku hiphopi rütmikat, mida õilistab üks läbi aegade ainulaadseim naisvokalist Lilian Treiberg. Verinoore rannarootsi päritolu endise pioneerina põhjustas Liliani seltskond kõigepealt pagulaskonnas poliitilise reaktsiooni. Tema musikaalsus aga sillutas tee mõistmisele ja Lilian oli üks väheseid kaasaegseid, kes Uferi eksperimentaalsust kõrgelt hindas: „Temal oli natuke teistsugune muusika ja mulle meeldis see.” Kahe plaadi peale anti kahasse vaid kolm kontserti, enne kui muusikategu proosalistel põhjustel katki jäi. (Loe lisa Esto-muusika kogumikust.) Ufer aga liikus ajaga kaasa ning läks vinüülilt üle kassettidele. Osa neist andis ta välja varjunime R.E. Kallas alt. NASA Apollo missioonidega leiba teeninud aeronautikainseneri jaoks polnud süntesaatori ehitamine ega varajaste rütmimasinatega toimetamine midagi üle jõu käivat. Vastupidi, see andis talle iseseisvuse ja tegi temast legendaarse kodusalvestaja, kelle täielikku diskograafiat pole siiani võimalik kirja panna – avastamisrõõmu jätkub ilmselt veel aastateks.

Suurte väliseesti elektroonikute ja põhjatu loomevaka teemat käsitledes peab tegema juttu Austraalias sündinud Olev Muskast. Tema astus raalimuusika rajale pärast vaimustumist Veljo Tormise kompositsioonidest, mis Nõukogude Eestis plaadistatuna ja kodumaale jäänud sugulaste pakkide kaudu teismelise noormehe hingeelu vapustama ulatusid. Kuna Muska on üdini kunstnik, ei jätnud ta oma töötlustes ühtegi tabu murdmata ning enda sõnul läheneski helile pigem visuaalselt. Tormis vangutas pead, aga aktsepteeris ja esitles Muska versioone isegi heliloojate liidus. 1985. aastal ilmunud „Old Estonian Waltzes” on üks kopsakaima hinnasildiga väliseesti vinüül, kuna pressimistehase töötajad pakendasid plaadid liiga vara ning suur hulk tiraažist kadus juba eos käibelt. Viimase info kohaselt on aga väike varu olemas nii seda kui ka seitsmetollisel olevat „Tuljakut”, samuti Muska ansambli Kiri-Uu ajakirjas Rolling Stone omal ajal ülistava arvustuse saanud plaati. Olev Muska ise on endiselt aktiivne ning viimastel aastatel mitu korda Eesti eri paikades esinenud, nimetet plaadid alati merch’i laual müügis.

„Tule, rändame mändide varju...” (Reindeer Records, 1972)

Kui võtta kogumise teljeks väliseesti muusika kui pagulaskonna vaimse lähetuse kandja, siis ei saa üle ega ümber 1972. aasta ESTO festivaliks tellitud skaudiestraadi kogumikust „Tule, rändame mändide varju…”, mille kohta levib kuulujutt, et ühes palas lööb kaasa noor Toomas Hendrik isiklikult. Ka selle kogumiku on andnud välja Andres Raudsepa Reindeer Records, mis on EMP, Merit Recordsi ja Bellacordi kõrval ilmselt üks pagulaskonna olulisimaid plaadifirmasid. Lüürikaga panustavad legendid Jyri Kork ja Heino Jõe, samuti ka näiteks Ilmar Mikiver ja Endel Loo. Üks markantseimatest solistidest on Tallinnas ilmavalgust näinud mulk Ell Tabur, kes kasvas üles talutüdrukuna New Yorgi osariigis ning tegi karjääri nii lennunduses kui ka muusikas – Ell Taburi kontol on mitu sooloalbumit. Rohelisel skaudiplaadil teeb Raudsepa osalusel võimsa soorituse ka meesansambel, kelle „Põrra-põrra” oli nii mõneski perekonnas autosõidulaul number üks. Ja vähemalt Ameerikas oli autosõit Välis-Eesti elu lahutamatu osa. New Yorgi Eesti Meeskoori liikmed arvutasid näiteks kord välja, et proovi jõudmiseks läbitud kilomeetrid andsid kokku liites nii suure numbri, et oleks võimaldanud Tallinnast Berliini harjutamas käia, kui olud olnuks teised.

Esimest korda kuulsin skaudiestraadi soojas ja avaras New Jersey funkvillas, mille vanema põlvkonna pagulane Anitra koos abikaasaga valmis unistas ja seejärel arhitektidel vaid tehnilise poole ära vormistada lasi. Selles klaasi- ja valgusküllases elamises on palju väliseesti ja ka lihtsalt eesti elu elatud – külalisraamatus avaldab Lennart Meri tänu, et sai kasutada sedasama voodit, mis hiljem mullegi põnevaid unenägusid pakkus, aatriumis oleva klaveri ühe klahvi mängis väidetavalt surnuks Rein Rannap. Anitra ei teinud saladust, et aktiivne eestlaskond surfas pikalt rahvuslikkuse ja konservatiivsuse laineharjal. Mis meil üle jäi, ütles ta, kui kõige esimesel peol kohaliku koorekihi seltsis teatas haigla peaarst lahkelt, et oo, tulge siia, ma lõikan teile tüki kalkunit. „Lõikas mulle kalkuni. Oma pihuga võttis ja andis mulle pihku. See oli üllatus mulle! Täielik üllatus! Siis aga juhtus nii, et haigla kirurgi naine võttis ennast maani täis, tõmbas oma kleidi ülesse, naba välja ja ütles kliinilisele direktorile: „Näita mulle oma naba, minu oma on ilusam kui sinu oma!”” Külmas sõjas välisvõitlusega angažeeritud esimesele pagulaspõlvkonnale olid säärased argifrivoolsused vähemalt tagantjärele tarkuses vastukarva, ehkki Kanadas tegutsenud kupleetraditsiooni hoidja ja kandja Olaf Kopvillemi plaatidelt leiab ka Välis-Eesti labrakate anatoomia. „Tule, rändame mändide varju…” on aga aatelise väliseestluse muusikaline kvintessents, mis on loodud neid ideid kandva globaalseks traditsiooniks kujunenud ESTO tarbeks ning mille keskmes on välisvõitluse programmiliseks osaks kujunenud skaudipaatos. Tuumaplaat. Ja sellisena absoluutselt kohustuslik kogujale, kes tahab olla midagi enamat kui kaanekangutaja.

Kaja. „Kuldsest läänest" (1981)

Kui Välis-Eesti koorimaastikul oli Nõukogude Eestis tegutsevate heliloojate laulude esitamine kuni perestroikani tabu, siis levimuusikas asusid noored bastioneid purustama tunduvalt varem. 1970. aastate lõpus kostüümidraama ning maru show’ga tuntust kogunud eri perede õdedest-vendadest koosnev Portlandi ansambli Kaja repertuaaris olid külg külje kõrval „Haanja miis” ja „Leegionäride marss”, sekka kaverid Kukerpillide, Fixi, Rock Hoteli ja teiste kodumaiste artistide albumitelt. Ehk Kaja liidri Liina Merilo plaadiriiul oli ilmselt mõneti sarnane Abhaasia piiri juures toimetava Ake-tädi omaga. Seejuures on oluline märkida, et kantri ja bluegrass tundusid moodsa ja ägedana vaid läbi raudse eesriide idast läände vaatajale. Vabas maailmas elavate jaoks puhusid muusikas sootuks teised tuuled ja noored end üldjuhul selle skeenega kursis ei hoidnud. Liina ja tema abikaasa Erik Teose Montréali ansamblist Positiivsed Mehed tunnistavadki, et õigupoolest arvasid nad mitmete kaverdatud palade kohta, et tegemist on ehtsa kodueesti kraamiga. Alles pärast tuli välja, et originaalid olid pärit hoopis Ameerikast ja toimunud oli mitmekordne ümbermäng. Ansambel Kaja leidlikud ja siirad tõlgendused pakuvad tänapäeva kuulajale nii avastamisrõõmu kui ka tröösti. Külma sõja kulminatsiooni eel salvestatud muusika on sisuliselt avatud ja nooruslikult ootel. Kollektsionääridele kulub plaat marjaks ära ka seetõttu, et Kaja oli üks edukaim turneebänd, kes tegi kontserte andes korduvalt ringi peale kogu Põhja-Ameerikale. Ja see ütleb üldise diasporaa muusikaskeene kohta nii mõndagi.