Suur osa Eesti ja ka ülejäänud maailma ühiskondlikest vaidlustest keerleb just ajaloomälu ümber. Oluline pole seejuures ainult, mida mäletatakse, vaid kuidas seda tehakse, kuidas mälestust ja identiteete konstrueeritakse ning missugused on mälu ja võimu seosed. Üha enam kerkib ka küsimus mälust (ning unustamisest) antropotseeni ajal.

Maria Kapajeva tegeleb oma uurimuslikus kunstis Kreenholmi endiste naistööliste kui mitmekordselt tõrjutud inimgrupi mälestustega. Repro raamatust „Unistus on helge, veel ebaselge”, 2020 (mildabooks.com/product/dream-is-wonderful-yet-unclear)

Igakevadine ärevus 9. mai tähistamise pärast. Minister tahab saata koolilapsed sügisel (kolhoosi)põldudele. Sõjavägi laseb samal ajal märki Tapa mõisa pihta. Järsku oleks võinud Tallinna linnahalli ka õhku lasta? Ja kas Päts ikka väärib monumenti? Terve rida suuremaid ja väiksemaid, vanemaid ja uuemaid vaidlusi Eesti ühiskonnas keerleb ajaloomälu ümber.

Eesti pole ainulaadne. Kogu maailmas on mäletamine järjest olulisemal kohal ja seda põhjusega. 20. sajandi lõpus toimunud suured poliitilised muutused – külma sõja lõppemine Ida-Euroopas ja diktatuuride kokkuvarisemine mitmel pool mujal maailmas – tekitasid vajaduse keerulised mälestused läbi töötada. Praeguseks ei ole see protsess kaugeltki lõppenud.

Ehkki asumaad iseseisvusid juba ammu, kestab pärandi dekoloniseerimine veel edasi. Ajastu märgina jõuab see isegi popkultuuri, nagu näitas Beyoncé ja Jay-Z video „Apes**t” (2018), mis oli võetud üles Louvre’is kolonialistlikest stereotüüpidest laetud teoste taustal – samal ajal kui Prantsusmaal vaieldi selle üle, kas endistest kolooniatest pärit kogud peaks tagasi andma. Samas pakub ka migratsioon ajaloomälust rääkimiseks uusi väljakutseid. Näiteks kuidas peaks Saksamaa türgi kogukond suhestuma natsionaalsotsialismiga? Kuidas aga vastsed põgenikud? Ja millised on pagulaste võimalused oma mälestustega tegelemiseks?

Mälukonfliktid ja mälestuste kommertsialiseerimine

Tõejärgsel ajastul tekitavad populism, radikaalsed liikumised ja mitteliberaalsed valitsemisvormid muidugi üha uusi mälukonflikte juurde. Üheks ilmekaks näiteks on USAs kodusõja mälestusmärkide ümber puhkenud võitlused. Samal ajal näeme aga ka mälu globaliseerumist. Tekivad uued globaalsed mälupaigad – COVID-19 saab kindlasti olema üks nendest. Samuti globaliseeruvad ajaloo kujutamise viisid. See on eriti hästi jälgitav visuaalkultuuris. Siin võib mõelda näiteks filmile „Risttuules” (2014). Kogu oma vaieldamatu omapära juures peegeldab film globaalseid genotsiidi kujutamise viise, mille tegid tuntuks sellised holokausti kujutavad filmid nagu „Schindleri nimekiri” (1993). Sarnaseid võtteid kasutab ka lätlaste küüditamisaineline film „Melanija kroonikad” (2016).

Konfliktide kõrval tähendab mälubuum ka mälestuste vohamist ja kommertsialiseerimist. Massiline turism on kasvatanud muuseumite ja pärandipaikade hulka. Koroonakriisi ajal külastatakse näitusi muidugi virtuaalselt – see näitab muu hulgas, kui ulatuslik on digipöörde mõju mälule. Ja kui märgata, et paljud maailma muuseumid on kättesaadavad portaalis Google Arts and Culture, toob see hästi ilmsiks ka suurkorporatsioonide üha kasvava võimu maailma kultuuripärandi üle.

Aprillikuu Müürilehes kirjutas Berk Vaher retrokultuuri vohamisest 21. sajandil. Sellegi on teinud võimalikuks digitehnoloogia areng, tänu millele on pärand palju lihtsamini kättesaadav – igaühele ja kas või oma kodus. Olgu selleks siis mõne arhiivi andmebaasis leiduv keskaegne käsikiri või nõukogudeaegsete šokolaaditahvlite galerii, mille mõni blogija on üles riputanud. Ent mida rohkem on digiteeritud kogusid, seda raskem on ka tähelepanu võita. Muuseumid, arhiivid, raamatukogud püüavad leida järjest enam just aktiivseid ja loovaid kasutajaid, kes nende digikogudega tegeleksid, miksiksid piltidest või heliribadest midagi uut või aitaksid vabatahtlikuna infot korrastada.

Kui hiljuti tähistati üle maailma saja aasta möödumist I maailmasõjast, siis ei räägitud ainult sõjast endast, vaid ka selle mälestamise – ning unustamise – viisidest.

Kuidas me mäletame?

Tõsiasi, et mälu on üks tänapäeva ühiskonna võtmeteemasid nii heas kui ka halvas, on muutnud põhjalikult ka ajaloolaste tööd. Levinud ettekujutuse kohaselt peaksid nad tegelema minevikuga. Järjest enam pakub ajaloolastele huvi aga hoopis see, kuidas minevikku mäletatakse. Näiteks kui hiljuti tähistati üle maailma saja aasta möödumist I maailmasõjast, siis ei räägitud ainult sõjast endast, vaid ka selle mäletamise viisidest. Eestis oli teemaks peamiselt unustamine: miks on see suur sõda, kus Eestis osales 100 000 meest, siinses ajaloomälus tagaplaanil?

Mäluga ei tegele kaugeltki ainult ajaloolased, vaid ka sotsioloogid, semiootikud, kirjandusteadlased jt. Paljude teadlaste jaoks muudab mälu atraktiivseks võimalus ühiskonnas kaasa rääkida. Ühtlasi on mälu-uuringute kaudu tulnud käibele mitmeid teooriaid ja mõisteid, mis kujutavad endast kasulikke tööriistu ka teistele peale uurijate.

Pole olemas ühte suurt mäluteooriat, vaid palju erinevaid. Üldised põhimõtted on ajaloolane Peter Burke kokku võtnud järgmiselt: „[Ü]hiskondlik mälu on valikuline, [seega] tuleb kindlaks teha valiku põhimõtted ning jälgida, kuidas need varieeruvad sõltuvalt kohast ja grupist ning muutuvad aja jooksul. Mälestused on ümberkujundatavad ja meil tuleb välja selgitada, kes ja kuidas neid vormib ning mil määral on see võimalik.”[1] Seda illustreerivad hästi näiteks eri aegadest pärit ajaloopildid. 1930. aastatel joonistatud pilt muistsest vabadusvõitlusest räägib oma ajast: sõjameeste kultusest, soovist luua noorele riigile iidsem ja võidukam ajalugu. Nõukogudeaegsetel ajaloopiltidel muistsete eestlaste kuvand muutub – viikingite-isandate asemel mässavad seal sakslaste vastu takused talupojad.

20. sajandi alguses hakkas sotsiolooge huvitama kaasaegne modernne ühiskond: kuidas suudab see koos püsida ja säilitada ühtsuse olukorras, kus varem inimesi koos hoidnud nähtused on oma tähtsust kaotamas.

Kollektiivne ja kultuurimälu

Mälu käsitlevatest mõistetest on kõige vanem ja tuntum „kollektiivne mälu”. Selle lõi Maurice Halbwachs 1920.–30. aastatel. Nagu paljusid teisi 20. sajandi alguse sotsiolooge, huvitas ka teda kaasaegne modernne ühiskond: kuidas suudab see koos püsida ja säilitada ühtsuse olukorras, kus varem inimesi koos hoidnud nähtused on oma tähtsust kaotamas. Küladest linnadesse kolides kadusid kogukondlikud sidemed, autoriteeti olid minetamas religioon ja monarhia. Halbwachsi arvates sai moodsate ühiskondade sidekoeks kollektiivne mälu – grupisisese solidaarsuse ja järjepidevuse kindlustasid jagatud mälestused ühisest minevikust.

Niisiis väitis ta, et mälu on kollektiivne nähtus ja ka iga inimese isiklik mälu sõltub ühiskondlikust raamistikust. Sõna otseses mõttes mäletavad küll üksikisikud, kuid ühiskonnagrupid määravad, mis on mälestusväärne ja kuidas seda tuleb mäletada. Tema idee oli omas ajas revolutsiooniline, kuna 20. sajandi alguses peeti rahvuse mälu peaaegu bioloogiliseks, kaasasündinud nähtuseks ning armastati rääkida näiteks rassimälust. Halbwachs, kelle abikaasa oli juut, suri II maailmasõja ajal Buchenwaldi koonduslaagris.

Tema pärand avastati uuesti alles 20. sajandi lõpus. 1980. aastatel algatas ajaloolane Pierre Nora Prantsusmaa mälupaikade kaardistamise. Kogumik „Les lieux de mémoire” ilmus aastatel 1984–1992 seitsmes köites ja 5623 leheküljel. Mida ta terminiga „mälupaik” silmas pidas? Mälupaigad võivad tõepoolest olla kohad – piirkonnad, ehitised või monumendid. Aga mõiste hõlmab ka paljut muud. Mälupaigaks võivad olla ajaloolised isikud, kirjandusteosed, sümbolid, mälestuspäevad, kunstitööd, laulud jne. Nende ülesanne on kogukonna, näiteks rahvuse, mälu korrastamine ja suurte sümbolite ümber koondamine. Nora eeskuju on olnud nakkav – praeguseks on ilmunud terve hulk teoseid paljude maade ja järjest enam ka rahvusüleste mälupaikade kohta. Eestis sellist kogumikku pole, kuid mälupaigana on analüüsitud näiteks jüriöö ülestõusu ja vabadussõda, Tallinna ja Narva vanalinna.

Nora pidas mälupaiku siiski kogukonna tõelise, eheda mälu kunstlikuks aseaineks. Ta uskus, et autentne mälu sünnib väikestes külakogukondades ja seda antakse edasi suuliselt. Paljud teised teadlased arvavad, et läbi ajaloo on mälu aidanud kanda edasi kultuur. Kommunikatiivne mälu sünnib vahetus suhtluses ja kestab niikaua, kuni kestab põlvkondlik mälu – kuni 100 aastat. Kultuurimälu võib kesta märksa kauem ja levida kaugemale. Kultuurimälu kontseptsiooni autor on egüptoloog Jan Assmann. Temalt pärineb ka tsitaat, mida on sageli korratud: „Kultuurimälu mõiste moodustavad kõik need igale ühiskonnale ja igale ajastule iseloomulikud taaskasutatavad tekstid, pildid ja riitused, mida „kultiveerides” ühiskond oma minapilti stabiliseerib ja edasi annab, kollektiivselt jagatud teadmine – peaasjalikult mineviku kohta, kuid mitte ainult –, millele toetub rühma teadlikkus oma ühtsusest ja eripärast.”[2]

See ei tähenda, et kultuurimälu oleks muutumatu. Aleida Assmann on kasutanud kultuurimälu toimimise illustreerimiseks „arhiivi” ja „kaanoni” mõistet: kaanoniks on see osa kultuurimälust, mis on aktiivselt ringluses, ning arhiiviks kõik see, mida parasjagu ei kasutata. Piltlikult võiks seda võrrelda muuseumiga: osa teostest on näitusesaalis (kaanon) ja teised samal ajal hoidlates (arhiiv). Kultuurimälu dünaamikast on kirjutanud palju Astrid Erll ja Ann Rigney. Nad rõhutavad, et mälupaigad sünnivad siis, kui mõnda ajaloolist nähtust, sündmust jne esitatakse järjepidevalt eri meediumides ja žanrites. Näiteks ei piisa selleks, et mõnest ajaloolisest isikust saaks mälupaik, veel tema monumenti raiumisest. Ta peab figureerima pidevalt ka teistes meediumides: kunstis ja teatris, kirjanduses ja filmis jne. Iga uus esitus võimendab, aga teatud määral ka muudab tema tähendust.

Kommunikatiivne mälu sünnib vahetus suhtluses ja kestab niikaua, kuni kestab põlvkondlik mälu – kuni 100 aastat. Kultuurimälu võib kesta märksa kauem ja levida kaugemale.

Identiteetide loomine ja mälupoliitika

Nagu öeldud, ei ole ühte suurt mäluteooriat. Küll aga on uurijad üksmeelel selles, et kollektiivne mälu ei ole kogukondadele ja rahvustele kaasa sündinud, vaid see on miski, mida nad loovad ja konstrueerivad. Kollektiivne mälu tõstab minevikust esile selle, mis on oluline käesoleva ajahetke jaoks. Täites olulist rolli identiteedi loomisel, peab ta pakkuma kinnitust kogukonna ajaloost ja järjepidevusest, ühistest kogemustest ja muidugi ainulaadsusest. Sellest hoolimata on mälu väljendused väga rahvusülesed – juba enne globaalse digitehnoloogia levikut oli eri rahvaste kultuurimälu tihedalt põimunud. Seda illustreerivad hästi näiteks 19. sajandil püstitatud monumendid – kõik need triumfikaared, võidujumalannad ja kindralid on üle maailma üsna sarnased. Aga ka praegusaja minimalistlikel monumentidel on oma globaalne keel, nii näiteks on Maarjamäe memoriaali autorid tsiteerinud teadlikult Washingtonis asuva Vietnami sõja mälestusmärki, mis kujutab endast samuti pikka tumedat seina langenute nimedega.

Teadlased on tegelenud palju mälu rolliga identiteetide loomisel. Samuti on nende jaoks oluliseks teemaks kollektiivse mälu ja võimu seosed ning mälupoliitika. Kuidas on riigid mäletamist kasutanud? Mis rolli on see mänginud riikidevahelistes suhetes? Näiteks kuidas on sündinud ja toiminud rahvusvaheline andekspalumise poliitika? 1970. aastal langes Saksamaa Liitvabariigi kantsler Willy Brandt Varssavi getos andekspalumise märgina põlvili. Sellest sai sümboolne eeskuju. Arutelud, kuidas ja mil moel peaksid riigid minevikus toimunud kuritegude eest andeks paluma, kestavad siiani ja puudutavad näiteks ka koloniaalajalugu. Selle kõrval on kujunenud omapäraseks nähtuseks võistlus ohvriks olemise nimel. Ida-Euroopa riigid soovivad Nõukogude poliitilise terrori hukkamõistmist ja võrdsustamist Natsi-Saksamaa toime pandud inimsusvastaste kuritegudega. Samas ei ole nad ise alati nõus arutama holokausti ja kollaboratsionismi pärandi üle.

Siiski võib kollektiivse mälu puhul märgata järjest suuremat avatust – üha enam tegeletakse varem marginaliseeritud mälestustega. Eestis on aidanud sellele kaasa uurimuslik kunst, nii on näiteks Jaanus Samma 56. Veneetsia biennaali jaoks valminud „Esimees” (2015) ja kunstniku mitmed teised teosed kaardistanud queer-kogukonna mälu. Teine näide on Maria Kapajeva näituse- ja raamatuprojekt „Unistus on helge, veel ebaselge” (2017–2020). See tugineb kunstniku tööle suulise ajaloo ja perekonnaarhiividega ning tõstab fookusesse mitmekordselt tõrjutud rühma: Narva Kreenholmi vabriku venekeelsed naistöölised, kes on jäänud vabriku sulgemise järel töötuks. Vajadusest eestivenelaste mäluga tegeleda on kirjutatud palju, kuid siiani kohtab seda kultuurimälus harva – olgu siis ajalooõpikutes, muuseumides või filmides ja teatris. Tihti tõstetakse esile Eestiga seotud vene päritolu kultuuriheeroseid, valgekaartlasi või vabadussõjas Eesti poolel võidelnud venelasi. Kirjandusteadlane Epp Annus on aga pakkunud välja, et selle asemel võiks otsida jagatud mälu – kaardistades näiteks jagatud kogemusi nõukogude argielust ja kodukultuurist.

Täites olulist rolli identiteedi loomisel, peab kollektiivne mälu pakkuma kinnitust kogukonna ajaloost ja järjepidevusest, ühistest kogemustest ja muidugi ainulaadsusest.

Mälu, kriisid ja haiguspuhangud

Maailmas arutatakse viimasel ajal üha enam selle üle, mida tähendab mälu antropotseeni ja keskkonnakriisi ajastul. Kas ja kuidas saaks mäluga tegelemine olla kasuks keskkonnale? Teadlaste, muuseumide ja arhiivide kuraatorite, ametnike ja aktivistide võimalused on kahtlemata erinevad. Küll aga tuleb neil kõigil rinda pista unustamisega – mälu perspektiivist on keskkond olnud suuresti unustatud. Miks on loomad ja taimed, aga ka bakterid ja viirused kollektiivses mälus nii tagaplaanil, eriti võrreldes poliitilise ajalooga? Ka selle küsimuse on koroonakriis muutnud enneolematult aktuaalseks.

Juba varem on nii mõnedki mälu-uurijad soovitanud loobuda inimkesksusest. See ei tähenda sisseelamist puude või põõsaste mälupiltidesse, vaid kõige viljakam näikse siiski keskenduda inimese, looduse ja keskkonna suhetele – on ju ka keskkonnakriis inimese tekitatud. Elusloodusega on tegelenud viimasel ajal palju keskkonnaajalugu. Näiteks on kirjutatud põnevalt sääskede ja nende edasi kantud haiguste tähtsusest ajaloos. Väike võib olla ootamatult suur.

Ilmselt toovad lähiaastad rohkelt selleteemalisi näitusi, raamatuid, filme jm. Vahest (taas)avastame me tänu sellele mitmesuguseid tekste, pilte jne, mis tegelevad haiguste, pandeemiate, keskkonnakriisidega – ja loodetavasti ka toimetulekuga. See võiks tuua kultuurimälu unustatud kihistustest käibele ressursse, mis aitavad uuel kriiside ajastul paremini toime tulla. Nii imestatakse praegu üle maailma, miks on aastatel 1918–1920 kümneid miljoneid tapnud Hispaania gripi pandeemia jäänud kollektiivses mälus tagaplaanile. Eestis leidub samast ajast kohalik näide, vabadussõja lõpus puhkenud tüüfuseepideemia – ka seda ei mäletata kuigi hästi.

Haiguspuhanguid on Eestis muidugi olnud teisigi. Eesti linnakirjandust uurinud Elle-Mari Talivee on öelnud, et siinses kirjanduses on haigusi, aga ka linnades ja tööstusasulates saastunud keskkonna tõttu tekkinud terviseprobleeme kirjeldatud üksjagu. Võib-olla näeme lähiaastatel selle traditsiooni uuele elule ja ringlusesse toomist. Muidugi ei saa uusi mälupaiku kogukondadele vägisi peale suruda ja eriti ei peaks see olema uurijate ülesanne. Ent kui oletada, et lood haiguste ja epideemiate ajaloost vastavad ühiskonnas levivatele ootustele ja vajadustele, võivad nendest järk-järgult tekkida uued mälupaigad küll.

Mälu perspektiivist on keskkond olnud suuresti unustatud. Miks on loomad ja taimed, aga ka bakterid ja viirused kollektiivses mälus nii tagaplaanil, eriti võrreldes poliitilise ajalooga?

Mitte ainult kannatused ja traumad

Kultuurimälu kätkeb endas kahtlemata ka võimestavat potentsiaali. Ann Rigney on väitnud, et traumade kõrval võiksidki mälu-uurijad tegeleda rohkem ka näidetega lootusest ja muutustest. Nii ongi ta ise asunud uurima aktivismi ja protesti rahvusülest kultuurimälu. Selle näiteks on ka keskkonnaliikumised. Nende puhul on samuti oluline eri kogukondade mälestuste kaardistamine. Muu hulgas võib see aidata märgata uusi kaasamise võimalusi. 2019. aastal tegime Tallinna Ülikooli tudengitega Eesti Ajaloomuuseumisse pop-up-näituse fosforiidisõjast, võttes fookusesse virumaalaste mälestused.[3] Selle käigus avastasime, et on üsna hästi teada, mida arvasid 1980. aastatel keskkonnast ja kaevandamisest Tallinnas ja Tartus elavad inimesed. Märksa vähem on talletatud seda, mida mõtlesid virumaalased.

Ometi võiks nende mälestuste kogumisest olla abi ka praegustes debattides. Arutelud keskkonnaliikumiste ajaloo üle on käimas ka mujal. Näiteks avaldas USA keskkonnaajaloolane Chad Montrie hiljuti raamatu „„Hääletu kevade” müüt”.[4] Ta ei eita, et Rachel Carsoni 1962. aastal ilmunud raamat oli äärmiselt oluline nagu ka see, kuidas tal õnnestus mobiliseerida põllumajanduskemikaalide vastu võitlema haritlasi ja äärelinnades elavat keskklassi. Ometigi väidab Montrie, et USAs olid juba kaua aega enne seda võidelnud keskkonna eest mitmesugused tööliste organisatsioonid. Nende liikumiste ajaloo avastamine võib aidata kaasata tööstuspiirkonnas elavaid inimesi, keda näidatakse praegu sageli hoopis rohelepete ohvritena.

Kollektiivne mälu on seega nagu kriis – kätkeb endas ohte ja konflikte, kuid samavõrd ka potentsiaali muutusteks. Võtmetähtsusega on tahtmine sellest rääkida ning teha seda võimalikult mitmekülgselt, tolerantselt ja kaasavalt.

[1] Burke, P. 2006. Ajalugu kui ühiskondlik mälu. – Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost, lk 55.
[2] Assmann, J. 2012. Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet. – Akadeemia, nr 10, lk 1783.
[3] Kuhu lähed, Virumaa? Fosforiit – sõber või vaenlane? – ajaloomuuseum.ee.
[4] Montrie, C. 2018. The Myth of Silent Spring: The Origins of American Environmentalism.

Linda Kaljundi on ajaloolane, praegu Tallinna Ülikooli, sügisest Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.