„Youth” (Itaalia, Prantsusmaa, Šveits, UK, 2015). Režissöör ja stsenarist Paolo Sorrentino, osades Michael Caine, Harvey Keitel, Rachel Weisz, jt. 118 min.
Ma ei ole kunagi olnud suurem Federico Fellini austaja, aga vaadates Paolo Sorrentino filme, saan aru talle omal ajal osaks saanud imetlusest. Ka Sorrentino nimi võiks suurte tähtedega ajalukku minna – kui Fellinit ees poleks. Paralleelid on sedavõrd ilmsed, et kui poleks Fellinit, poleks ehk ka Sorrentinot. Viimane alustaski mõnes mõttes sealt, kus esimene pärast endale neorealismi voolus nime tegemist itaallaste elusaatusi vaadeldes pooleli jäi, ning on liikunud läbi kõrgklassi šampuseojade hoopis kõrgemate metafüüsiliste teemade poole.
„Noorus” vaatleb kahe eduka mehe elu lõpusirgeid Šveitsi alpides asuvas sanatooriumis. Helilooja Fredil ning lavastaja Mickil (sobivalt väärikad Michael Caine ja Harvey Keitel) on hingel hulga rohkem, kui tüüne tegevuspaik oletada lubab. Kunagine kuulsus kahvatub kahetsuse, igatsuse, tüdimus- ja tühisustunde kõrval. Raske pole ainult vanakestel – oma loomepalavikuga maadleb ka nooruke näitleja Jimmy Tree (tülpimuse kehastus Paul Dano) ning armuvaludega pistab rinda Fredi tütar Lena (särtsakas Rachel Weisz).
Juba filmi pealkiri paistab keskse teema ära andvat, kuid päris nii lihtsaks asja vaatajale siiski ei tehta. „Noorust” läbivad kontrastid – kaunis ja kole, noor ja vana, elegantne ning labane. Sorrentino vaatleb seejuures maailma sarnaselt tema kaminasimsile Oscari maandanud „Kohutavale ilule” – tõelise esteedi pilguga. Kui kaks aastat tagasi tegi ta seda ennekõike läbi ajaloo-, arhitektuuri- ja kultuuriprisma, siis seekord on kontuuriks kahe mehe isiklik hingeseisund. Kui peaks filmile ühe läbiva mõtte külge kleepima, paistab selleks olema, et elu võlu seisneb kogetud suhete, tunnete ja hetkede kordumatus mustris; traagika aga omakorda selles, et oleme nende kogemuste lõksus, sest mälestused on ühtlasi ka pääsematuks taagaks ja koormaks.
Elu mõtet Sorrentino siiski välja kuulutama ei tõtta ja kindlasti ei saa öelda, et tegu oleks lihtsalt püütava linateosega. Pigem eeldab ta publikult kinokeeleliste kompositsioonide läbitunnetamist. Neid elamusi pakkudes on lavastaja vaatamata kohatisele surmtõsidusele mänguline nagu mustkunstnik, mistõttu mõjub „Noorus” kui detailivaesem versioon mõnest Wes Andersoni filmist või värvikirevam Roy Anderssoni linateose paralleel. Nii sisulisi mõtteid kui visuaalseid ideid kuhjub koguses, mis paneb paljusid kaadreid ja dialoogikatkeid imetlema, teisalt kurnab ja killustab, jäädes mitmetes viidetes poolikuks. „Noorus” pole vaatamata pealtnäha vaiksemale ja tagasihoidlikumale lähenemisele vähem ambitsioonikas kui „Kohutav ilu” (2013), aga just eelkäija ajatust terviklikkustundest jääb puudu.
Eks olegi märgiline, et iga vestlus itaalia režisööri viimase filmi kohta tüürib sarnaselt ka käesoleva arvustusega kiiresti Sorrentino eelmise linateoseni ning ikka ja alati Fellinini. Analoogselt veniva teekonnafilmiga „This Must Be the Place” (2011) paistab, et Sorrentino inglisekeelsed filmid on kergelt puisemad ja hõredamad, itaaliakeelsed aga märksa erilisemad. Kui lavastaja aga oma loominguga märki tabab, siis tänu oma hämmastava oskusega rekonstrueerida põnevaid detaile, otse kümnesse. Olgu siis tegemist fantastilise muusikalise avapala või stseeniga, kus vanahärra Mick näeb mäenõlval kõiki oma filmide naistegelasi. Kaunis ja nukker, võluvalt mänguline ja frustreerivalt arütmiline, ei saa „Noorust” saatma „Kohutava ilu” ühehäälne kiidukoor ja auhinnasadu, kuid vaatamist väärib ta juba puhtalt audiovisuaalsete ideede pillavuse tõttu.
