Kaks kõrgkoolide juurde loodud galeriid, EKA G Eesti Kunstiakadeemia juures ja Y galerii Tartu Ülikooli osana, on jõudnud mõlemad praeguseks punkti, kus vanades ruumides jätkamine on muutunud võimatuks, kuid selged tulevikuplaanid pole veel samuti paigas. Uurisime EKA G endiselt galeristilt ja nüüdselt Kondase Keskuse juhatajalt Gregor Taulilt, Y galerii projektijuhilt Kaisa Eichelt ja Y galerii programmi kuraatorilt Tanel Randerilt nende seisukohtade ja ootuste kohta – millisena näevad nad galeriide olukorda täna, millised on probleemid ja tulevikulootused.

Galerii Noorus täidab Tartu kontekstis teatud mõttes disainigalerii nišši, mis tutvustab eelkõige Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tehtut, ja mulle tundub, et kooli rakendusliku tausta tõttu jääb see tihti peavoolu- ja erialameedia, aga ka kunstiringkonna tähelepanu alt välja. Y galerii ja EKA G tegelevad minu hinnangul enam nn peavoolulise kaasaegse kunstiga ja on seetõttu ka rohkem n-ö pildil. Millisena te ise EKA G ja Y galerii positsiooni või rolli kunstiväljal näete?

Kaisa Eiche: Tartu Ülikooli struktuuriüksusena tegutsev ja suurt osa ülikooli kultuurikollektiividest katusena koondav MTÜ Tartu Üliõpilasmaja haldab näiteks akadeemiliste laulukooride ja harrastusliku üliõpilasteatri kõrval ka Y galeriid, mis avati ametlikult 2004. aasta jaanuaris Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli õppejõu, kunstnik Anne Parmasto ja tollase Tartu linnapea Laine Randjärve ettevõtmisel ja kahe institutsiooni kokkuleppel. Tuleb silmas pidada, et kümne aasta tagune kontekst Tartus oli hoopis midagi muud kui praegune. Näiteks ei rääkinud keegi siis veel loomemajandusest, Tartu Kõrgemat Kunstikooli juhtis Ants Juske ja kunstigaleriide hulk oli piiratum kui praegu. Y galerii poolpidust tekkemüüti kroonis masueelne karnevalimeeleolu ja karjuv vajadus millegi värske ja uudse järele.

Galeristiametit pidas kuni 2007. aasta suveni Margus Kiis ning näituseprogrammi kinnitas TÜ õppejõududest ja linnavalitsuse esindajatest koosnev nõukogu. 2013./2014. aastal oleme kohati vastupidises olukorras ning ellujäämisinstinkti ajel olen tajunud vajadust muuta profiili läbimõeldumaks ja kohalikke muutunud olusid arvestavamaks või õigemini artikuleerida seda selgemalt. Selles mõttes olen pigem seisukohal, et galeriid ei väärtustata ja seda erinevatel põhjustel ning eri osapoolte perspektiivist lähtuvalt. 2013. aastal müüs Tartu Ülikool aadressil Küütri 2 asuva hoone eraettevõttele, kes on avaldanud tänaseks soovi galeriiga rendileping lõpetada. Uute ruumide otsimine ja sellega kaasnev probleemistik ilmestab selgelt institutsioonide ametnikkonna väärtushinnanguid. Keegi lihtsalt ei ütle kunagi otse, et kuulge, lõpetage ära see jama, nii on kõigil lihtsam. Ka linna rahaline toetus on aasta-aastalt vähenenud. Samas on jälle riigi fondide osakaal eelarves suurenenud, ületades nii mõnelgi aastal linna toetuse määra.

Aastate jooksul olen täheldanud, et Y galeriis käib põhiliselt noor inimene, tudeng, ja näitused/üritused ongi valdavalt selle generatsiooni kunstnikega seotud ehk kommunikatsiooniplatvormi ühisosaks on ikkagi noor kunst – siin saadakse aimu, mida teised noored mõtlevad, kuidas nad midagi interpreteerivad jne. Meedia kohalolu ei taju ma Tartus pea üldse. Endiselt kipub nii olema, et ise teen ja ise/sõber kirjutan/kirjutab, välja arvatud siis, kui on skandaal. Tüütu, eks.

Y galerii

Tanel Rander: Mina kui kunstnik, kes ma olen teinud Y-s mitu näitust ja osalenud paljudel üritustel, võin öelda, et Y galeriid väärtustatakse väga. See on asetsenud minu ja teiste kunstivaldkonnaga seotud inimeste silmis väga kesksel positsioonil Tartu kunstielus. Kogu Eesti kontekstis on Y olnud koht, kus toimuvad asjad, mida mujal ette ei kujutaks. Nendeks on olnud näiteks eksperimentaalsed üritused, kus tegutsevad kirjanikud või luuletajad, teadlased-semiootikud – ühesõnaga mitte ainult kunstnikud. Aga need üritused on olnud kultuuriliselt rikastavad, Tartu skeenet moodustavad üritused. Samal ajal on Y-s toimunud ka suuremaid professionaalse kaasaegse kunstiga seotud sündmusi, kohalikke ja rahvusvahelisi. Seega ei saa öelda, et Y on puhtalt noortegalerii – sellist hierarhilist segregatsiooni pole Y galeriis toimunud ja seetõttu ongi sel Tartus väga oluline siduv ja tasakaalustav roll. Tegemist ei ole nii-öelda Tartu Ülikooli siseasjade galeriiga – see on ikkagi avalik asutus, mille taga seisavad nii ülikool, linn kui ka riik ja mis positsioneerib end tervel Eesti kunstiväljal. Aga ma rõhutan veel kord, et galerii väärtustamist ei saa hinnata ainult finantseerimise alusel, galerii väärtus ei seisne rahasummas, tuleb vaadata, mida galerii kultuurielule andnud on!

Gregor Taul: Selle aasta algusest ma enam EKA G galeristina ei tööta, mistõttu olen oma vastustes subjektiivsem ning saan mitmete teemade kohta vaid oletusi jagada. Mis puudutab aga EKA G rolli laiemalt, siis mõnevõrra küüniliselt väljendatuna peaks see vastama kunstiakadeemia enese senisele monopoliseisundile siinsel kunstiväljal – see peaks olema piisavalt professionaalne ja tsentraalne, et õigustada enese privilegeeritust ja eelisarendatust. Kui mõelda eesti kunstiloole nõukaajal ja iseseisvuse esimesel kahel dekaadil, siis vaieldamatult ja paratamatult on see ju suures plaanis peaasjalikult läbi EKA jooksnud.

Ma arvan, et EKA vanas majas toimetanud galerii kandis sellise liidrirolli ausalt välja – seal oli ägedaid näituseid, galeriid juhtisid andekad galeristid/kuraatorid ning nagu siis öeldi, oli see konkurentsitult kõige külastatum näitusepaik Tallinnas, kuna sajad kunstitudengid, õppejõud ja kõiksugused EKA söökla püsikunded voorisid sealt iga päev läbi. Oleks uue maja valmimine valutult läinud, jätkunuks status quo Art Plazaski ja mine tea kui kaua veel. Nüüd on olukord erinev, EKA ainuvalitsus Eesti kunstiskeenel pole kaugeltki nii iseenesestmõistetav või usutav, kui ta seda näiteks nullindate keskel oli – minu arvates võikski EKA G üks olulisi funktsioone olla selle küsimusega tegelemine.

Veel 2013. aasta detsembris olid kõik kolm kõrgkoolidega seotud galeriid väga ebamäärases seisus: EKA G-d ähvardas justkui sulgemine, Y galeriil ja Noorusel lõppesid seniste pindade omanikega lepingud. Tänaseks on kõige kindlamal pinnal Noorus, mille rendilepingut pikendati järgmiseks viieks aastaks, samuti on Tartu Kõrgem Kunstikool taganud kindla rahastuse. Kuidas on lood teistega, kas EKA G ja Y galerii jätkamise kohta on mingit täpsemat infot tekkinud?

K.E.: Nagu ma eelnevalt mainisin, läks hoone, kus galerii alates 2004. aastast tegutsenud oli, 2013. aasta kevadel uue omaniku kätte. Alguses anti galeriile mõista, et rendileping jääb kehtima kuni 2014. aasta lõpuni. Minule mitteteadaoleval põhjusel taganeti aga sellest lubadusest ja kokkuleppest eelmise aasta lõpus. Galerii palub kõigi kunstnike ja korraldajate ees vabandust, kelle projektid selle tõttu edasi lükkuvad või Y galeriis teostamata jäävad. Otsime aktiivselt uusi sobivaid ruume ja mõni pind vanalinnas on silma hakanud. Tean, et Tartu Ülikool / Tartu Üliõpilasmaja pöördunud avaldusega Tartu Linnavalitsuse poole, kust oodatakse vastust. Seega on tulevik lehe trükkimineku ajaks veel üsna lahtine. Igatahes annab uus ruum kindlasti võimaluse uue kohaidentiteedi tekkeks ja programmi sobivaks kohandamiseks.

G.T.: Taustaks nii palju, et pärast EKA vana maja lammutamist avati kunstiakadeemia galerii uuesti 2013. aasta alguses, seda ühes stalinistliku hoone klassitsistlikult dekoreeritud fuajees (Estonia pst 7, kus asub praegu rektoraat ning disainiteaduskond). Galeriile puhuti elu sisse ennekõike kommunikatsiooniprojektina. Hädasti oli vaja platvormi, millelt „tõestada” avalikkusele, et ülikoolis tegeletakse ka sisulise tööga (see oli aeg, mil EKAt nüpeldati meedias iganädalaselt seetõttu, et see enesele arutult kallist õhulossi ehitada tahab). Suhtluskanalina see teatud plaanis õnnestus, pälvides aastas neljal korral optimistlikku eetriaega ERRi õhtustes uudistes, kuid galeriina kukkus üritus siiski õnnetult läbi, sest kunstinäituste jaoks oli sealne ruumiline olukord talumatult takistusterohke (seitse ust erinevatesse asutustesse, infolett kahe töötajaga, kohustuslik fuajeemööbel, ruumi pimendamise keeld jne). Hakkasin mõne kuu möödudes galeriile uusi ruume otsima, kuid minu välja pakutud variandid laideti kõik maha kui liiga kallid.

Kui mul tekkis oktoobri lõpus võimalus kolida uuest aastast elama ja töötama Viljandisse, tahtsin teha veel enne EKAst lahkumist viimaseid ponnistusi selle nimel, et vähemalt minu lahkumise järel korralik galerii avataks. Paistis, et kõik laabubki. Leidsime minu arvates hea potentsiaaliga üüripinna Telliskivi tänaval, lisaks näitasid arvutused, et üürikulud saaks katta galerii olemasolevast eelarvest, pakkusin omalt poolt välja nupuka kunstiteaduse tudengi, kes võiks jätkata galeristina… Mida päev lähemale minu viimasele tööpäevale, seda enam aga tajusin, et uue galeriipinna üürimine ei seisa mitte nii väga raha kui huvipuuduse taga. Ühel hetkel oli selge, et kui nüüd kära ei tee, siis pole lootustki uuest aastast parema pinna üürimiseks, ning ühtlasi võib kaduda ka galeristi töökoht.

Aktsioon tasus end ära. Minu teada kuulutatakse EKA galeristi ametikoha konkurss välja veel enne kevade hakku ning koostöös Tallinna Linnavalitsuse ja erialaste loomeliitudega plaanitakse avada uus galeriiruum päris kesklinnas.

Milline oleks teie arvates ideaalne pind Y galerii ja EKA G jätkamiseks? Nooruse kogemuse põhjal võin öelda, et kuigi galerii suur ruum pakub võimalusi paljude asjade tegemiseks, mida mujal isegi kaaluda ei saaks, võib nii suure ruumi sisuka näitusega täitmine väga noortele kunstitudengitele ka probleemiks osutuda.

G.T.: Tallinna konteksti arvestades peaks see asuma kesklinnas või selle servas, seoses sukavabrikusse kolimisega õigustaks end ka asukoht Kalamajas või mujal Põhja-Tallinnas. Ideaalis peaks selle sissepääs asuma tänavatasandil (mis peaks justkui garanteerima ka selle, et „tavakülastajagi” julgeks galeriisse astuda, millesse mina hästi ei usu), kuid ma ei pelgaks ka ruume, millele tuleb läbi koridoride läheneda. Ruumis peaks olema aastaringselt talutav kliima, seal peaks tohtima seintesse auke teha, seal peaks olema mõni abiruum ning seal peaks olema võimalik vestlusringe, loenguid, filminäitamisi, kontserte ja pidusid korraldada.

K.E.: Y galerii pole vist kunagi nii ruumiliselt kui programmiliselt esindusgalerii funktsiooni välja kandnud, kuid mingisugune läbikäidava koridori või fuajee täitmine on veelgi hapum variant. Väide, et näitust võib ju teha ükskõik kus, ilmestab lihtsalt väitja teadmatust näituse korraldamise spetsiifika osas ja muud midagi. Eraldiseisev, autonoomne ja turvaline projektiruum, mis ei pea olema mõõtudelt suur, kuid kuhu võib vabalt seina auke puurida ja mis on varustatud elementaarse esitlustehnikaga, on ideaalile kirjelduselt juba päris lähedal. Ruum ruumiks. Kooligalerii funktsioon seisneb paljuski ka sisulises pooles. Kuidas me õpetame noori alustavaid kunstnike näitust ellu viima? Kas ja kuidas me näitame üles sisulist huvi nende tööde ja tegemiste vastu? Kas me anname tagasisidet nende näituse kommunikatiivsuse kohta või me aitame neil seda ka paremini ja sisukamalt korraldada? Või teisalt, kas ja kuidas on mõttekas lülitada programmi juba tuntud tegijaid? Nagu mainisin, pole tegemist esindusgaleriiga, ja nii on staažikaid kunstnikke raskem koostööks motiveerida. Järelikult tuleks neile läheneda hoopis teisiti, et koostöö nn kooligalerii formaadis ka neile huvi pakuks ja nende loomingus huvitavaid aspekte välja tooks.

T.R.: Aga miks see oluline on, et Y galerii puhul pole tegemist esindusgaleriiga? Või mida see esindama peaks? Kunstituru ja kapitali huve? Y on olnud avalik galerii, kus on teinud näitusi igasugused kunstnikud. Y galeriil on suur potentsiaal esindada akadeemiat, ülikooli ja olla seeläbi kunstituru huvidest puutumata, olla samal ajal ka avalik galerii. Ma arvan, et taandumine puhtalt kooligaleriideks (ma räägin kõigist kolmest galeriist), kus toimuvad kunstitudengite, kel pole veel midagi huvitavat näidata, näitused, võrdub taandumisega mõnda koridori. I’m sorry, aga kui sul pole midagi huvitavat näidata, siis pole ka millestki rääkida! Hinne on „1” ja ma ei tea, kes selle hinde peaks saama – galerist või professor või õpilane. Igatahes, avalikku ülikooli, linna ja riigi finantseeritud galeriid pole mõtet sellise jama pärast pidada, piisab tõesti kooli koridorist või sööklast. Mida ma tahan öelda, on see, et ülikooliga seotud galerii ei saa olla koridor, õppetöö ei tohi olla igav. Kui asjad on nõnda juba eeldusena välja kujunenud (ja nii ongi!), siis tuleb õppetöö kvaliteediga midagi ette võtta. Ja tegelikult oleks vaja alternatiivseid ja omaalgatuslikke haridusprojekte just kunstivaldkonnas, miks mitte ka semiootikas jne. Y galerii ideaalne ruum peaks võimaldama säilitada galerii praeguseks välja kujunenud positsiooni ja galerii arendamist lähtuvalt sellest.

Rääkigem natuke ka galeriide programmidest. Nooruses puudub selge visiooniga kokku pandud programm, valikuid tehakse kooli juhtkonna ja galeristi koostööna ning need peegeldavad eelkõige siiski koolis töötavate õppejõudude ja koolijuhtide eelistusi. Puudub ka avalik konkurss. Millistel alustel olete seni oma programme koostanud ja mil määral olete oma otsustustes vabad olnud?

K.E.: Siiani on enamikus Tartu galeriidest puudunud selge visiooniga koostatud programmid, sest valikuid tehakse valdavalt avaliku konkursi alusel saadetavate projektitaotluste põhjal ja tulemus peegeldab alati valijate eelistusi, kuid paljuski ka saadetud projektitaotluste segmenti. Siinkohal tänan saatust, et Y galerii pole otseselt esindusgalerii rollis olnud ja on seetõttu oma otsustes pingevabam ning aktiivsem ka ise koostööettepanekuid tegema (pisut teistsuguse sortimendiga, kuivõrd siinne kihilisus seda võimaldab). Võib-olla kunagi töötab see meetod kuskil hästi, aga hetkeolukorras vajab Tartu minu meelest midagi, mis eristuks näiteks nii Kunstimaja avaliku kui Nooruse koolisisese konkursi alusel kokkupandavast, kuid ka kauaaegse kuraatorikogemusega Tartu Kunstimuuseumi uue direktrissi programmist. Seepärast otsustasin kaasata programmi koostama kuraatori, kes aitaks reflekteerida olnut, omaks kriitilist positsiooni oleva suhtes ja oleks motiveeritud panustama oma rahvusvahelist kogemust kohaliku konteksti mitmekesistamiseks.

G.T.: EKA vanas majas koostati galerii programm umbes nii, et 1/3 näitustest selgus open call’i järel, 1/3 olid osakondade ülevaatenäitused ja 1/3 kureeris galerist. Kuna minu ajal puudus EKA G-l põhikiri, siis olid mul näituseprogrammi koostamisel täiesti vabad käed. Kahel korral aastas kuulutasin välja open call’i (mille tulemuste põhjal toimusid umbes pooled näitused), veerandi näitustest moodustasid osakondade ülevaatenäitused ning veerandi jagu kureerisin ise. Open call’ile järgnenud näituseideid kutsusin hindama neli EKA õppejõudu/tudengit/vilistlast, kes moodustasid n-ö mitteametliku EKA G nõukogu.

Mis puutub EKA G lähitulevikku, siis enne veel, kui kuulutatakse välja konkurss galeristi ametikoha täitmiseks, töötatakse erinevate osapoolte vahel välja EKA G põhikiri, mis peaks tagama galerii teatava institutsionaalse stabiilsuse.

Keda näete oma peamise publikuna või keda arvesse võttes te programmi kokku panete? Kaisa ja Tanel, mil määral tunnete teie vastutust oma näituseprogrammis kuidagi ülikooliga suhestuda?

K.E.: Nagu enne juba mainisin, siis näengi seda protsessi kahesuunalise liiklusena. Ja seda enam, et Y galerii, erinevalt EKA G-st ja Noorusest, ei saagi eeldada, et maalikunsti õppetool terve aasta programmi eest vastutama peaks. Praegu on nende panus täiesti piisav ja loogiline ehk igal talvel toimub magistrantide grupinäitus, mida juhendab ja kureerib Jaan Elken, ning suve hakul pannakse välja lõpetajate tööd. Tihti on programmis lisaks õppejõudude või vilistlaste isiku- ja grupinäituseid. Kunstitudengite kõrval tunnevad näituste vastu huvi ka ülejäänud humanitaarid, kuid aktiivsemaid leidub enim siiski semiootika ja kunstiajaloo eriala üliõpilaste seas. Ma navigeerin oma kogemusele ja tähelepanekutele toetudes ja teen valikuid ikkagi mingile portsule publikule mõeldes. Alati tahaks suuta, panustada rohkem ja jõuda suurema hulga inimesteni, aga see oleks kõigest küll haritud, ent siiski passiivse publiku juurdehankimine. Tanel sooviks näha galerii ruumides ja näituse kontekstis näiteks palju rohkem akadeemilise õppetöö või uurimistöö meetodite rakendamist.

T.R.: Ülikool võiks pakkuda väga palju võimalusi, mida ei ole seni kasutatud. Eesti Kunstiakadeemia arendab loomingulise uurimistööga seotud interdistsiplinaarsust doktoriõppe tasemel – osa sellest protsessist moodustavad retsenseeritavad näitused, mis on omaette akadeemiline tegevus ja toimub tihti galeriiruumis. Paljud iseseisvad kunstiprojektid on uurimuslikud ja samuti ülikooliga seotud. Näiteks on kunstnike hulgas päris mitmeid semiootikuid ja antropolooge. Ka kunstiteadlased, kunstiajaloolased ja teised humanitaarid (nt Kultuuriteooria Tippkeskusega seotud inimesed) võiksid leida oma akadeemilisele või uurimuslikule tegevusele väljundi galerii või projektiruumi tingimustes. Kui sellise väljundi kommunikeerimisega ja kontekstualiseerimisega tööd teha, siis tõstab see nii kunsti kui ka teooria intellektuaalset kvaliteeti. Selliste hariduslikult pinnalt lähtuvate kunstiprojektide rahastamise loogika ühtiks kultuurkapitali loogikaga – kui kultuurkapital finantseerib üldjuhul vaid materiaalset produktsiooni, siis sisulise töö rahastamise eest võiksid hoolitseda Archimedes ja teised allikad. See kõik, millele ma viitan, on aga teooria, kasutamata potentsiaal. Ja ühtlasi üleskutse! Seos ülikooliga võiks olla alternatiivse õppe- ja haridustegevuse korraldamine, millest ülikool, aga eeskätt tudengid ja teised võiksid huvitatud olla.

G.T.: Publiku osas on mitmeid õigeid vastuseid. Ma kaldun arvama, et praegu võiks EKA G prioriteetseks publikuks olla kunstiakadeemia enese liikmed, tuhatkond erinevate erialade tudengit ja õppejõudu, kes muidu kusagil ei kohtu. Galerii võiks olla üks koht, kus sünteesida omavahel erinevaid ideid ja vaatepunkte.

Teiseks peaks EKA G toimima ka kunsti(kultuuri)maailma ühendajana, see peaks soodustama koostööd nii Tallinna-siseselt (kaasates nii TLÜ, TTÜ ja EMTA tudengeid, kuid ka sootuks teiste alade inimesi) kui -väliselt. EKA ja EKA G peaksid kindlasti tegema koostööd Tartu, Viljandi, Pärnu, Riia, Peterburi, Helsingi jt lähilinnade kunsti(publiku) suunal.

Seejärel võiksime rääkida ülejäänud maksumaksjatest, nn tavakülastajatest, keda mina EKA G-s küll paraku haruharva nägin. Seetõttu olen ma ka seisukohal, et kunstiakadeemia galerii võiks eksperimentaalsuse poolest vabalt käigu põhja vajutada.

Milline on teie galeriide kontekstis kuraatori roll? Linnaametnike tasandil on see justkui uueks võlusõnaks muutunud, Nooruses on kuraator reeglina keegi, kes lihtsalt vastutab, aga ei panusta kuidagi intellektuaalselt. Mis on täpselt Taneli roll?

K.E.: Minu kogemuse varal vastutab näituse kuraator ikkagi oma projekti juures nii logistilise kui intellektuaalse poole eest. Programmi kuraatori roll seisneb ennekõike programmi koostamises, sh osapooltega tihedalt suhtlemises, mingitele fookuspunktidele keskendumises, teemade või kunstnike integreerimises tervikuks, kõrvalprogrammi kureerimises, mis kannaks hariduslikku eesmärki. Ideaalis võiksime jõuda sel aastal ka paarile-kolmele Taneli enda kureeritud näitusele. Juba see loetelu on suur töö. Projektijuhina katsun talle tema tegemistes igati toeks olla. Samas rolli kujunemise edu ja edasist vajalikkust saame hinnata alles aasta lõpus.

T.R.: Minu roll on hakata arendama galerii interdistsiplinaarseid ja akadeemilise tegevusega seotud aspekte, aga see ei tähenda, et galeriis hakkavadki toimuma ainult uurimuslikud näitused. Seda oleks väga raske koheselt saavutada, sest selliseid kunstnikupositsioone on Eestis vähe. Samuti tuleb arvestada Tartu kunstielu muutustega ja mõelda kohaliku skeene väljunditele. Uued ruumid muidugi otsustavad edasise osas väga palju. Ja kindlasti ei ole näitused galerii põhitegevuseks. Loengud, seminarid, esitlused, performance’id, screening’ud, isegi õppetöö jne – see kõik on osa galerii funktsioonidest. Minu roll on hakata arendama ja sisustama seda uut profiili, mis galeriil peale kolimist tekib. Detailidest ma ei saa praegu rääkida, sest ootamatu ruumivahetuse tõttu tuleb 2014. aasta programm ümber teha.

G.T.: Ennekõike peaks kuraator juhtima protsesse ja tegema õigeid valikuid selle nimel, et galeriis toimuvad näitused oleksid kvaliteetsed ja päevakohased. Mõtlen, et ideaalis võiks 2/3 EKA G näitustest toimuda open call’i tulemusel ning kolmandiku kureeriks kuraator ise või kutsuks Eestist või välismaalt kedagi, kes teeks midagi, mis antud kontekstis hirmus täpne oleks. Lisaks nendele näitustele peaks kuraator/galerist (kogu oma EKA G-s töötamise ajal olin sunnitud end nimetades kahe termini vahel sinna-tänna laveerima) hoolitsema asjaliku kõrvalprogrammi eest, seisma selle eest, et galerii oleks omamoodi think tank.

Millist toetust te kõige enam vajaksite?

K.E.: Y galerii vajadused on praeguses olukorras väga primitiivsed. Loodan, et ruumiprobleem leiab võimalikult kiiresti lahenduse, remonditööd ja kolimine lähevad valutult ning uus programmipoliitika loob vajalikke lisandväärtusi.

T.R.: Vajame ka kunstnike, kuraatorite, teoreetikute ja teiste asjalikku koostöövalmidust.

G.T.: EKA G vajas mõni aeg tagasi ennekõike kunstiakadeemia juhtkonna ja teiste tasandite huvi ja koostöösoovi. Paistab, et see on saavutatud. Nüüd tuleksid kasuks publiku kõrgendatud nõudmised.