Kreemikasti uues albumis on maailmavallutamise jõudu, soojust, elevust, kerget särinat, iha ilma vihata.
★★★★★
Kreemikast on Eesti allmaamuusika täheke, kes defineerib end nunnu digital hardcore’i artistina. Kreemikast mängib ühtaegu elektroonilise muusika kõige uuematel helistikel, samas tegeleb igavikuliste teemadega, nagu õnn, armastus ja tänulikkus. Ta on õrn ja õudne, toores ja tundlik, siiras ja salapärane.
„Õnn ja rõõm” on muusika nõudlikule maitsele, samal ajal on ka artist oma kuulaja suhtes nõudlik. Traditsioonilisest popmuusika morfoloogiast küllaltki kaugele triiviv struktuur nõuab kannatlikkust ja võimet nautida ebamugavust. Need, kes kõrgest lävepakust üle astuvad, lähevad koos artistiga 29-minutisele jalutuskäigule helimaastike äärealadele.
Mäed kukuvaad, kui sa neid pikalt vaatad. Tihti kogeme allmaamuusikat kuuldes midagi tumedat ja rasket, aga Kreemikasti ja tema kaaskonna looming on elujaatav. Selles on maailmavallutamise jõudu, soojust, elevust, kerget särinat, iha ilma vihata. Ootamatult naivistlikud välgatused vaheldumas õnne-armastuse diskursusega on esiotsa ehmatavad. Samas nii ongi, register vahetub igavikulisest maiseks, kui näed ketse äärmiselt ilusate tuledega, ja siis jälle tagasi.
Kreemikasti helipildis on postmodernistlikule muusikale omane mosaiiksus, mille põhjaks on sitaks tuus bass, sekka kõlasid internetist, beibeenergiat ja poistemuusikat, rahvalaulu ja ürgseid süvakajasid. Sealjuures on tähelepanuväärne Kreemikasti tehniline pädevus niivõrd ebatavalise muusika valmistamisel – ta on sisult haige, vormilt aga täpne ja puhas.
Album lõpeb vaimusilmas stseeniga, kus roheliselt haljendava Windowsi aasa kuldab üle koiduvalgus, Kreemikast ja tema kaaskond ühendavad käed ning sammuvad niudevöö väel päikesetõusu poole. See on ilus. Armastus, kirgastus, tänu, olen täiesti läbi ja täiesti vaba. Olen tänulik, et Kreemikast annab võimaluse astuda korraks välja igapäevasest peaks-pesu-pesema-mis-kellani-jõmm-lahti-on-kügelusest ja lubab hetkeks lülituda päriselt olulistele sagedustele.
