Tartus Narva maanteel asub juba 17 aastat pisike baar, mille seinte vahele varjuvad varajastel hommikutundidel tudengid, õppejõud ja muud värvilised tegelased ning kus jutuvada veereb autentsest elukogemusest väärtusetu jauramiseni.

Ümarlaua baari perenaine Anu Valge. Fotod: Gabriela Liivamägi

2012. aastal ühe sõbraga Tartus Rüütli tänava vabaõhu-Bermudas ehk Tartu ööelu toonases epitsentris-tõmbepunktis viibides tabas meid Eesti kliimale omane elementide fuuria. Varjusime lähimasse baari ning vihmapiiskasid prillidelt pühkides suutsin tabada lõpuks leti taga viibiva baarmeni tähelepanu ning kaubelda talt endale ja sõbrale natuke kesvamärjukest. Laua juurde tagasi minnes valmistasin ette oma elu üle kurtvat kõnet, mida on paslik sellistes asutustes sellisel kellaajal ja sellises seltskonnas ette kanda. Mure oli mul lihtne, kuid roosade põskedega värskele rebasele omane – varahommikul ootas mind loeng „Sissejuhatus filosoofiasse”, kell kümme, kesklinnas. Vaid ärkvel tudengitele. Ei pidanud oma šansse kolme-nelja tunni pärast ärgata väga heaks, kuid ei osanud ka midagi paremat välja mõelda. Mu sõber oli toosama „pidevas vines jaurav boheem”, kellelt ootasin oma naiivses, alles alanud üliõpilaspõlves praktilisi lahendusi kõikidele mu argistele üliõpilasprobleemidele. Ta kuulas mind ära, justkui mõõtis mind pilguga ning kaldus pärast viit pingelist sekundit ettepoole, vaatas mulle sügavalt silma ning lausus pühalikul, peaaegu baarimürasse uppuval toonil: „Kas… kas sa kunagi Ümarlaua baaris oled käinud?”

Päästeingel pikale veninud öös

Ümarlaua baar on olnud vahelduva eduga Tartu magamatuse käes vaevlevate tudengite päästeingel juba 17 aastat, kuid siiski tundub ta mõnikord justkui saladus, aare, mille olemasolusse võib pühendada kedagi vaid siis, kui ta seda väärt on. Vähesed kajastused meediapildis on nimetanud teda muu hulgas Tartu Valli baari vasteks, kuid see on vaid tikutulega otsitud analoogia, tühi aur tõusmas vaese inimese peast, kes on kohustatud lokaali ainulaadset atmosfääri lühidalt ja tabavalt edasi andma. Noore jaoks on ta vast mikstuur elupõletamisest ning tudengieluga hakkamasaamisest, koht, kus halvimal juhul kaotad oma viimase stipiraha, et veeta veel mõned tunnid sõber Aleksandriga, enne kui kustub ametlikult lootus mõni ainekursus läbida. Parimal juhul leiad laua tagant oma õppejõu, kes ise ka eriti ainet lugema minna ei taha ning tegelikult juba eelmisel õhtul meili „kähisevast häälest” ja iseseisvast õppetööst tublidele, pimedas koju jäävatele tudengitele välja oli saatnud.

Lõige elust

Sarnaselt Werner Herzogi sõnadega poeetide aadressil võib öelda, et „pehmete” teaduste tudeng (eks igaüks oskab vaid oma mätta otsast rääkida) ei tohi oma pilku mujale pöörata, kui tema ees on lõige autentsest, justkui veel 21. sajandist puutumata elust. Ümarlaua baar on nagu luup, mille kaudu saab seda elu lähemalt tundma õppida. Mine aga, istu peremehe härra Rein Valge enda valmistatud baari tituleeriva ümarlaua taha ning kuula. Ümarlaua baari puidust male-/baarilaudu ümbritsevas atmosfääris manifesteerub tühi hipsterlik/posthipsterlik (hipsterismi hülgav liikumine, millel siiski esmasega kõvasti sarnasusi leidub) debatt ehtsuse üle, kuid muidugi tasub siinkohal meeles pidada, et autentsus ei pruugi võrduda kvaliteediga (ning ka vastupidi). Kundede jauramine on justkui loterii, milles on elukogemuste laviini alla mattunud nii intrigeerivat kui ka väärtusetut infot. Oskus tõlgendada teda ümbritsevat maailma on aga noorele tudengile hirmus tähtis ning loengusaal ei anna talle kõike vajalikku. Joomarlus kui igavene tuuleveski sotsiaalse progressi Don Quijote’ile kätkeb endas hoopis rohkem, kui ühekülgne peavooludiskursus seda tunnistab.

Muidugi ei tähenda see seda, et iga visiit Ümarlaua baari on justkui pealesunnitud kokkupuude „tavainimestega” (vastandumaks vandlitornis elavale intelligendile), vaid võimalus õppida miskit ka enese kohta. Öised ettevõtmised linna peal ei pea kulmineeruma alati niuetekeskse tegevuse ega ka vetsupoti kurbhaleda kallistamisega. Mõned tugevad hinged, sõber kõrval, suudavad elada üle kõik öised väljakutsed – uni, vähene valgus, kiusatus alluda ükskõik millisele piibellikule patule ning see kõige hullem, kõige hävitavam nähtus ehk igavus. Kella seitsmeni on muidugi Tartu linnas raske ülal püsida, kuna mitmed lokaalid ei tundu sellist käitumist heaks kiitvat ning sulgevad oma uksed enne koitu. Tollel sombusel sügisööl, mida alguses mainisin, suutsime küll enda pea kohale katuse leida, kuid mõnikord on see magus aeg veedetud suveilmade heatahtlikkuse korral ka Emajõe ääres. Ning kell seitse, kui seltskond ei ole degenereerunud tühjadeks mühatusteks või piinlikuks vaikuseks, avavad end Ümarlaua baari väsinud puituksed.

Turgutavad signatuurroad

Hommikune Ümarlaud on hoopis erinev pärastlõunasest. Auväärt proua Anu Valge, kes väsinud kundesid tööpäeva algusmomentidel vastu võtab, võib uksest sisse astuvate „boheemide” suhtes küll veidi umbusklik olla, kuid see ei tähenda, et kohv, keedumuna ja kiluvõileib kuidagi kehvemini maitseksid. Eesti 50 parima restorani pingerea koostajad ei ole ilmselt proovinud hommikul Ümarlaua baaris seljankat, mille kohta „taevamanna” öelda oleks päris tagasihoidlik. Täiskasvanud inimene võib seal tulevase päeva tarbeks ka tugevamate jookidega oma tervist ravida – viimane hommikune tellimus koosnes mul näiteks talvetuultest ära võetud hääle turgutamise eesmärgil tarbitud tuntud Saksa ürdiliköörist ning selle kõrvale käivast ohtra ketšupiga kaetud viinerist. Tõepoolest, Ümarlaua baari väisamine ei tähenda ööelu viimast etappi, ning jutte ja legende nendest isenditest, kes on suutnud end kahekümne nelja tunni pärast une abita uuesti samas kohas leida, on mitmeid ning värvikaid.

Muide, ka mina jõudsin hiljem veel oma loengusse. Sõprade jõud ning pooleldi vast isegi värdjalik kohusetunne leidsid oma fokaalpunktiks Ümarlaua baari, mille abiga suutsin oma viimased energiavarud sel päeval Tartu Ülikooli hüvanguks ära kulutada. Avalik teenus missugune!

Kristjan Karron on Tartu Ülikooli ajakirjandusmagistrant, kelle armastus Tartu linna ja selle öise sumina vastu aitab üle saada sellest, et talle kiluvõileib tegelikult üldse ei meeldi.