Kui toidukultuuri siseneb üha rohkem eksootilisi maitseid, aga hing ihkab ikka vana hea kartuli ja kastme järele, tasub seada sammud Depoo territooriumile, Balti Jaama Turu kõrval asuvasse restorani Näljane Põder.

Balti Jaama Turg on olnud oma uues kuues juba kaks aastat. Vaatame seda hiiglaslikku hoonet kaugusest ning nendime, et ei mäletagi enam, mis seal vanasti oli. Uus asendab pikapeale vana ning lõpuks tekib mulje, et neid vanu asju pole kunagi olemas olnudki.

Näljane Põder. Foto: Ken Mürk

Sarnast trendi võib täheldada ka söögikohtade puhul. Üha rohkem näeme igal pool uusi võõra ja eksootilise maitsega tänavatoidu pakkujaid – saab aasiapärast rebitud sealiha burgerit ja dan dan’i nuudleid –, aga koduste toitude ja soviet chic’i atmosfääriga täidetud nurgakesed kalduvad sellest arenguteest kõrvale pimedasse igavikku. Ent täpselt Sveta Baari kõrval, natukene Balti Jaama Turust eemal asub üks varjatud paik, meie pealinna koduste toitude traditsiooni säilitaja Näljane Põder.

Istume Näljases Põdras maha kell 11 hommikul pühapäeval. Koht on tühi ja minu kõht on tühi. Sisse astudes avaneb meie ees kummaline vaade. Oleme endises keevitustöökojas, avaras kõrgete lagedega saalis. Esialgu tundub pilt üsna eklektiline. Näljasest Põdrast on lihtne mööda vaadata, aga samas ka raske kinni haarata. Kõlarid tulistavad välja Star FMi, kus mängib parajasti „Neiu mustas kleidis”.

Saali täidab umbes 10–12 90ndate stiilis sööklalauda, ühel neist malelaud. Riiulitel seisavad ja seintel ripuvad topised ning sponsorite (eelkõige õllefirmade) sildid. Näeme tahvlit, kuhu keegi on väga hoolikalt kogu menüü üles kirjutanud. See, kel parajasti söögiisu pole, leiab nurgast diivani, mille kõrval on raamatutega täidetud riiul. Mind näljase inimesena köidab aga sissepääsust vasakule jääv pikk lett, sest selle taga ongi kodustest toitudest pakitsev köök. Kõigile midagi.

Näljase Põdra juhataja Koit Põder. Foto: Ken Mürk

Liigume leti poole. Välja ilmub teenindaja, kes kutsub meie vestlemissoovi peale omaniku, kelle nimi on Koit Põder – sellest ka asutuse nimi. Ta on pidanud seda äri siin juba kolm aastat. Vanasti oli Näljane Põder Balti jaama turu lahutamatu osa, ent restaureerimise käigus olid nad sunnitud minema kolima.

Koit ise on üsna muhe mees, küsimustele vastab entusiastlikult, samas räägib täpselt nii palju kui vaja. Minu pärimisele, kes on põhiline sihtrühm, kes Näljast Põtra külastab, vastab ta ühesõnaliselt „pereinimesed”. Ent siiski selgub vestluse käigus, et Põdra restoranist käib läbi ka hulgaliselt juhuslikult mööduvaid turiste ning suhteid hoitakse ka oma noorte naabrite, Sveta Baariga, kellele aeg-ajalt süüa pakutakse. Näljase Põdra eksistents ei ole sugugi passiivne, kuigi peidus oleku tõttu võib selline mulje jääda. Nimelt on Koidul plaanis laieneda, parasjagu ehitatakse kõrvalruumides hostelit. See on kasulik info Telliskivi peolinnaku residentidele.

Kui jututeemad on otsa saanud, siirdub pilk menüütahvli poole ja läheb aega, enne kui suudan sealt midagi välja valida. Mitte küll seetõttu, et asi oleks kuidagi segane, vaid valik on lai. Pakutakse suppe, praade, magustoite ning, mis kõige tähtsam, kõike seda väga taskusõbraliku hinnaga. Praad koos õllega maksab kuus eurot, minu tellitud seljanka ja must kohv kõigest kolm viiskümmend. Toit jõuab kiiresti kohale, on maitsev ja kõhu saab täis. Suppi lürpides meenub lapsepõlv, mil linn oli tulvil sellistest postsovetlikest kohtadest. Päike paistab sisse, kevad on käes, hea on olla. Nägemiseni, kimchi friikad.

Kellele: neile, kellele meeldivad hea hinnaga kodused toidud ning retrohõng, mis nende kohtadega kaasas käib.
Kellele mitte: inimestele, kes soovivad ainult kaardiga maksta, sest seda võimalust siin ei ole.

Kirill Havanski on Paide Teatri näitleja ja helikujundaja, kes üritab kirjutada vabal ajal vaimukalt mitte nii olulistest asjadest.

Fotod: Ken Mürk