Viis noort loojat said kokku, et arutada kõiki ühtviisi puudutavaid teemasid, nagu hargmaisus, sissetulek, tehisaru ja loominguline vabadus. Kuidas kogetakse nüüdisaja võimalusi ja takistusi ning kui suurt agentsust nähakse iseendas, et muutusi esile kutsuda?

„See on suur süsteemide läbihäkkimine ja igalt poolt, kust vähegi antakse, võtmine.” Lubasin vestluse käigus Miale, kes ühe pikema mõtteavalduse nii kokku võttis, et panen selle lõpulauseks, aga ei aimanud siis veel, et intervjuu on alles poole peal ja see liigub hoopis algusesse. Pealegi me kõik niikuinii teame seda. Vabariigi aastapäevale järgnenud tüünel hommikul, kui Zoomis intervjueeritavatega kohtusin, jätkus juttu mitmeks tunniks. Loomingu ja raha, aga ka üksi ja koos tegemise ning pere ja poliitika teemadel esindas Z-põlvkonna loomeinimesi neli noort. Andreas Kübar on õppinud Eesti Kunstiakadeemias moedisaini ja täiendanud ennast Taanis. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas ning käib Antwerpenis kirjutamas. Päevatööna on ta Ellen Richardi moebrändi disainer ning tegeleb selle kõrvalt kirjutamisprojektidega. Anita Kremm töötab EKAs stsenograafiaosakonnas ning lõpetab tuleval suvel seal ka magistrantuuri. Olenevalt hooajast töötab ta teatri- ja filmiprojektides ning tegeleb lisaks isikliku loominguga. Mia Tamme on Tallinnast pärit ja pärast aastakümmet taas Eestis elav ja toimetav vabakutseline eksperimentaalne videokunstnik ning loomeuurimuse magistrant Hollandi kunstiinstituudis. Tauri Västrik on samuti EKAs moedisaini õppinud ja täiendanud end Helsingis Aalto ülikoolis. Praegu elab ja töötab ta Berliinis, tegutsedes vabakutselise moekunstniku ning ABOUTKOKOMO loovagentuuris kujundajana. 

„Kui saan residentuurist rohkem raha, kui mul ühes kuus kulub, katab ülejääk mu järgmise kuu loomingu.”

Mia Tamme

Minu hooleks jäid avasõnad ja kokkuvõte, sest hoolimata erialalistest iseärasusest, erinevatest rutiinidest ja rütmidest hoidsid ühised mured ja rõõmud vestlust ise üleval. Selgus, et tööd on piisavalt, puhkust enam-vähem, inspiratsiooni küllaga. Kusjuures aeg-ajalt juhtub, et ülekoormusega kaasneb ka suurem inspiratsioonipuhang. Kuidas seda rahastada?

Anita Kremm: Teatri- ja filmitöös valitseb suhtumine, et kõik peab saama tehtud võimalikult väikese eelarvega. Kui on nulleelarve, siis suurepärane! Aga selle saavutamiseks peab väga palju loovutama. Olen otsustanud, et kui tahan oma loominguga kuhugi välja jõuda, siis pean sellesse ka rahaliselt panustama, ehk arvestan oma teoste puhul varakult, et pean need võib-olla ühel hetkel ära müüma, ja hakkan mõtlema, kuidas lepinguid ja koopiaid teha või kas palgata keegi performance’i puhul appi. 

Mia Tamme: Minu praktika on väga uurimuspõhine, mistõttu pean saama oma projektid rahastatud enne, kui need publikuni jõuavad. Olen üritanud leida skeeme, et mu töötunnid oleksid korvatud ja ma ei peaks mõtlema, kuidas teos pärast valmimist raha teenima panna. Minu jaoks on üheks teenimisviisiks residentuurid – kohad, kus sulle makstakse mingis kontekstis eksisteerimise eest. See on väga huvitav, eriti kui kontekst haakub sellega, mida ma teen. Ma ei ole käinud kordagi residentuuris, mis poleks olnud rahastatud, ja rahastus on tulnud väga erinevatest allikatest. See on suur süsteemide läbihäkkimine ja igalt poolt, kust vähegi antakse, võtmine. Euroopa Liit õhutab inimesi liikuma ja minu plaan on olla mitme riigi vahepeal ehk kui saan raha, sätin asjad ümber täpselt nii, kuidas vaja. Kui saan residentuurist rohkem raha, kui mul ühes kuus kulub, katab ülejääk mu järgmise kuu loomingu. See annab mõnes mõttes päris palju vabadust, aga teisalt tähendab, et teen enne pool aastat tööd, otsides, kuidas rahastada seda, mida tahan teha. Residentuuris on kindlasti rohkem ruumi oma asjadega tegeleda, aga pean oma elu sinna minekuks pausile panema ja uue rütmi saavutamine võtab aega. Praegusel eluperioodil see sobib mulle, aga kõik mu romantilised, sõprus- ja muud suhted kannatavad selle all. 

Andreas Kübar: Kirjutades on loomemajad eraldi teema küll, aga ma ei ole neid kaalunud, kuna mul on päevatöö olemas ja ma ei ole julgenud seda sammu astuda, et jätan selle kõrvale ja hakkan ainult vabakutseliseks.

Anita: Ma olen residentuure uurinud, aga miski pole haakunud. Kohti on palju ja pakutakse eri võimalusi, aga pole veel leidnud sellist, kuhu ma tõesti sobiksin või mille puhul tunneksin, et suudan seal kindla aja iseenda mõtetega üksi olla. Oma esimese residentuurikogemuse sain ühes grupiresidentuuris Lõuna-Itaalias, kuhu mind kutsuti ja kuhu läksingi pimesi. See oli väga positiivne, sest mind ümbritsesid inimesed, kes võimaldasid uut hingamist. Teistega koos töötades saab palju rohkem tagasi või veidraid asju välja mõelda, eriti võõras linnas või riigis. Seal on teine rütm. Aga ühel hetkel tasuks end ka üksinda proovile panna.

„Moevaldkonnas on standardne, et isegi kui käid välismaal praktikal, siis töö on tasustamata.”

Tauri Västrik

Tauri Västrik: Moedisaini puhul ei räägita üldse residentuuridest, aga käisin kunagi assistendina Veneetsia biennaalil. See oli väga lahe. Kindlasti ei olnud see rahateenimiskoht, vaid puhtalt tore kogemus ja karjääri mõttes hea võimalus tutvusi sobitada. Moevaldkonnas on standardne, et isegi kui käid välismaal praktikal, siis töö on tasustamata. Kust saada näiteks Pariisis raha korteri üüriks ja toidu ostmiseks? See on pikk ja lõputu teema, kuidas meie valdkonna inimesed peavad võitlema ja kaklema, et kuidagi ellu jääda.

Kui rääkida biennaalidest, näitustest, aga ka festivalidest, siis millised on teie enese näitamise kogemused? Kas raha, mille noor loomeinimene sellesse investeerib, tasub end ära? 

Anita: Ma hakkasin umbes 15-aastaselt ise lühifilme tegema ja avastasin filmifestivalid. Ja sellegi, et mõned neist isegi maksavad. Hakkasingi saatma oma filme eelkõige festivalidele, kus oli auhinnaraha. Mind ei huvitanud festivali staatus – kui mängus oli raha, siis panin oma filmi ka teele, ja endale üllatuseks avastasin, et on võimalik ka võita, kui tore! Aga siin on jällegi omad nüansid. Arvutasin, et kui panustan filmi umbes 100 € ja võidan 800 €, siis on hästi. See, kas film oli loominguliselt heal tasemel… Oma töödele tagasi vaadates on ikkagi natuke piinlik. Samas on see huvitav eluline kogemus, avardab silmaringi ja näitab, kuidas rahastusskeemid välismaal töötavad. Ühel Austria festivalil võitsin ja auhinnaraha oli päris suur, aga selle kättesaamiseks oleksin pidanud füüsiliselt kohale sõitma. See sõit oleks maksnud sama palju kui võidufond. Ütlesin, et ma ei tule, ja kogu raha läks teisele kohale – tal vedas täiega (naerab). 

Tauri: Mul oli kolm aastat tagasi Tartu Kunstimajas debüütnäitus (Tauri Västrik ja Cili Kugler „Illusioonid”, 26.06.–25.07.2021 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis – S.M.), mille korraldasin koos ühe Ungarist pärit animatsioonikunstnikuga. Avamisel ütles näituse projektijuht, et meile on ette nähtud ka kunstnike tasu. Summa ei olnud küll suur, aga mõtlesin, et vau, kas kunstnikud saavad näituse eest tasu? Moevaldkonnas ei ole mingisugust rahastust ja kui tullakse kas või saja euroga, siis oled õnnelik, et keegi sind premeerib. Minu jaoks on moekunsti näitusesaalis esitlemine väga inspireeriv ja mul on hea meel, et olen sellega jalad alla saanud, sest õpingute ajal ei osanud ma mõeldagi, et moedisainil võiks selline väljund olla. Näituste puhul on ka suurem potentsiaal rahastust saada. Võib kirjutada projekti, küsida raha Kultuurkapitalilt. Aga eks teos ole pisut nagu lemmikloom, keda kodus poputad. Miski, mida teed enesearengu ja inspiratsiooni eesmärgil, aga millest võib ka uus projekt välja kasvada.

„Mu ema ja tädi teavad kõike, mida teen, aga tegelevad ka sellega, et teised peres jumala eest teada ei saaks.”

Anita Kremm

Kultuurivaldkonnas on väga palju individualismi, üksi ideede genereerimist ja iseseisvust, aga ka sünergiat ja rühmanäitusi. Kuidas te suhtute üksi ja koos tegemisse?

Andreas: Kirjutades töötan ma ainult üksinda, sest vajan selleks eraldi ruumi ja aega. Kõike muud teen grupis hea ja isegi parema meelega. Koos tehes on oluline, et inimesed mõistaksid oma ülesannet – nagu spordivõistkonnas, kus kõik ei saa korve visata või ainult musta tööd teha. Tihti hakatakse sõpradega koos asju tegema, mõtlemata, et iseloomud ei pruugi tööalaselt üldse klappida. 

Mia: Minu jaoks on kollektiivsus üks olulisimaid aspekte mu loomingus. See ilmutab end eri vormides. Näitused muutuvadki tihti huvitavaks siis, kui need on paaris- või rühmanäitused. Samas kipub näitus olema minu jaoks miski, mida pean tegema, et kunstimaailma sobituda, aga tegelikult on minu tööde esmaseks publikuks inimesed, kellega koos ma projekti teen, ka siis, kui nad ei ole otseselt kunstivaldkonnaga seotud. Näiteks töötan Hiiumaal kohaliku nukuteatriga, mille inimesed ei ole kunstimaailmast, aga on väga loomingulised. Nemad on minu töö esimene publik ja pärast liigub see võib-olla näitusesaali, aga seal on juba teine publik. Selline antikapitalistlik lähenemine pole ehk parim rahateenimisstrateegia, aga sügaval mu südames on see nii. Viimasel ajal olen toimetanud Daylight Projecti kollektiivis – teeme koos sõpradega asju ja korraldame üritusi. See on olnud väga silmi avav, sest näen, et kogu vastutus ei olegi minu peal. Jah, olen kuu aega ära, aga asjad ikkagi juhtuvad, ja üksteisega arvestamine ning vastutuse, individualismi ja isikliku visiooni arutamine või neist lahtilaskmine on väga huvitav. Keeruline ka, aga arendav (naerab).

Anita: Leida inimesed, kellega oled samal lainel, on kõige väärtuslikum asi, mis võib loomevaldkonnas juhtuda. See täiendab igaüht, kasvad individuaalselt ja vastastikused suhted võimenduvad. Aga tähtis on ka aeg. Mõnikord on vaja kiirustada, näiteks kulka tähtaja lähenemisel, aga alati ei saa panustada survele, et kui raha antakse, siis tuleb võtta. 

Tauri: Kõige mõnusamad teosed sünnivadki tiimitööna, aga kuna kunstnik tahab kogu aeg oma loomingu kallal nokitseda ja vahel ka staar olla, ei ole seda sümbioosi kerge tekitada. Pead leidma õiged inimesed. Mõnega see töötab, mõnega mitte. Kogemuse toel kasvatad ennast läbi nägema, kellega on sümbioos võimalik ja keda peaksid loominguliselt vältima, et konflikte ennetada.

Kuidas lähedased teie tegemistesse suhtuvad?

Anita: Olen vene perest ja mu pereliikmed on kultuurikauged. Mu ema ja tädi teavad kõike, mida teen, aga tegelevad ka sellega, et teised peres jumala eest teada ei saaks (naerab). Et kui kuskil on jälle mõni kunstiline ja paljastav pilt minust… Neil on kaasaegsest kunstist, loomingust ja performance’ist arusaamisega raskusi. Kui pean jõululauas oma tegemistest rääkima, aitavad välja koostööprojektid filmis või teatris, kus olen dekoratsioone teinud. See on tragikoomiline (tõsineb), ühel hetkel võiks ju asjadest silmast silma rääkida. Läheb natuke aega. Mida vanemaks saan, seda lihtsam on rääkida. 

Andreas: Mu vanaisa on mu suur fänn, ta tahab alati teada, mida ma kirjutan. Palub endale saata ja vastab alati üsna sarnaselt: „Ega ma eriti aru ei saanud, aga tore.” Jah, üldiselt hoiavad peres kõik pöialt ja kõigile meeldib, et olen kultuurivaldkonna valinud. Vähemalt nüüd, kui on lõplikult selge, et see on tee, mida mööda käin. Võib-olla kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist oli kahtlusi rohkem. 

Tauri: Mul on ka perega hästi läinud, nad on üsna kultuursed ja hoiavad mu tegemistel silma peal. Ma olen oma vanemaid ka ise näitustele viinud, näiteks kui nad on mind Berliinis külastanud. Käime siin-seal muuseumites ja kuulen muidugi vahepeal kommentaare, et noh, nii ilus, aga midagi ei saa aru. Arusaamine tuleb tegelikult harjutamisega. Tavakodanikku, kes iga päev kunstiga kokku ei puutu, ongi vaja natuke vormida. 

Mia: Tuleksin tagasi selle juurde, mida Andreas kirjutamise kohta ütles. See on väga huvitav, sest mina olen oma kaaslase Vaim Sarvega just väga tugevas loomingulises dialoogis ja teeme tihtipeale kirjutamistöid koos. Väga erinevate meediumite juurest tulles on huvitav mingis temaatikas kohtuda ning seda keele, kirjutamise ja jagamise kaudu avastada. Mu partnerlussuhe, aga ka suhe perekonnaga, see, et nad mõistavad, mida ma teen ja kuidas loominguline töö üldse sünnib, on minu jaoks väga oluline. Tunnen privileegi, sest tulen eestikeelsest perest ja mu vanemad tegutsevad samuti loomingulistes valdkondades. See oli aga ka üks põhjus, miks ma 16-aastaselt Eestist ära kolisin – kuigi see on suur privileeg, tundsin survet, kuna nende väljakujunenud loominguline keel ja tõekspidamised on vastupidised sellele, kuidas mina oma loomingut näen ja positsioneerin. Eestist lahkumine aitas mul distantsi tekitada. Samas olen ka palju asju nendega koos teinud. See pole kunagi eriti kergelt läinud, aga on huvitav, sest loomingus saame kohtuda neutraalsel pinnal ega pea arutama pereasju. 

„Sotsiaalmeedia ON gamified ja tekitab sõltuvust – koos sotsiaalse survega on see pöörane kombinatsioon.”

Mia Tamme

Kui tähtis on teie elus ja töös sotsiaalmeedia? Kui mõelda suhtlusest laiemalt, siis kas enesebränding ja -reklaam on võimalus, paratamatus või needus? 

Tauri: See on kindlasti võimalus, aga oleneb ka sellest, mida teed. Olen küll praegu välismaal ja otseselt ei reklaami ennast, aga mingid varasemad kontaktid leiavad mind üles. Ilmselt seda juhtub ka tänu sellele, et mõni mu disainitud rõivaese käib kellegi seljas kuskilt galalt läbi või keegi näeb mu loomingut näitusesaalis.

Anita: Tunnen samuti, et enim koostöövõimalusi tuleb inimeste kaudu. Sotsiaalmeediat kasutan oma avaliku portfoolio ja isikliku arhiivina, kuhu talletan oma tegemisi. Ma ei taha neid teistele nina alla hõõruda, aga olen sunnitud seda kas või osaliselt tegema. Ja tegelikult on tore, kui sõbrad kunstivälisest maailmast jälgivad ja Instagramis jagatud story peale näitusele tulevad.

Mia: Minul on vastupidi. Olen veetnud oma täiskasvanuelu Eestist eemal, mis tähendab, et tagasi tulles oli just sotsiaalmeedia ainus võimalus, kuidas inimesi leida. Tegelikult otsustasin postitama hakata juba siis, kui ära kolisin, et näidata inimestele, et olen aktiivne kunstnik. See on üks viis ennast pildil hoida, kui sul pole näitusi. Teisalt on sotsiaalmeedia gamified ja tekitab sõltuvust – koos sotsiaalse survega on see pöörane kombinatsioon. Kolmandaks näen, et sotsiaalmeedia on koht, kus saan oma arvamust avaldada, ilma et peaksin kas või näiteks Müürilehega ühendust võtma ja ütlema, et tahaksin midagi kirjutada. Saan oma arvamuse lihtsalt üles panna ja see jõuab ka inimesteni, kes ei ole kunstimaailmast, mis on minu jaoks väga oluline. Aga see on kindlasti eraldi töö.

Andreas: Minul Instagrami ei ole ja Facebooki ma ka tööde jagamiseks eriti ei kasuta. See tekitaks minus rohkem ärevust, kui asi väärt on. Samas tunnen, et mul ei ole veel ka selge keelega brändi, mida jagada ja müüa. Kui sotsiaalmeediaga korralikult tegeleda, on see ikkagi enesemüümine. Kõik mu senised tööpakkumised on tulnud sellest, et üks asi sünnitab teise. Jah, olen alles noor ja seetõttu olen suutnud need kaks aastat niimoodi läbi ajada. Ma ei tea, kas see ka kümne aasta pärast on nii. Vahepeal mõtlen küll, et tahaks oma visuaalset identiteeti kujundada, selles on mingi võlu, aga siis tundub jälle, et aja, mis sinna kuluks, võiks investeerida hoopis kirjutamisse ja lugemisse, selle asemel et kõike poolikut presenteerima hakata.

Kui sotsiaalmeediaga korralikult tegeleda, on see ikkagi enesemüümine.”

Andreas Kübar

Olete kõik rohkemal või vähemal määral Eestist eemal viibinud ja laia maailma näinud. Kuidas te pärast neid kogemusi Eestis hakkama saate? 

Mia: Viimati kolisin tagasi Berliinist. Arvasin küll, et see on väga liberaalne ja ilus koht, aga praegu tundub, et Eestis olemine on päris hea kogemata tehtud otsus, kuigi mu loominguline taust erineb suuresti Eestis õppinud kunstnike omast. Kolisin Eestist ära juba gümnaasiumis ja õppisin rahvusvahelises koolis, millel oli poliitiline ja akadeemiline suund. Pärast seda käisin Eindhoveni disainiakadeemias, mis on tuntud kontseptuaalse tootedisaini poolest. Nüüd olen aktiivselt seotud Hollandi kunstiinstituudiga, kus rõhutakse kollektiivsusele. Eestis on üsna keeruline, et näen väga palju tugevaid kunstnikke ja tugevaid töid, aga oma seisukoha võtmine, mis on mulle minu hariduse tõttu väga oluline, ei ole niivõrd esiplaanil. Poliitiline hoiak ei kuma töödest nii selgelt läbi. Samas olen ka Lääne-Euroopa kunsti suhtes kriitiline, sest seal on seisukoht tihtipeale olulisem kui teos või oskused ise.

Tauri: Berliini puhul on äge, et inimesed protestivad aktiivselt ja poliitiliste vaadete näitamine on vägagi päevakorras. Eestis võideldakse ka hea nimel, aga Berliinis näeb seda pidevalt. Samas kõik see, mis toimub näiteks seoses Gaza teemaga, on nii nukker, et üritan end sellest maailmast eemal hoida ja pigem oma asjade kallal nokitseda. Vahel väldin teadlikult mingeid uudiseid, et oma energiat loomingulisel sagedusel hoida. Kui oled väliseestlane ja hoiad silma peal ka sellel, mis samal ajal Eestis toimub, siis see ongi too much to take. Selle koha pealt olen ehk küll kahe riigi vahelises augus. Jälgin mõlemat, aga samas üritan otsustada, kus ma siis päriselt olen. Siin on tõesti nädalas kord või kaks streigid ja protestid, täiesti teine maailm võrreldes Eestiga. Kohati on tunne, et istuks pigem kuskil Tartumaa kodus, nokitseks oma loomingu kallal ja ootaks suve…

„Poliitiline kunst, mis karjub oma seisukohti näkku, paneb küsima, et miks seda kunsti kaudu hõisata. Mine siis otse poliitikasse.”

Anita Kremm

Anita: Minu jaoks on poliitika ja kunst samal pulgal, aga neid tuleb liita head valemit kasutades. Oma suhtlusringkonnas olen harjunud nähtamatu või vaikse protestiga, sest mõnes kohas lihtsalt ei saa tänavale tulla. Miks ma otsin õiget valemit, et kunstis poliitikat väljendada? Öelda kunstiteoses midagi otse välja on minu jaoks liiga kerge tee ja see langeb pigem klišeedesse. Teos ei peaks küsimusele vastama, vaid tekitama uusi küsimusi, mille üle saab arutleda. Otseste vastuste andmine on muidugi ka mingil hetkel vajalik, aga minu arvates viivad küsimused ja nende küsimine sellel teekonnal palju kaugemale. Kui mitte kaugemale, siis tasapisi hakkavad asjad koitma. Poliitiline kunst, mis karjub oma seisukohti näkku, paneb küsima, et miks seda kunsti kaudu hõisata. Mine siis otse poliitikasse. Kui seda on väga palju, tekib tõesti tunne, et tahaks end korra kuhugi sulgeda. Mis on ka vajalik. See on nagu aku pealt töötamine – lõpuks on vaja end laadida, et siis uuesti nende asjadega tegeleda. 

Andreas: Ideoloogiliselt ei ole mul Eestis piiranguid, et peaksin kirjutades mingeid teemasid vältima. Aga rahastusega ei ole üldse hästi. Paar päeva tagasi kuulsin, et Belgias Antwerpenis on vabakutseliste süsteem, mis võimaldab taotleda pärast kolme aastat tööd kaardi, mis tõestab, et oled vabakutseline kunstnik. See tähendab, et saad iga kuu omavalitsuselt 1500 € ja kui teenid midagi, siis selle võrra vähem. Näiteks kui teenid 1200 €, makstakse 300 € juurde. Jällegi miski, mille peale võiks Eestis mõelda – võttes arvesse, et rahastussüsteemid ei pea igal pool ühesugused olema. Kui riik ei suuda luua tervet Eestit katvat süsteemi, võiksid omavalitsused oma kultuurirahastust progressiivsemalt kujundada. Iga põllu peal ei pea kartul kasvama, aga kui kultuur kuskil õitseb, siis seal õitsegu mõnusalt.

See on väga konkreetne soovitus. Kunstniku väljund on kunst, aga kui oleksite poliitikud, siis mis võitlust te praegu olulisimaks peate?

Mia: Minu jaoks on kaht tüüpi poliitikat. Üks on see, mis tegeleb olemasoleva süsteemi ja selle parendamisega ehk võtab süsteemi ja otsib selle seest, mida on vaja ühiskonna arenemiseks, kuidas rahasid ümber mängida jne. Kui ütlen kunstnikuna, et olen poliitiline, siis olen huvitatud süsteemiülesest poliitikast. Kas see on parim süsteem või peaksime mõtlema suuremalt kui see, millist kunstnikupalka meil vaja on – see on muidugi ka väga oluline. Ehk mina kui kunstnik-poliitik tahaksin esitada küsimusi rahvusriigis elavate rühmade ja nende privileegide, aga ka pärimuskultuuri väärtustamise ja elushoidmise kohta. Mida teha, et siinsed kultuurilised eripärad ei tasanduks ja koha erisus ei kaoks, aga samas oleks ikkagi ligipääs sarnastele süsteemidele ja võimalustele nagu Lääne-Euroopas. Mina kui diplomaat-poliitik-kunstnik (naerab). 

Anita: Ma ei võtaks seda, et kui kunstnik räägib poliitikast, siis mingu otse poliitikasse, nii sõna-sõnalt. Kunstnik asub kogu aeg vahealas. Ta peegeldab seda, mida ta enda ümber tajub, vahenditega, millega tema oskab. Poliitiku tugevad tööriistad, nagu kirjutamine või kõne, võivad olla kunstniku puhul nõrgemad, aga tema väljendab end visuaalselt. Kõige tähtsam on, et kahe maailma vahel ei tekiks lünka, kus suhtlust üldse ei toimu; et kõrgemates asutustes oleks neid teemasid arutades erinevaid inimesi, ka siis, kui nad kõnelevad eri keeltes või kasutavad teistsuguseid töövahendeid. Seda tunnen küll, et Eesti poliitikas on kultuuriärksaid inimesi vähe. „Kultuur” piirdub teadmisega, et eesti rahvas käib teatris. Aga kas sa lava taga oled käinud? Kas oled üritanud kaadri taha vaadata ja saanud aru, mis olukord seal on? 

„Vabakutselistele kunstnikele oleks vaja kunstnikupalka või tööstaažil põhinevat süsteemi, et nad ei peaks kogu aeg taotlema ja ennast põhjendama.”

Andreas Kübar

Andreas: Mulle tundub, et Eestis saab projektid tehtud küll, aga kas nulleelarvega või oma vahenditest ja pärast ei saa endale ühtegi väikest luksust lubada. Vabakutselistele kunstnikele oleks vaja kunstnikupalka või tööstaažil põhinevat süsteemi, et nad ei peaks kogu aeg taotlema ja ennast põhjendama. See võtab palju energiat, kui pead neli korda aastas selgitama, et kõik, mida sa teed, on oluline. Samamoodi vaimne lünk, mis tekib, kui sulle öeldakse, et ei ole. 

Mia: Taotlemissüsteem on ka minul südamel. Mul on eri tüüpi energiaid ja üks neist on kirgas loominguline energia. Kui kulutan selle taotluste kirjutamisele, siis saan küll raha, aga projekt ise jääb selle võrra kehvemaks. Mu vaimne ressurss kulub raha taotlemisele. Kui mõtlen siis, et olgu, tuli natukene kehv töö, aga vähemalt sain raha, siis pean end kohe ka korrale kutsuma – mis väärtustega ma töötan? Kui jätaksin raha taotlemise vahele, siis oleks töö parem ja mul endal oleks ka parem tunne (naerab). Aga seda ei saa endale lubada, sest raha on vaja. Taotlemissüsteem, mis ei nõuaks nii palju seda ressurssi, on küll miski, mille võiks koos läbi mõelda.

Andreas: Alguses on samas normaalne, et noor kirjutaja või kunstnik peab töötama ja tõestama, et ta on valmis väljale sisenema, et tema peale saab loota ja talle võib maksta. Kui oled end juba tõestanud, siis edaspidi ei pea seda enam tegema. Minu arust on see nii jabur, et ka tunnustatud kirjanikud peavad Eestis ikkagi raha taotlema.

Anita: Mulle koitis ühel hetkel, et kulka taotluste taga on ju inimesed, kes neid loevad. Esitad taotluse tegelikult sihtkapitali komisjonile lugemiseks. Nad peavad ju tuhat taotlust läbi töötama – kuidas nad sünteesivad seda informatsiooni ja kuidas nad võtavad vastutuse? See on ju päris suur ja raske otsus, eriti kui tunned pooli taotlejaid nimepidi. Kas see süsteem aitab kaasa või hävitab? Ja nagu Mia ütles, on taotlust kirjutades tunne, et see võtab tüki küljest ära ja seda tükki ei saa enam asendada.

Tauri: Jah, see on mingis mõttes Eesti võlu ja valu, et kui sul on kulka komisjonis keegi, kes sind teab, siis on suurem tõenäosus raha saada kui Euroopast taotledes, kus on mustmiljon inimest. Aga kuidas see anonüümseks teha? Eestis on naljakas süsteem, et isegi kui oled Töötukassas arvele võetud, siis see ei võimalda sul vabakutselisena tööd teha. 

Anita: Olen nüüd mõnda aega EKAs palgal olnud, mul on reaalne tööandja. Järsku tuli meil: „Tere, olete oodatud tervisekontrolli.” Võtsin seda kuidagi ähvardusena – mis mõttes, mul on ju tervis korras – ja kustutasin selle ära. Aga siis mõistsin, et oot-oot, see on ju väga tore. Ma ei olnud aru saanud, et see on vajalik. Kui oled vabakutseline või iseenda tööandja, ei pruugi neid võimalusi olla. Pole tunnet, et keegi hoolib sinu tervisest. Tegelikult võiks tervisekontroll olla elementaarne nagu üldhariduskoolides.

„Andsin endale kümme aastat tagasi lubaduse, et ma ei lähe elu sees reklaamiagentuuri tööle.”

Anita Kremm

Kui palju te erasektorile tööd teete?

Andreas: Eestis on vähe eraraha. Minu tulevikunägemuses toetab riik institutsioone majandamiseks hädavajaliku summaga, aga erakapital võiks palju rohkem toetada. Riik ei saa jätkusuutlikult kõigile kunstnikele väärikat palka maksta, kuid võiks luua keskkonna, kus kultuuri või kultuuriinstitutsioone toetavatel ettevõtetel oleks kindlad hüved, ja suunata nii ettevõtteid näiteks rohkem loomeliite toetama. 

Anita: Kõik filmi-, teatri- ja kunstiprojektid, milles olen töötanud, on sõltunud Kultuurkapitali rahastusest. Välismaal on teine tase, seal on erasektori osalus palju suurem. Eestis ei oskagi kuidagi olla. Andsin endale kümme aastat tagasi lubaduse, et ma ei lähe elu sees reklaamiagentuuri tööle. See ei ole etteheide neile, kes seal töötavad, aga ma ise ei suudaks. See tapaks mu loomingu ära ja ma ei taastuks. Kuigi see võimaldaks olla rahaliselt sõltumatum. 

Mia: Olen sellega väga nõus, sest olen olnud idufirma turundusosakonnas ja pidin oma loomingu pausile panema. Imetlen inimesi, kes suudavad mõlemat. 

Tauri: Ka mina olen suurkorporatsioonis palgatööd teinud, aga see oli lõpuks loominguliselt hävitav. On küll natuke turvalisem iga kuu ära elada, aga kui tahad tegeleda lisaks loometöö ja kunstiga, siis see sööb sind korralikult ära. Samamoodi on täiskohaga töötades, kui vabal ajal loominguga tegeleda. Lõpuks sul lihtsalt ei ole seda energiat. Eks see tuleb võib-olla ka vanusega, et energiat jääb vähemaks. Kui olin 21, suutsin hommikul kella viieni õmblusmasina taga tallata ja katsetada, aga praegu lihtsalt ei jaksa enam. 

Mia: Kui erakapitalile mõelda, siis Eesti puhul on huvitav, et meil ei ole vana raha. Tavaliselt ei ole ju mujal nn erakapital mitte ettevõtted, vaid sihtasutused. See on hoopis teine maailm, hoopis teine sihtasutuste tase – kas töötad muuseumiga, mis on sihtasutus, või vana rahaga, mis tuleb näiteks Mercedes-Benzi sihtasutusest. See on üks põhjus, miks Eestis on palju ebakindlust. 

Tauri: Sellega seoses on kurb, et andekad inimesed lähevad Eestist ära. Ma olen korduvalt mingi projekti või unistusega seoses välismaale liikunud, et vallutan ja tegelen uute ideedega, aga ühel hetkel tulen Eestisse tagasi. Tahad kodumaa energiat hoida ja seal oma asju katsetada, aga lõpuks lõpetad jälle kuskil välismaal. Kuidas hoida kunstnikke Eestis? Võimaldada kogemust välismaal, aga siis ka tunnustada, et nad tagasi tuleksid.

Mia: Siin ongi vastuolu: ühest küljest olen väga kapitalistliku kunstisüsteemi vastu, aga teisalt teeb vana raha puudumine asjad ebakindlamaks. Seetõttu olen ka kahe riigi vahel. See on olude sunnil tehtud valik, sest näen, et pikas perspektiivis on mu karjääris rohkem võimalusi riigis, kus on vana raha. Kui saaks suunata vana raha Eestisse, mis vajab tegelikult palju rohkem kultuuri ja hoitust, mis selle kaudu tekib, oleks super (naerab). Eriti kui see tuleks sellistest kohtadest nagu Saksamaa, millel on Eestiga jagatud ajalugu, nemad on meid n-ö koorinud. Ma pean seda ideoloogiliselt suurepäraseks.

Kuigi raha suunamisel, justkui see parandaks kõik, tundub omakorda olevat neokolonialismi hõng. 

Mia: Just. Aga need on täpselt küsimused, mis selle minu jaoks huvitavaks muudavad. Kuidas kasutada seda raha nii, et saaks selle konfliktiga ka oma loomingus tegeleda. See on suur ambitsioon.

Mia Tamme: „Kui erakapitalile mõelda, siis Eesti puhul on huvitav, et meil ei ole vana raha.”

Mia Tamme

Kuidas te tehisarusse suhtute? Teades, et juba praegu on võimalik kirjutada novelle, nii et annad käskluse ette ja pärast ainult kõpitsed teksti vastavalt oma stiilile, või videotes deepfake’i kasutada?

Andreas: Noore kirjanikuna võiks öelda, et tulevik on tume, aga samas ma ei karda seda üldse. Tartu Uue Teatri Hungerburgi festivali kavalehed ja plakatid on kõik tehisaruga tehtud. Need on üliägedad ja kõnetavad hästi kogu festivali. Sellist fotomaterjali poleks päriselt saanud luua, aga see oli ka ilge töö, panna tehisaru sellist materjali tootma, mida teatrijuht soovis. Kui töötaksin kirjutajana tehisintellektiga ja suudaksin luua endale süsteemi, millele annan oma mõtted – kõnnin mööda linna ja räägin enda mõtteid, jõuan koju, teen kohvi – ja siis tekst on valmis, et saaksin hakata seda vaikselt mudima, oleks see tegelikult väga tore abivahend.

Anita: Seda ei saa võtta kunstina, pigem tööriistana. Iga kord kui näen, et keegi kasutab tehisintellekti lihtsalt selleks, et tehisintellekti kasutada, on tulemus minu jaoks halb maitse… 

Aga tööriistana on tehisaru väga teretulnud. Ootan siiamaani vidinat, mis talletaks mu mõtted, ilma et peaksin need verbaalselt välja ütlema. Mu mõte liigub ajus vahepeal nii kiiresti, et ma ei suuda seda sõnadesse panna. Oleksin sellise tehnoloogia üle üliõnnelik. Ma ei tea, mis paradoks see on, aga kohe, kui tehisintellekt pildile tuli, hakkas mulle tunduma, et analoog on palju huvitavam, ja läksin sellesse suunda…

Mia: Näeme seda tihti nii, et tehisintellekt annab meile justkui rohkem aega või aitab meil rohkem teha, aga minu töö hulk ei ole kuidagi tehisaruga seotud. Kindlasti on tehisaru abiks, düslektikuna on mul lihtne oma tekste Grammarlyga kontrollida ja mul jääb rohkem aega üle, aga teksti kirjutan ikkagi mina ise valmis. Olen nõus, et see on töövahend, aga läheb palju aega, et panna andmebaas algoritmiga nii tööle, et see toodaks asju, mida sul vaja on.

Tauri: Mis puudutab ideede kogumist ja esmase visuaalse kavandi loomist, siis tegelikult on see ülihea vahend, miks mitte. Aga originaalsus, sinu kui kunstniku, inimese enda käekiri ei tohiks sealt ära kaduda. Arvan, et uued väljundid peaks avasüli vastu võtma, katsetama, vaatama, kuhu need lähevad, aga praegu on tehisintellektiga kaasnev hype lihtsalt nii kõva, et ma ise ei lähe sellega veel kaasa.

Palju on räägitud, et tehisaru arendamiseks kasutatakse kunstnike töid ilma nende loata. Kas olete mõelnud oma loomingu tehisintellekti eest kaitsmisele?

Anita: Olen teinud alateadlikult otsuse viia oma tööd reaalsesse ruumi. Tegelen praegu rohkem üks ühele performance’iga, sest tunnen, et foto või video on kuidagi väärtusetud. Mul on raske uusi fotosid teha, sest neid on minu ümber nii palju. 

Mia: Ma loon asju, sest loomine pakub mulle naudingut. Mõnes mõttes ütlen, et võtke, kui tahate – keegi ei saa minult seda naudingut ära võtta. Teisalt on levinud arusaam, et internetist on võimalik kõike leida. Väiksemate kogukondadega töötades kogen asju, mida pole isegi üles kirjutatud. On palju teadmisi, mida ei ole dokumenteeritud, vaid mis jooksevad inimeste kehades. Ja keegi neis kogukondades ei muretse selle pärast, kes nende loomingut varastab. Mul endal on sellest väga palju õppida. Minu kunstiteos ei ole tegelikult minu oma, vaid mina olen vahendaja või meedium, kes toob selle teiste silme ette. Üritan oma loomingu puhul tagada, et see kuuluks ikkagi pigem jagatud käsitöö kui mina-suur-kunstnik-valda.

Tauri: Moevaldkonnas on üldse varastamisega raske.

Andreas: Väga raske.

Tauri: See on juba pikem teema, aga mis puudutab noordisainereid, siis nende loomingut varastatakse niikuinii. Kuigi tahaks loota, et keegi päris nii ei varasta, et võtab foto ette ja teeb täpselt sama asja. Ühest küljest oleks see irooniline – vau, keegi nägi selles nii suurt potentsiaali ja tegi reaalse koopia. Mingis mõttes on see tõesti ju promo sulle. Aga, jah, hirmutav ka.

Andreas: Moemaailmas on mure, et luksusbrändid ei tunnusta vähem tuntud disainereid. Kui neid välja toodaks, oleks seda muret natuke vähem. 

Tauri: Noordisainerid kardavad ka oma karjääri pärast: kui kaeban kuhugi, toon loo avalikkuse ette, siis kuidas see mu karjääri mõjutab? Sellega võib endale risti peale tõmmata. Aga see on juba omaette teema…

Saara Mildeberg on vabakutseline fotograaf ja mitmepaikne kultuuriuurija.