Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu grupinäitus „Koos on soojem” EKKMis (15. november – 14. detsember 2025). Kunstnikud Karl Joonas Alamaa, Karola Ainsar, Kärt Heinvere, Irma Holm, Erik Hõim, Kadri Joala, Saara Liis Jõerand, Liisa-Lota Jõeleht, Katariina Kesküla, Kärt Koppel, Nele Kurvits, Johannes Luik, Elisa Margot Winters, Loora Kaubi, Marto Mägi, Daria Morozova, Katariin Mudist, Anna Ovtšinnikova, Kertu Rannula, Johanna Reinvald, Mia Maria Rohumaa, Raahel Rüütel, Inessa Saarits, Lisette Sivard, Sonja Sutt, Annabel Tanila, Aimur Takk, Margaret Tilk, Elo Vahtrik, Nelli Viisimaa ja Rebeca Žukovitš.
Tibud soojas pesas
Andrus Kivirähk
Niisiis – käisin EKKMis noorte kunstnike näitusel…
Millegipärast tuli mulle saalides ringi jalutades meelde Voldemar Panso päevaraamat, kus Panso kirjutab oma isast, kuldsete kätega mehest, kes ehitas enesele oreli, aga lisaks plaanis rajada maja kõrvale ka piraka torni, mille tipus asub suur pada, mis taob kellalööke, nii et terve Kivimäe teaks, palju kell on. Värava kohale oli aga kavas paigutada inimese pealuu, mille silmaaukudes põlevad elektripirnid.
Umbes sarnaseid taieseid olid valmistanud ka noored kunstnikud – noh, näiteks läbi kolme korruse ulatuv toru, mida mööda võib veeretada kastaneid, maailma pikim pink või elektriradiaatorid, mille külge oli monteeritud lamba pea. Panso isale oleksid need teosed väga meeldinud ja mulle meeldisid ka, sest ikka on tore näha, et inimeste fantaasia on praginal põlema süttinud nagu säraküünal ja hall igapäevareaalsus täienenud heas mõttes lollakate esemetega.
Oluline on silmas pidada ka seda, et noored kunstnikud olid saanud toimetada oma tahtmist mööda, ilma suunavate kuraatoriteta, ning teha seega täpselt seda, mida ise soovivad. Ja tähelepanuväärne on, et mitte ükski ei soovinud teha midagi, mis kasvõi ligilähedaseltki meenutaks eesti kunsti esiisa Johann Köleri omaaegset koolilõputööd, hiiglaslikku tahvelmaali „Herakles toob Kerberose põrguväravast”. Kunstniku roll ja tema enesele seatud sihid on ikkagi ajas totaalselt muutunud.
Mingis mõttes on see vahva, mingis mõttes aga tekitab ebakindlust. Seisin tükk aega näitusele üles seatud ekraani ees ja vaatasin ning kuulasin, kuidas naljakalt nutune hääl luges ette Eesti kunsti järgmise viisaastaku ülesandeid, mille eesmärgiks on kunst korda teha, kuna olukord on niru, näitustel ei käida ja kunstnike vanaemad ei saa aru, millega nende lapselapsed õieti tegelevad. Noh, päris nii see kindlasti pole. Küllap on piisavalt ka neid kunstnikke, kellega nende vanaemad igati rahul on; nii nagu ka näituseid, kus publikupuudust ei tunta. On ka kunstikogujaid, kes ostavad aktiivselt kokku eesti kunsti ja sugugi mitte ainult surnud klassikute oma. Aga selge on see, et kunsti õppima läinud noor pälvib igal juhul austust oma uljuse eest, sest kerge ei saa tema teekond olema. Algul on muidugi tore, eriti sõbralikult puntras toimetades, sest nagu ütleb näituse loosung: „Koos on soojem!” Aga kunstnik pole tegelikult part, kes elab parves, vaid pigem midagi röövlinnusarnast, kes peab suureks kasvades ja soojast pesast lahkudes üksi hakkama saama. Ehkki üksinda on kindlasti külmem. Kuid ainult külmetavatest kunstnikest kirjutatakse kunagi näidendeid.
Andrus Kivirähk on kirjanik, kes satub harva kunstinäitustele ega kirjuta neist tavaliselt mitte kunagi.
Klassikokkutulek EKKMis
Laura Vilbiks
Teismeeas oli mul seletamatult trotslik vastuseis noorteesindustele ja -ühingutele, mille keskmes on noor olemine kui eraldi identiteet. Tahtsin juba varakult teha „pärisasju” ja noortele suunatu, olgu see kasvõi ülikonda riietatult mudelparlamendi istungil kõne pidamine, tundus ikkagi liiga „mängu-asi”. Politoloogiat õppima minnes sai aga selgemaks, kuivõrd vajalik on ühiskonnas noorteühenduste hääl ning millist erilist kogukonna ehitamise võimalust need pakuvad.
Kogukonna loomine täiskasvanuna võib olla konarlik ja muserdav tegevus, sest rinda tuleb pista arusaamaga, mis on otsekui emapiimaga kaasa tulnud: inimene peab olema sõltumatu, ise toime tulev indiviid. Seega on mõistetav, miks Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu loomise ajendiks oli taolise ühtekuuluvuse ja grupidünaamika otsing, mida noored kogesid viimati gümnaasiumis. Liidus ongi umbes ühe gümnaasiumiklassi jagu rahvast, kes on võtnud ette loosi teel moodustatud koosseisudes grupitööde loomise.
Talvel jahedates EKKMi ruumides laialilaotuv grupinäitus on märkimisväärne eelkõige selle tekkeprotsessi tõttu – hiljuti koondunud, institutsioonidele alternatiivi pakkuv seltskond katsetab detsentraliseeritud kollektiivset loomist, kureerimist ja otsustamist. Iseküsimus, kuivõrd on see kunstiväljal midagi uut ja alternatiivset – kambalt „EKA tudengitelt” ju vähemat ei ootakski. Isegi teisest valdkonnast pärit vaatlejana nendin, et kogukonnaihalus näib olevat mitmest tahust läbikäiatud teema, mis esineb kohati juba meemina stiilis „linnavurled rajamas cottagecore’i-kommuuni ja minemas esimesel päeval tülli”. Sellel näitusel taolist konnotatsiooni aga pole, praktiline väljund inimeste kokkutoomise kujul on saavutatud.
Näitust võib võtta kiire sissevaatena Noore Kaasaegse Kunstniku ellu, kus läbi uksesilma piiludes vilksavad lähedusotsingud, arutelud kunsti olemuse üle, aga ka seks, sõprus ning mälestused nullindate lapsepõlvest. Kohati jääb silma eneseviiteline lähenemine ning oma sõpruskonna lugude vestmine: näituse autorid kujutatuna „The Simsi” tegelastena, väljamõeldud esemed kaaskunstniku lapsepõlvest ja jutt ühisest sõbrast, kes poetab kõigi taskutesse kastaneid. Kuigi need teosed haakuvad katusteemaga, võib kontekst jääda kaugeks külastajale, kes pole autoritega tuttav. Üldisest foonist eristuvad kaks teost: lihtsusega tabav radiaatorilammaste kari ehk kõige otsesem tõlgendus näituse pealkirjast „Koos on soojem” ning kaasaegset kunsti ja selle teooriat pilkav „Eesti kunsti viis aastat”, mis käsitleb pealiskaudsust ja liigset lihtsustamist ühiskonnas ning flirdib poliitiliste arengukavade formaadiga.
Laura Vilbiks tegeleb keskkonnapoliitika ja filosoofiaga.
Perekonnaga muuseumis
Vaike Pääsuke
Ma pole kolm päeva väljas käinud, sest vanad jalad ei kanna enam ja näituse külastamine on minu eas suursündmus.
EKKMis tervitab meid esimesena vihmaveetoru, mis maandub tühjale golfiplatsile. Siis võtab vastu uks, mille linki saab kasutada toena, et upitada end rulaatorilt kolmes lukuavas mängivaid videoid vaatama. Kellegi nägu, mäed, silm. Veel üks ekraan pildiga pikast pingist. Lapselaps jookseb õue, et näidata, et pink asub muuseumi ees. Ruumis on veel ehitis, mis meenutab vanaaegset ahju ja kuhu saab sokkis madalast avast siseneda. Väimees paindub paremini ja teeb ehitise seest video – seal saab mängida arvutimängu, mis tuttavad lapselastelt. Eemalt kostub möirgeid.
Järgmises toas on valgetest elektriradikatest ehitatud koduloomad ning varjult on näha elektrisooja hõõgumist loomakehadelt. Koon on neil lai, nii et pean esialgu loomi lehmadeks, ent jutt paberil, mis iga teose juures ripub, viitab lammastele. Punaseid tekste roosadel paberitel leiab igast toast ja neid loevad mulle kordamööda ette tütar, väimees või lapselapsed, sest minu silmad nii väikest teksti enam ei haara. Need lambad möirgasidki. Eriilmelised määd tuletavad lapsepõlvest meelde naabertalu lambaid, kellel kõigil olid samuti erinevad hääled. Kokku on teoses viis lammast ja meie pere ei jõuagi üksmeelele, mida kujutavad seitse roosat triipu seinal. On see aedik? Mets taamal? Elektrihinna kõikumine?
Esimene trepp. Väimees võtab käevangu ja lapselaps haarab rulaatori ning õnneks on teisel korrusel ukse juures toolid, millel kõndimisel tõrkuvaid jalgu puhata. Järgmises toas viib plastmassist käik võimaluseni pikutada. Meeldiv, kuigi püstisaamiseks on taas vaja lapselapse abi. Mõlemad teosed kasutavad paljuski moodsaid võõrsõnu, nii et sisust haaran vähe. Süüa jäätist varjendis? Tundub tore.
Ka viimasel korrusel on mitmeid istumisaluseid: diivan ja viis pukki põleva elektrifitseeritud seinateksti „Sa oled ainus” ees. See on ilus mõte, mida teisele öelda. Diivanilt avaneb vaade kalendrile, millega noored kaardistasid tehtud koostööd. Noor olla on tore. Otsid maailmast mõtteid, ostad kala, saad teistega koos olla ja asju ajada. Seda näitab ka teos „Lahedate tüdrukute muuseum”, kus tüdrukud esemete kaudu üksteise lapsepõlvi tähistavad. Siit korruselt algab ka esimese toa papist renn, kuhu õnne tähistavaid kastaneid visata. Kastaneid aga pole. Ju on varasemad külastajad seda õnne oma taskusse vajanud!
Hea meel, et lapselapsed kutsusid mu näitust vaatama ja et ka ise kaasa tulid – üksi ma polekski saanud. Lõpuks on hea tõdeda: koos on nii lihtsam kui ka soojem!
Vaike Pääsuke on 79-aastane vanaema Raplast.
