Klassikaline muusika ei hoia enam kümne küünega kinni kontserdisaalide seintest ning põimub hoogsalt uute trendidega, kuid paljudele meist jääb suur osa sellest siiski endiselt mõistetamatuks.

Kärt Ruubelil ilmus 8. jaanuaril debüütalbum, mida esitletakse 17. jaanuaril Mustpeade majas. Foto: Kaupo Kikkas

„See paneb samal ajal sügavalt mõtlema ja tundma, ohverdamata üht teisele isegi oma kõige intensiivsemas ja keerulisemas olekus.” Nii on klassikalist muusikat kirjeldanud muusikateadlane, õppejõud, helilooja ning klassikalise muusika olulisust seletava raamatu „Why Classical Music Still Matters” autor Lawrence Kramer.

Kuid kõigi jaoks ei hõlju klassikalise muusika kohal samasugune oreool. Ikka on hirmutav see silme ees kangastuv kontserdihalliformaat ja ühe koha peal istumine, millega suuremal osal publikust on raske suhestuda. Kuidas suudaks keegi ajal, mil Spotify muusikaplatvorm on programmeeritud lugema kordi, kui palju me ühe loo pealt seda lõpuni kuulamata teisele hüppame (ja neid kordi esineb sadades), veel üle tunni vaikimisi keerulise kompositsiooniga muusikapaladele keskenduda?

Orkester elutuppa

Klassikaline muusika pole tegelikult kontserdisaalidesse kinni jäänud, vaid astunud samme märksa hip’imas suunas. Näiteks tegutseb USAs hellitlevalt „klassikalise muusika Uberiks” kutsutav Groupmuse, mis viib antud žanri sinna, kust see kunagi alustas – inimeste kodudesse. Kontseptsiooni, mille keskmes on klassika just nooremale publikule lähemale toomine ja tutvustamine, panevad tööle professionaalsed noored muusikud, vabatahtlikud võõrustajad ning inimesed, kes sellistest 10–50 inimest mahutavatest etteastetest osa tahavad võtta. Ja seda saab teha kas või sokkides ja põrandal istudes.

Teiseks arenguks on (nüüdis)klassika ja avangardi tungimine elektroonilise muusika väljale ja eksperimentaalse muusika festivalidele (nt Unsound Poolas, CTM Berliinis, UH Ungaris, lõunanaabrite Skaņu Mežs või meie oma Üle Heli jne), kust võib leida artiste, nagu vokaalset eksortsismi praktiseeriv Diamanda Galás või industriaalsete helidega manipuleeriv rumeenia helilooja Iancu Dumitrescu, kes integreerivad klassikalist muusikat, mängivad sellega täiesti oma suva järgi ning tõmbavad ligi ka nooremat publikut.

Progresseeruva ühiskonna rahutus

Kammermuusikust pianisti ning Berliinis tegutseva klassikalise nüüdismuusikaansambli Neophon Ensemble ellukutsuja Kärt Ruubeli sõnul on ta kuulnud tihti fraasi „ma ei saa ju klassikalisest muusikast midagi aru” ja peab seda täiesti normaalseks. Ta leiab, et alati ei peagi kõigest aru saama ja mõtet otsima, muusika kas meeldib või ei meeldi. „Pigem loob igasugune muusika mingeid tundeid, toob mälestusi esile või jätab täiesti külmaks. Usun, et iga žanri puhul on võimalik midagi kogeda – kas kuuled tehtava muusika tehnilist täpsust ja kvaliteeti, suurt pühendumust, huvitavat teksti või vaatad kas või muusiku välimust,” arvab ta.

Need Kärdi sõnad on hea näide, mis ootustega me klassikalisele või ka näiteks eksperimentaalsele muusikale läheneme. Kas on kohustus terve teos ühe hoobiga ära ampsata või leiab igaüks sealt kindlad kohad, millest edasi minna? Põhimõtteliselt nagu igipõline ütlus „kui tervet rehkendust ei jõua teha, tee pool”, ent iga asja jaoks on vaja siiski natuke kannatlikkust, võimet süveneda või tahet otsida.

Helilooja ja muusiku Sander Saarmetsa sõnul on nüüdismuusikas uskumatult palju teemasid, millega on võimalik tegeleda, ning kõik selle ilmingud ei ole kindlasti suurt ettevalmistust ja kannatlikkust nõudvad. Ta ise puutus klassikalise ja vanamuusikaga kokku juba lapsena, kuid tõeline plahvatus tuli tema jaoks läbi György Ligeti „Atmosfääride”, mille totaalseid helimassiive ja kujuteldamatuid tämbreid polnud ta varem osanud süvamuusikast otsida. Edasi tulid Iannis Xenakise teosed ning arusaam, et skeemid ja süsteemid võivad muusikas põnevalt kõlada. „Steve Reich avas tee korduste ja põneva rütmika maailma ja Arvo Pärt viitas tagasi vanamuusika ilu peale. Helena Tulve muusika õpetas pingestatust ja toorest energiat hindama ning Tōru Takemitsu lõi mõttelise silla Euroopa ja jaapani muusika vahele,” kirjeldab Sander oma avastusretki.

Saatesarja „Klassikatähed” 2016. aasta võitja ning nüüd London Royal College of Musicus tudeeriva Sten Heinoja meelest sõltub see, kuidas muusika end kätte annab, paljuski indiviidist, tema taustast ja haridusest. „Näen enda ümber tohutu palju väga andekaid inimesi, kelle jaoks ei ole mis tahes muusika kohene mõistmine üldse probleem. Nüüdisaegse muusika tuumani jõudmine võib olla lihtsustatud ka seetõttu, et heliloojad on siiani elus, kuid samuti on uudisteoste juures helilooja väga täpne idee ja mõte, mis on tihti kavalehele trükitud.” Mis puutub süvenemisse, mainib ta metsikult progresseeruvat ühiskonda, milles ei jõuta veel ühe asjaga harjudagi, kui on juba uus sündinud. „Hiina on selles mõttes veel eriti eesrindlik, seega pole ka imestada, et publik rahutu on. Muidugi, mainimata nende tohutut nutihuvi, mis võtab vahel isegi haiglase mõõtme,” kirjeldab ta üht hiljutist esinemist sealsele publikule.

Sander Saarmets lisab, et leidub heliloojaid, kes loovadki ligipääsmatult keerukaid teoseid, nagu nn uuskomplekssuse liini esindajad. „Samas, nagu ei istu kõik raamatud või kirjanikud universaalselt igale inimesele, ei pea seda tegema ka kogu muusika, kuid maitsed muutuvad ja arenevad kogu aeg. Samuti ei peaks süvamuusikasse suhtuma liigse aupaklikkuse ja surmtõsidusega – see on lihtsalt võimalus minna mingite teemadega sügavamale. Hea turvaline koht rännaku alustamiseks on näiteks Gavin Bryarsi ja Harold Buddi looming,” ütleb ta algajale avastajale teesuuniseks.