Poola hiljutise illiberaalse valitsusperioodi (2016–2023) ajal leidis Gdańskis asuv Euroopa Solidaarsuskeskus end poliitika, ajaloo ja kultuurivõimu ristteelt. Institutsioon, mida teati kommunismi rahumeelset lõppu ja solidaarsuse tõusu kujutava püsinäituse poolest, sai nüüd paremäärmusliku kriitika piksevardaks. Keskuse asedirektor dr Jacek Kołtan reflekteerib, kuidas dialoogile pühendatud asutus muutus ühtäkki millekski, mida riigivõim kujutas ohuna.

Selleks et mõista, miks üht Gdański kultuuri- ja mäluasutust üldse „ohuks riigivõimule” nimetati, peab kerima korraks lahti Poola poliitilise kaardi. 2015. aastal võitis Poolas valimised parempopulistlik Õigus ja Õiglus (poola k Prawo i Sprawiedliwość, PiS) ning moodustas koos liitlastega nn Ühendatud Paremuse (poola k Zjednoczona Prawica) valitsusliidu, mis püsis võimul kaks järjestikust parlamenditsüklit ning kaotas enamuse alles 2023. aasta sügisel, kui uus euroopameelne koalitsioon (Kodanike Platvorm, valimisliit Kolmas Tee ja Vasakpoolsed) moodustas Donald Tuski juhtimisel uue valitsuse.

PiSi võimuperioodi keskmes ei olnud üksnes uus poliitiline suund, vaid märgatav nihe senises valitsemisloogikas. Kui varem lähtuti arusaamast, et riik toimib eri institutsioonide ja tasakaalumehhanismide koostöös, siis alates 2016. aastast hakati Poolas järjest enam ümber mõtestama, milline roll ja kaal peaks nendel institutsioonidel olema ning kellel on õigus avalikkuse nimel kõnelda. See muutus ei avaldunud korraga ega ühes valdkonnas, vaid kujunes samm-sammult, mõjutades nii õigussüsteemi, meediamaastikku kui ka kultuuripoliitikat. Kui liberaalse demokraatia puhul on institutsioonid (kohtud, meedia, muuseumid, ülikoolid) valitsusest eraldiseisvad kontrolli- ja tasakaalumehhanismid, siis aastatel 2016–2023 kujunes Poolas valitseva koalitsiooni sihiks nende mehhanismide poliitiline allutamine „rahvuslikule huvile”, mille sisu defineeris sisuliselt partei ise.

Surve õigussüsteemile ja ajakirjandusele

See pinge ei tekkinud tühjalt kohalt. Juba aastatel 2015–2016 vallandus Poola põhiseaduskohtu ümber kriis, mida Euroopa Komisjon käsitles ohuna reeglipärase õigusriigi toimimisele ja millele järgnesid järjestikused vaidlused kohtureformide, kohtunike distsiplineerimise ning institutsionaalse sõltumatuse üle. 2017. aastal viis see konflikt Euroopa Liidu jaoks harukordse sammuni: komisjon käivitas Poola suhtes õigusriigi menetluse. Poola kohtusüsteemi sõltumatuse nõrgenemine nihutas võimutasakaalu poliitilise enamuse kasuks, vähendades institutsionaalset kontrolli.

Paralleelselt õigussüsteemi raputustega toimus meediamaastiku ümberkujundamine: avalik-õiguslikud kanalid muutusid üha nähtavamalt valitsuspartei poliitilise narratiivi kandjateks, samal ajal kasvas surve kriitilisele ajakirjandusele ja kodanikuühiskonnale. Kriitiliste häälte usaldusväärsus seati avalikult küsimärgi alla ning see mõjutas otseselt nii institutsioonide rahastamist kui ka nende tegutsemisruumi.

Järgmine sihtmärk: kultuuri- ja mälupoliitika

Sellest hetkest alates on raske vältida kultuuripoliitilist loogikat, mille kohaselt eeldab oleviku kontroll ka mineviku kontrolli. Minevik on poliitikas valuuta, mis annab õigustuse tänastele tegevustele. PiSi valitsusajal kerkis „ajaloo poliitika” (mälupoliitika) keskseks tööriistaks, millega defineeriti, millised sündmused on „kangelaslikud”, millised „kahtlased”, millised „reeturlikud kompromissid”. Siit jõuamegi kultuuriinstitutsioonideni: sellises poliitilises olukorras saab ilmseks, et muuseumid ja mälukeskused ei ole pelgalt vitriinid ja arhiivid, vaid avaliku arutelu masinavärk, mis annab inimestele lisaks teadmistele ka sõnavara, et arutada selle üle, mis on riik ja kelle nimel ta räägib.

Institutsioonid on kohad, kus üksikute kodanike häälte vahel tekib tohutu sünergia – muuseumid on sageli kohad, kus sotsiaalne energia koguneb ja võimendub.

Euroopa Solidaarsuskeskus, mille tegevus mäluasutusena keskendub solidaarsusele kui rahumeelsele ühiskondlikule jõule ja 1989. aasta kompromisside väärtustele, sattus loogiliselt just sellise diskussiooni lahingujoonele. Seetõttu, et keskuse ajaloonägemus läheb otseselt vastuollu illiberaalse poliitika konfliktikeskse narratiiviga, on PiSi valitsusperioodil Gdański koondunu sobiv lakmuspaber, näitamaks, kuidas illiberaalne pööre ei pruugi väljenduda ainult seadustes ja kohtutes, vaid võimu ähvardav käsi võib küünitada ka selle järele, kes tohib mäletada, kuidas tohib mäletada ja millise tooniga.

Selle leheloo keskmes ongi üks konkreetne koht ja üks konkreetne hääl. Euroopa Solidaarsuskeskuse asedirektor, filosoof dr Jacek Kołtan ei räägi siinkohal muuseumi muredest kitsas erialases mõttes, vaid sellest, kuidas kultuuriinstitutsioonist võib saada poliitilise võitluse objekt, millega võim püüab ühiskonna kujutlusvõimet tsentraliseerida. Kołtan esines mullu septembris Eesti Muuseumiühingu ja Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu ICOM korraldatud konverentsil „Pärand ja poliitika. Muuseumid polariseeruvas ühiskonnas”, pärast mida andis ta mulle ka selle intervjuu. Konverentsil uuriti, kuidas poliitiline surve ja ühiskondlik killustatus mõjutavad muuseume ning milliseid rolle peaksid mäluasutused demokraatlikus ühiskonnas täitma. Tema vastustest ei joonistu välja ainult Poola juhtumiuuring, vaid ka laiem küsimus: mis juhtub demokraatiaga siis, kui avalikku mälu hakatakse käsitlema mitte aruteluruumi, vaid riikliku distsipliinina?

Kuidas sai just Euroopa Solidaarsuskeskus Poola illiberaalse valitsusaja jooksul poliitilise kriitika sihtmärgiks? Mis narratiivid võimuinstantse enim ärritasid? Eriti huvitab mind, miks osutus probleemseks just Solidaarsuskeskuse viis rääkida ajaloost – kas küsimus oli konkreetsetes teemades ja sõnastustes või pigem selles, et institutsioon ise keeldus allumast ühele „õigele” riiklikule narratiivile?

Euroopa Solidaarsuskeskus on tegelikult väga ebatavaline kultuuriline institutsioon. Poola seaduste vaatepunktist pole tegu muuseumiga, kuigi tal on muuseumidega mitmeid samu funktsioone. Hoones asub püsinäitus, mis on pühendatud ametiühinguliikumise Solidaarsus ajaloole ja kommunismi langemisele Kesk- ja Ida-Euroopas. Siin toimuvad hariduslikud ja teaduslikud tegevused, meil on muuseumikollektsioon ja – mis kõige tähtsam – me toimime kui agoraa, pakkudes kohta avalikkudeks aruteludeks tänapäevaste sotsiaalsete ja poliitiliste väljakutsete üle. Seetõttu oli parempoolsel koalitsioonil raske leppida meie avatud olemusega. Siin töötavad mittetulundusühingud, kes naudivad autonoomiat ja aitavad avalikke debatte kujundada, sealhulgas rõhutades väga häirivaid muutusi Poola ja lähiümbruse poliitkultuuris.

Parempoolsete koalitsioon, mis oli Poolas võimul aastatel 2016–2023, proovis jõuliselt kultuuriasutuste maastikku tsentraliseerida. Eesmärgiks oli avalike institutsioonide kontrollimine ning nende programmide tugev mõjutamine.

Parempoolsete koalitsioon, mis oli Poolas võimul aastatel 2016–2023, proovis jõuliselt kultuuriasutuste maastikku tsentraliseerida. Eesmärgiks oli avalike institutsioonide kontrollimine ning nende programmide tugev mõjutamine. See on moodsale populismile iseloomulik võimutahte element. Poliitilise populismi puhul ei ole võtmetegur mitte ratsionaalne ja argumentidel põhinev arutelu, vaid just tahe muuta reaalsust ilma igasuguste kontrollimehhanismideta. Sellega käis kaasas isikliku vabaduse marginaliseerimine ja kõigi avalike institutsioonide tegevuse allutamine nn riiklikule huvile. Probleem on aga selles, et see huvi ei olnud määratletud ühiskondliku debati tulemusena, vaid selle pani paika valitsev partei, kes asus seisukohale, et tema „teab paremini”, mis on meie inimestele ja ühiskonnale hea. Solidaarsuskeskus seisis nendele eeldustele selgesõnaliselt vastu, mis viis konfliktini valitsusega. Kultuuriministeerium otsustas meie asutuse eelarvet kärpida, et piirata selle tegevust.

Raha on muidugi esimene ja väga võimas relv, mille abiga kultuuriasutuste tegevustesse sekkuda. Paljudes riikides on just rahastuse kaudu surve avaldamine kõige puhtam viis tsensuuriks, sest formaalselt jääb mulje, et poliitilist sekkumist justkui ei toimugi. Aga kuidas valitsus veel Euroopa Solidaarsuskeskuse tegevust piirata püüdis? Oli neil varrukas veel mingeid trikke?

Mainisin eelarvekärpeid, mille eesmärk oli takistada Poola kommunismi langemise 30. aastapäeva, ümarlauakõneluste ja 1989. aasta esimeste vabade demokraatlike valimistega seotud projektide korraldamist. Samuti püüti seada kahtluse alla institutsiooni autonoomiat, keskuse direktor oli sunnitud kinnitama ametisse kultuuriministri määratud asetäitja. Kultuuriminister soovis luua meie keskusesse eraldi osakonna, mida kontrolliks otseselt ministeerium ja mis ei alluks direktorile (sic!). Lisaks saatis keskuse tegevust meie pidev kritiseerimine avalik-õiguslikus meedias, mille oli üle võtnud valitsev partei ja mis oli täielikult nende kontrolli all.

Räägime korra keskuse püsiekspositsioonist. Selle eesmärk on rõhutada, kui tähtsad on dialoog ja võimu rahumeelne vahetamine. Need on Solidaarsuskeskuse peamised väärtused. Arusaadavalt oli see kõik natsionalistlikule populistlikule valitsusele kui punane rätt härjale… Kas võiks öelda, et probleem ei olnud niivõrd ajaloos endas, vaid selles, et teie püsinäitus normaliseeris kompromissi, kokkuleppe ja mitmehäälsuse kui demokraatlikud voorused?

Siin jõuamegi konflikti teise põhjuseni. Parempoolne koalitsioon rajas oma ajaloopoliitika võitluse, konflikti ja poliitilise radikalismi kujunditele. Minevikust otsiti hoiakuid ja sümboleid, mis annaksid parempoolsele radikaliseerumisele usaldusväärsuse. Sotsiaalse liikumise Solidaarsus ja selle vägivallatu rahumeelsete muutuste filosoofia ning 1989. aasta ümarlaua läbirääkimiste lugu demokraatliku opositsiooni ja autoritaarse kommunistliku valitsuse vahel ei sobinud kokku radikaalse parempoolse narratiiviga. Dialoogi, konsensuse ja rahumeelsete lahenduste kujundite asemel suunas Poola parempoolne poliitiline koalitsioon avalikkuse tähelepanu võitluse ja verevalamise kujunditele. See kuulutas ümarlaua sümboli rahvuslikuks reetmiseks. Selline mustvalge ja lihtsustatud ajaloopilt aitas radikaliseerida poliitilisi eristusi – vaenlane või sõber, hea või halb. Demokraatlik kultuur ei talu selliseid lihtsustusi ja tugineb ajalooliste kontekstide sügavamale mõistmisele. Poola parempoolsetele see ei meeldinud.

Poliitilise populismi puhul ei ole võtmetegur mitte ratsionaalne ja argumentidel põhinev arutelu, vaid just tahe muuta reaalsust ilma igasuguste kontrollimehhanismideta.

Aga kas me ei näe siin midagi laiemat ja tuttavamat? Siinkohal tahaksin tuua mängu mõiste „retrotoopia”, mida te mainisite sügisel oma konverentsi „Pärand ja poliitika. Muuseumid polariseeruvas ühiskonnas” ettekandes. Retrotoopia, nagu te kirjeldasite, on olukord, kus tulevik ei tundu enam lubav ega turvaline ning seetõttu hakatakse poliitilisi lootusi ja lahendusi otsima idealiseeritud minevikust. See ei tähenda niisiis lihtsalt ajaloohuvi, vaid mineviku kasutamist poliitilise tööriistana – kujutlust „kuldajast”, mil rohi oli rohelisem ja mille juurde peaks justkui tagasi pöörduma, et oleviku ebakindlus kontrolli alla saada. Eriti olukorras, kus tulevik on täis ebakindlust, tundub minevik poliitiliselt palju turvalisem tööpõld. Küsimus ongi selles, kas Poola parempoolne ajaloopoliitika ei toiminud täpselt sellise retrotoopilise loogika järgi?

Just, me ei saa unustada, et parempopulism on seotud retrotoopiatega. Pöördumine minevikku – parempoolsete poliitikute kujutluses alati „meie suure rahva suure mineviku” poole – kaasneb hirmuga tuleviku ees. See kehtestab ennast, luues minevikust suursuguseid kujutluspilte. Need tuleb vaid ellu äratada, et lahendada meie ees seisvaid probleeme. Sellest tulenebki üleskutsete jõud „teha asjad jälle suureks”, s.t korrata tuttavat mustrit minevikust ja seeläbi kontrollida muutusi maailmas. Probleem on aga selles, et sellise žestiga põgeneme me tuleviku eest, pöördume eemale lahendustest ja otsustest, mis erinevad seni teadaolevatest, mis üllatavad meid, muudavad meid ja muudavad maailma meie ümber. Solidaarsuskeskus on koht tuleviku ja oleviku üle arutlemiseks. Ma tunnen, et erinevalt paremäärmuslaste retrotoopilistest kalduvustest püüame meie hoolitseda kõigi kolme ajamõõtme eest.

Illiberaalse sekkumise vastu mängis väga suurt rolli avalik toetus Solidaarsuskeskusele, sealhulgas rahakogumine ja annetused. Sellest kogemusest on kindlasti omajagu õppida – see ehk näitab meile, et just kodanikuühiskonnal on suur roll kultuuriinstitutsioonide kaitsmisel? Kas see kogemus muutis ka teie endi arusaama sellest, kellele kultuuriinstitutsioon tegelikult kuulub ja kellele ta vastust annab?

Meie kogemus näitab, kui olulist rolli peame meie, muuseumitöötajad, ühiskonnas mängima. Me oleme osa avalikkusest ja meie hääl mõjutab Euroopa poliitilise kultuuri kuju. Kahjuks läks selleks vaja väga traagilist sündmust. 2019. aastal toimus Gdański linnapea Paweł Adamowiczi – kes oli Poola Solidaarsuskeskusega tihedalt seotud – poliitiline mõrv. Kujutage ette: kui valitsus teatas keskuse eelarve kärpimisest, kogus Facebookis toimunud ühisrahastuskampaania 24 tunniga meie projektide elluviimiseks üle 700 000 euro ning järgnenud ööpäevaga meie pangakontol olev summa kahekordistus! Ma ei tea ühtegi teist juhtumit, kus kodanikuühiskond oleks nii jõuliselt näidanud, et avalikud institutsioonid ei kuulu mitte poliitikutele, vaid rahvale. Me oleme olulised! Oma ilusas raamatus „Türanniast. 20 õppetundi 20. sajandist” kutsus (Ida-Euroopa ajalugu, totalitarismi ning demokraatia haavatavust uuriv ameerika ajaloolane ja Yale’i ülikooli professor – D.L.) Timothy Snyder üles kaitsma avalikke institutsioone, mille tähtsust demokraatia säilitamisel ei saa üle hinnata. Ta kirjutas: „Institutsioonid aitavad meil sündsustunnet säilitada. Aga need institutsioonid vajavad ka meie abi. Ärge rääkige „meie institutsioonidest”, kui pole nende huvides tegutsenud. Institutsioonid ei kaitse iseennast. Kui neid algusest peale ei kaitse, siis langevad need üksteise järel. Seega valige institutsioon, mis teid külmaks ei jäta […] ja olge selle poolt.” (Sireliis Vilu tõlge, Postimehe Kirjastus, 2023 – toim.)

Pöördumine minevikku – parempoolsete poliitikute kujutluses alati „meie suure rahva suure mineviku” poole – kaasneb hirmuga tuleviku ees.

Olen veendunud, et tal oli õigus. Autoritaarne populism ründab autonoomseid institutsioone, sest näeb neid ohuna omaenda piiramatule võimule. Demokraatia arendamiseks vajame mõlemat dimensiooni: kodanike kaasamist, aga samavõrd ka avalike institutsioonide tugevat häält, mida kodanikud üksi ei saa asendada. Institutsioonid on kohad, kus üksikute kodanike häälte vahel tekib tohutu sünergia – muuseumid on sageli kohad, kus sotsiaalne energia koguneb ja võimendub. Minu arvates on see Poolas viimastel aastatel meie muuseumide ja kodanikukogemuste kõige olulisem õppetund. Muuseumid on olulised! Meie oleme olulised!

Kui räägime muuseumidest kui autonoomsetest institutsioonidest ja demokraatia kandjatest, siis kui määravaks saavad riigi suurus, poliitiline kontekst või rahvuslik eripära? Kas näiteks Eesti-sugune väike riik, kus institutsioonid on tihti haavatavamad poliitilise surve, rahastuse ja personalivahetuste kaudu, seisab teistsuguste riskide ees kui suuremad Euroopa demokraatiad – või on need ohud oma olemuselt samad, lihtsalt erineva nähtavuse ja intensiivsusega? Eestis on muuseumid sageli väikesed ja oma väiksuse tõttu poliitiliselt haavatavad, mistõttu võib surve avalduda vaiksemalt ja kaudsemalt kui Poolas. Mind huvitab, kas populistliku surve loogika, institutsioonide politiseerimine ja vajadus muuseumide autonoomse hääle järele on universaalne kogemus või miski, mis avaldub väikeriikides eriti teravalt?

Minu arvates on riigi suurus demokraatlikes süsteemides teisejärguline. Me kõik oleme samas paadis ja demokraatiat ähvardavad ohud on üllatavalt sarnased nii Eestis, Saksamaal, Prantsusmaal, Lätis, Slovakkias, Poolas kui ka Ungaris. See on tingitud asjaolust, et populismiviirus on mõjutanud kogu Euroopa ja Lääne tsivilisatsiooni poliitilist kultuuri, mitte ainult üksikuid riike. Kuigi mõnes riigis – Tšehhis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias – on parempoolne populism suutnud muidugi areneda tugevamalt kui mujal. Seega olgem valvsad ja ärgem laskem poliitikamaailmal, millel on loomulik kalduvus oma mõjusfääri laiendada, arvestada tarkade ja autonoomsete muuseumiasutustega. Just need institutsioonid oma sotsiaalse autoriteediga suudavad poliitmaastikku kriitiliselt hinnata ja seada sellele selged piirid. Just muuseumid suhtuvad maailma positiivselt. Muuseumid püüavad koos kodanikega paremini mõista, kui kiiresti maailm muutub ja kuidas inimesed saavad nendes muutustes oma koha leida.

Dagmar Lamp on Eesti Muuseumiühingu liige, ajakirjanik, loomeisik, ettevõtja ja mitmete raamatute autor.