See ei ole räpialbum. See on luulekogu, millele on taustaks biite leierdatud.

★★★★☆

Kui klassikaline hiphop jääb sisult pigem argisele tasandile, siis sellel teosel keskendutakse abstraktsele. Hingele, metafüüsikale. Kontekstivaba tunnete jada. Kindlasti on tegu anti-ATH-albumiga, sest keskenduma peab. Aga täpselt samamoodi on poisid albumit tehes keskendunud. Ei tõmmanud end kossuplatsil purgist üle, ei ajanud laisalt mikrisse Terence McKenna kohta kelbast. Tehti tõsist asja, hea kvaliteediga. Kunsti, noh.

Vokaal on sõnadest hoolimata igav. Kaks tüüpi loevad luulet, vahepeal üks laulab ka. Keelega mängitakse küll, aga hääle kõlaga ei ole julgetud katsetada. Instrumentaalid on aga kohutavalt ilusad. Kõlab, nagu biitide alusmaterjalide seas võiks olla mõni 1985. aastast pärinev Mahavoki raadiosalvestis või ülikrobeline nõukaaegne funk. Tegelt on vist muss ise sisse mängitud, ma ei saagi enam aru. Igal juhul on plaadi tugevaim külg vankumatult seotud instrumentaalide ja produktsiooniga.

Vaibidega laveeritakse kuskil L-Steelo ja Marju Kuudi vahel, sekka pisut punasest veinist läbiimbunud Genklubi poeesiat. Taustal käib Tuco Salamanca traphouse coded instrumentaal, mis on täiesti lummava kõlaga. Ja sinna peale kõige skisomad read varahommikusest päiksest, võõrandumisest. „Sul on väga ilus nina.” Tasandeid on rohkem kui rotikaid kõnniteel. Aga mitte miski ei jää meelde. Veits nagu k6vnil käimine, et pooltest asjadest ei saa alates mingist hetkest muhvigi aru. Eks nemad mängivad malet, kui ülejäänud räpiskeene mängib kabet. Probleem on lihtsalt selles, et poisid on malenditega kabeturniirile kohale tulnud.