„Ületundide tegemine”, „pidev tööle mõtlemine” ning „kannatamatus” on vaid mõned märksõnad töönarkomaania iseloomustamiseks. Mis nähtusega on tegu, millal see kahjulikuks muutub ning kuidas sellest ringist välja murda?

Illustratsioon: Jaan Rõõmus

Käes on eestlase väljateenitud puhkus ehk sõit külmast ilmast soojale maale. Turvakontrolli läbides palutakse aga kõrvale astuda ning avada kott, milles olevat midagi lubamatut. Sealt tõmmatakse välja kudumisvardad ning teatatakse, et need konfiskeeritakse. „Kudumisvardad? Kanaaridele? Mis sul arus on?” küsis mu ema toona, rohkem kui viisteist aastat tagasi. Mina tundsin aga muret, kas saan koolitöö õigeks ajaks valmis, kui Eestisse naaseme.

Hüpates tänapäeva, võiksin tutvustada end juba järgmiselt: „Tere, minu nimi on Kärt ja ma olen töönarkomaan…” Seda on siiani veider ning ebareaalne öelda või kirjutada, sest kas tööst võib tõepoolest olla sõltuvuses? Pigem tehakse ju kalendrisse punaseid ristikesi ning oodatakse pikisilmi puhkust. Minu jaoks on aga tavaline pidev toimetamine, vähene magamine ning töökorilasele omaselt lisakohustuste kuhjamine. Isegi kui suudan end paariks päevaks välja lülitada, olen õige pea sama mustri juures tagasi. Kuulen vähemalt kord kuus (kui mitte nädalas) kedagi ütlemas, et töötan liiga palju.

Kas töönarkomaania või kirglik töötaja?

Töönarkomaaniast mitu raamatut kirjutanud psühhoterapeut Bryan Robinson on nimetanud seda nähtust praeguse ajastu kokaiiniks, varjatud sõltuvuseks[1]. Tihtilugu ei pruugi inimene ise tähelegi panna, et tal on tegelikult probleem. Uurijad on omistanud mõistele mitmeid tähendusi, tuginedes paljuski Spence’i ja Robbinsi definitsioonile, kelle sõnul iseloomustab töönarkomaaniat enim tööle pühendatud aeg[2], kuid mitte ainult.

Siinkohal ei tasu töönarkomaaniat sassi ajada kirgliku töötegemisega. Nimelt on täheldatud, et töönarkomaanid ei tee tööd naudingu, vaid sunni pärast. Kui nad seda ei tee, tekib neil tavaliselt süütunne või ärevus. Nad veedavad kontoris rohkem aega, kui peaksid, ning võtavad ülesanded pea alati koju kaasa. Kuigi nähtust on aastakümneid uuritud, pole olukord väga paranenud. Tehnoloogia võidukäik lihtsustab varasemast enam tööga seotust kus ja millal tahes. Kõigil on nutitelefonid, sülearvutid või tahvelarvutid ehk ülemused saavad alatasa ülesandeid delegeerida ning alluvad neid igal pool täita. See aga soodustab pidevat tööle mõtlemist, mis on samuti üks töönarkomaani tunnustest.

Iseloomuomadustest on uurijad pööranud palju tähelepanu nn suurele viisikule (The Big Five): neurootilisus, ekstravertsus, meelekindlus, avatus uutele kogemustele ja koostöövalmidus. Burke, Matthiesen ja Pallesen tõid oma uurimuses esile, et inimesed, kes on keskpärasest rohkem neurootilised või omavad minevikust negatiivseid kogemusi, kalduvad oma ebakindluses töönarkomaaniasse. Ebakindlad inimesed tunnevad pidevat vajadust end tõestada ning see kasvatab ärevust, mis viib omakorda muude terviseprobleemideni. Inimesed kasutavad töötegemist tihti ka ebameeldivate tunnete eest põgenemiseks, mis on kui surnud ring, sest probleemide edasilükkamisel neid aina kuhjub, mistõttu jätkatakse pigem looma moodi rügamist.[3]

Kas töönarkomaania on samas alati negatiivne? Scott, Moore ja Miceli on toonud oma töös esile kolm eri tüüpi töönarkomaani: obsessiiv-kompulsiivsed, perfektsionistid ja tulemustele orienteeritud. Uurijad täheldasid, et kirglikuks töötegijaks võib soodsates tingimustes pidada tulemustele orienteeritud töönarkomaane. Nad tunnevad oma ülesannetest rõõmu ning võivad teha eesmärgi nimel rohkem tööd, kui neilt oodatakse. Obsessiiv-kompulsiivsed või perfektsionismi kalduvad töötajad kogevad pigem stressi ning ärevust ega suuda tihtilugu tööülesandeid efektiivselt täita. Kõik eri tüüpi töönarkomaanid võivad samas kogeda läbipõlemist ning muid ülepingutamisest ja magamatusest tingitud terviseprobleeme. On ka tõestatud, et isegi kui töönarkomaanid veedavad tööl tunduvalt rohkem aega kui teised töötajad, ei pruugi ettevõte sellest mingit kasu saada.[4]

Ühiskond soosib

Töönarkomaaniat on uuritud ligikaudu 50 aastat, eksisteerinud on see aga sajandeid. Nähtus on sillutanud tee erinevatesse kultuuridesse, nii vanasõnadesse, kirjandusse kui ka filmidesse. Kui mõelda kas või eesti klassikaks tituleeritud „Tõe ja õiguse” peale, võib Vargamäe Andrest pidada töönarkomaani näidiskujuks, kelle perekond kannatas perepea kangekaelse töötegemise tõttu. Nagu vastas Indrek oma isale pärast viimase ütlust „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”: „Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.”

Tehnoloogiaga käsikäes aitab tänapäeval ka sotsiaalmeedia puhkan-hauas-mentaliteedile hooga kaasa. Komistasin kahe postituse otsa. Portaalis Sõbranna oli kirjas, et edukuse tagamiseks tasub jälgida ambitsioonikaid inimesi. Seejärel nägin aga Instagrami postitust, kus noor naine teatas, et „glamuurse elu faktid” tähendab lennujaama külmal põrandal magamist 38-kraadise palavikuga, kuid „business mode on peal”.

Psühholoogiaprofessori Wilmar Schaufeli sõnul ei näe ületöö tegijad olukorda tihtilugu problemaatilisena, sest rohkem pingutades on palgakõrgendused või preemiad kerged tulema. Kõrvaltvaatajale ei pruugi samuti tunduda, et inimene on oma tööst sõltuvuses. Mõni võib olla isegi kade ning soovib samamoodi „edukas” ja oma tööga nii seotud olla, et ollakse valmis haigena edasi töötama.[5]

Seejuures on tõestatud, et edukus ajendab aina rohkem pingutama, sest sammu võrra tagasi astuda on keeruline. Burke’i uuring toob esile sugudevahelise erinevuse seoses töösõltuvusega. Sealt selgub, et mehed kipuvad kergemini edukuse lõksu jääma kui naised. Töönarkomaanid on sageli vanemad mehed, kellel on mitmelapseline pere ja kõrgharidus ning kes on teinud karjääri ehk töötanud pikka aega ja püsivalt ning seda üldjuhul ühe tööandja juures. Mehed võivad tajuda ühiskondlikku survet nii oma peret toita kui ka staatust hoida. Naiste puhul kehtivat Burke’i uuringu põhjal vastupidine situatsioon. Töönarkomaania tabab üldjuhul nooremaid, hiljuti kõrghariduse omandanud, lühiajaliselt tööandja juures töötanud ning pigem madalamat palka saavaid naisi.[6]

Vangla reaalsusest pääsemiseks

Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) 2016. aastal avaldatud raporti kohaselt töötab OECD riikides üle 60 tunni nädalas 5,1 protsenti inimestest[7]. CV Keskuse küsitlusest, millele vastas kolm tuhat töötajat, selgus, et 2017. aasta seisuga teeb iga teine Eesti inimene ületunde (45%) ja rohkem kui iga viies teeb ületunde tasuta. 2016. aastaga võrreldes on kasvanud just tasustamata ületundide tegijate arv (5%) ning tööjõupuuduses proovivad tööandjad lisatööd uue inimese palkamise asemel töötajate vahel jagada[8].

Seejuures on jaapani keeles ületöötamisest tingitud surmale oma mõiste – karōshi. 2016. aastal korraldatud uuring näitas, et rohkem kui 2000 jaapanlast tegi enesetapu ning sadu suri ületöötamisega seotud terviserikete tagajärjel. Jaapan soovib võtta järgmine aasta kasutusele karōshi’t ennetava abinõu, mis keelab töötada täiskoha korral rohkem kui 45 tundi nädalas.

Lõuna-Koreas, kus inimesed on töötundide arvult maailmas teisel kohal (eestlased on OECD raporti kohaselt 12. ja jaapanlased 18. kohal), tegutseb aga 2013. aastast kinnine asutus, mida kutsutakse „vanglaks sinus eneses” (Prison Inside Me). Selleks et olla üksi 24–48 tundi nelja seina vahel, maksavad lõunakorealased 90 dollarit. Paika kasutatakse eelkõige töö- ja koolikohustuste eest põgenemiseks. Praeguseks on vanglat külastanud üle 2000 inimese. Kongidesse sisenedes võetakse ära telefon ja kell ning omavahel suhelda ei tohi. Lõuna-Koreas on probleem terav, mistõttu töötunde on vähendatud maksimaalselt 68-lt 52 tunnile nädalas. Eelmisel aastal suri näiteks üks inimene, olles töötanud 180 ületundi kuus.

Ära tee tööd, näe vaeva…

Alates 1983. aastast on USAs tegutsenud grupp Workaholics Anonymous (WA), mis toetub anonüümsete alkohoolikute tugigrupile väljatöötatud plaanile. Nüüdseks peetakse WA miitinguid ka mujal maailmas. Eestisse tugirühma moodustatud ei ole, kuid võimalik on pöörduda psühholoogi poole. Samas leidub mooduseid, kuidas leebemat sõltuvust ravida või ohjes hoida.

Peamine, millega tegeletakse, on tööst eemaldumise võime taastamine ning sideme loomine pere ning hobidega seotud tegevustega. On ka mõned nipid, millega ise alustada. Näiteks nimekirja loomine asjadest, mis tuleb lähiajal ära teha, nende tähtsuse järjekorda seadmine ning igaks päevaks plaani paikapanemine. Lisaks vähendavad suhtlusvõrgustiku kitsendamine ning keskendumine ainult olulistele inimestele ja tegevustele info üleküllust ning ärevuse tekkimist. Soovitusi on tegelikult palju, kuid peamine on muuta oma mõtlemist. Töönarkomaania ei ole uhkuse asi, vaid probleem, mis vajab lahendamist enne, kui see tõsiselt tervisele hakkab.

[1] Robinson, B. R. 2007. Chained to the desk: a guidebook for workaholics, their partners and children, and the clinicians who treat them.
[2] Spence, J. T.; Robbins, A. S. 1992. Workaholism: Definition, measurement, and preliminary results. – Journal of Personality Assessment, nr 58/1, lk 160–178.
[3] Burke, R. J.; Matthiesen, S. B.; Pallesen, S. 2006. Personality correlates of workaholism. – Personality and Individual Differences, nr 40/6, lk 1223–1233.
[4] Scott, K. S.; Moore, K. S.; Miceli, M. P. 1997. An exploration of the meaning and consequences of workaholism. – Human Relations, nr 50/3, lk 287–314.
[5] Lorelei, M. 2018. Could you be a workaholic, addicted to your job? – BBC News, 04.04.
[6] Burke, R. J. 1999. Workaholism in organizations: Gender differences. – Sex Roles: A Journal of Research, nr 41/5–6, lk 333–345.
[7] Koovit, K. 2018. INTERAKTIIVNE GRAAFIK: Milliste riikide elanikud töötavad kõige rohkem? Eestlased polegi esirinnas. – Ärileht, 06.05.
[8] Iga teine töötaja teeb ületunde. – CV Keskus, 19.12.2017.

Kärt Kelder on Berliinis elav vabakutselisest ajakirjanikust töönarkomaan, kes üritab uhtuda boheemlaslikus suurlinnas maha pidevalt rakkes olemise vajadust.