Peeter Jalakas on oma Tormise-tsükli selgituseks rääkinud püüust väljuda tavapärase etendamiskunsti antustest: „Lootuses leida kujundid ja lavaline olemine, mis on väljaspool ümbritsevat argipäeva. Jõud, mille alge on kusagil seal, kus asjadel ei ole nimesid, kohas, mida me tunneme, kuid seletada ei oska”. Paraku täitub Jalaka ilus lootus ning püüd põhiliselt lavastuse muusikalises dramaturgias ja selle esituses.
Käesolev tekst ilmus esmakordselt kultuur.info kultuurikriitikablogis „Täna arvustan mina. Mida arvavad külastajad Eesti kultuurisündmustest”, mis koondab eesti, inglise ja vene keeles kirjutatud tekste.
Väitmata, et teaksin midagi regivärsilisest rahvalaulust või heliloomest sügavamalt, arvan, et Tõnu Kaljuste on Tormise teosed huvitavalt kombineerinud ning ka jõuliselt lavastanud. Saali kahele küljele paigutuva koori, muusika ja publiku omavaheline suhtlus pakatab energiast, loomisjõust ja seal on tunda ka manamise ürgset võimu. Seda eriti hetkedel, kui Tõnu Kaljuste täie jõuga trummi taob ja kui kaunis runolaulik Ilona Korhonen, leebelt mätta otsas istumas, laseb oma lauluhäälel üle publiku voolata. Jõud, mis terve valukoja endasse haarab, jõuab läbi nende vaatajani kogu oma vägevuses. Heli ja hääl valitsevad ja täidavad ruumi, liikudes seal edasi-tagasi mitmes suunas ja sügavuti. Paraku jäi lavastuse visuaalsel poolel sellestsamast manamise jõust puudu – koosnes see küll efektsetest piltidest, mida muusika kõrvale silmitseda, kuid ei valitsenud ruumi, ei haaranud endasse ja jäi üsna tasapinnaliseks.
Laval toimuv on vonkrahlilikult edev vaatemäng: erksad ja intentsiivsed valguspildid, vesi ja muna, mullataolised kuhjad laval, paljad kehad, projektsioonide sähvatused ja liuglemised ning kõige lõpuks suur butafoorne kivi(mägi) kõrgumas keset lava. Nähtu on justkui ilusatest tükkidest kokku pandud paroodiataoline virvarr. Arvata võib, et lavastus parafraseerib ning mõneti ehk parodeeribki Tormise-tsükli eelmisi lavastusi ning teisi Noblessneri valukojas toimunud suurlavastusi, kuid vastuseta jääb küsimus: „Miks?” Kui etendus käsitleb lavastust ja teatrit kui sellist uuenduslikult, nagu Jalakas on maininud, siis peaks tekkima ideeline side Veljo Tormise kui rahvalaulu uuendaja ja esiletõstjaga. Kui aga keegi nii väidaks, ei saaks selle väitega paraku päris nõus olla. Esiteks on Tormis öelnud, et rahvalaul on siiski enam tema juurde tulnud ning teda ennast tööriistana kasutanud kui vastupidi. See on kena, tagasihoidlik vaatepunkt. Paraku on kõnealune lavastus kõike muud kui pealetükkimatu. Ei tundu, et muusikal või valukojal oleks lastud lavastust ja kujundust dikteerida või suunata – robustelt öeldes on visuaalis efektidega letti sõidetud. Ilmselt taotluslikult, kuid kui tulemus peaks andma võimaluse mõtte lahti lasta ning puudutama otse südant, nagu Jalakas on soovinud, siis pigem oleks võinud ehk kasutada seda, mida ruum ja laul ise ette pakuvad. Näiteks Jalaka lavastuses „Eesti meeste laulud”, kus Kultuurikatla ruumi oli kasutatud mitte kui lõuendit, vaid kui „kohaspetsiifilist” ruumi ning lavastus ja lavakujundus moodustasid sellega ühtse orgaanilise terviku, saab küll rääkida toimivast muusika-teatri sünteesist. Samamoodi on leitud eestlaslik kiiks Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastuses „Isuri eepos”, mis käsitleb samuti Veljo Tormise loomingut, kuid toob publiku kokku poolunes hommiku hakul soometsa servale, kus kohajõud ja lavastus ise tekitavad muusika ja lauluga ühtse, tugeva, isegi raputava kogemuse.
Otsest lahendust ei paku „Sünnisõnade” visuaali plakatlikkuse põhjendamiseks ka Von Krahli vaatepunkt lavastusest kui mütoloogia ja futurismi kohtumiskohast, mis „riietab Tormise uude tehnoloogilisse kuude”. Ka sel väitel pole paraku piisavalt jõudu, kuna laval ei ole midagi uut.
Loomulikult on äratuntavad kaasaegsed elemendid, kuid ei saa just uuenduslikuks ega põhjendatuks pidada butafoorse kivi peal olevat kiviprojektsiooni ega chaplinlikku kõvakübrat kandvat tegelast, kes läpakas natuke Solitaire’i mängib. Ainuke huvitav kokkupuutepunkt tekkis lavastuse lõpus, kui koorilauljad rõdudelt alla kobistasid ja oma koduses riietuses ning seljakotte kokku kohmitsedes lava hõivasid. See stseen küsib teatri päris olemuse ja tuleviku kohta rohkem kui ükski valgussähvatus või tossupilv.
Tormise-tsükli reas on „Sünnisõnade” puhul ootused väga suured. Taotlus liikuda mingisse uude teatraalsesse tsooni, kus jõud meid endasse haarab – ka selleks on pürgimused olnud liiga kõrged. Kuna lavastus pidi panema piduliku punkti või koguni hüüumärgi kogu tsüklile, siis on juba lähtepunkt võib-olla liiga pretensioonikas. Ehk oleks püüd jääda „komaks ajapildi sees” siiski Tormist arvestades loogilisem valik ning ka eesmärgile – tahta teha midagi mõjuvat ning otse hinge puudutavat – tänu tagasihoidlikkusele lähemalegi jõudnud. Soov olla hüüumärk taandab lavastuse paradoksaalsel kombel ilusa (ja väga värvilise) koma kohale.
Muusika autor Veljo Tormis, lavastaja Peeter Jalakas, muusikaline juht Tõnu Kaljuste, seaded Tõnu Kõrvits, kunstnikud Kärt Ojavee ja Edith Karlson.
Esietendus Noblessneri valukojas 7. augustil 2015.
