Pideva kasvu imperatiivi asemele pakub tasaareng ühiskonda, mis on rahulikum, võrdsem, sisukam, tervislikum ja ökoloogilisem. Kas me oleme valmis aktsepteerima nende väärtuste nimel kahanevat majandust?

Madis Vasser

„Hop-hop-hop, growth must stop!” hüüdsid hüplevad aktivistid eelmise aasta augusti lõpus Rootsis Malmö tänavatel, kui kätte oli jõudnud kuuenda rahvusvahelise degrowth’i konverentsi demonstratsioonipäev. Majandust sihilikult kahandama kutsuvate plakatitega mööda peatänavat marssiv seltskond oli omamoodi üllatav, sest lisaks tüüpilistele keskkonnaaktivistidele leidus grupis ka tunnustatud majandusteadlasi, sotsiolooge, antropolooge, feministe, poliitikuid ja anarhiste. Ja isegi viis eestlast, kellest üks võttis siinkohal nõuks analüüsida liikumist meie kohalikus kontekstis. Eesmärk on teha seda veidi põhjalikumalt kui Vikipeedia, mis kirjeldab paradigmat napisõnaliselt kui „majanduse ümberstruktureerimist nii, et see ei oleks kasvust sõltuv. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks”. Ometi kuuleme oma peaministri suust pidevalt, et Eesti majandus peab ikka ja ainult kasvama. Tuleb välja, et saaks ka teisiti.

Kohe alguses kohtume probleemiga: kuidas tõlkida võimalikult sisukalt mõiste „degrowth”? Äkki „mittekasv”? See aga kõlab negatiivselt, ei viita kuidagi kahanemisele ja aktiveerib paratamatult meie ajudes probleemse pideva kasvu mentaliteedi. Võib-olla siis „kestlik kahanemine”? Ka see tundub trööstitu ja veidi eksitav, sest degrowth ei eelda kahanemist nullini. Kolleegid Soomest kasutavad väljendit „kohtuus”, mis võiks tõlkes tähendada kohasust või mõõdukust. On oht, et Eestis muutuks „kohasus” kiiresti hoopis „kasinuseks”, millel on jällegi väär alatoon. Alles jääb veel „tasaareng”, mis sai õnnistuse ka Eesti Keele Instituudilt. Lisaks on sõna „tasa” paljutähenduslik ning annab hästi edasi mitmeid erinevaid suundi, mida degrowth endas kätkeb. Analüüsime siis, kuidas tasaareng saaks olla Eestile etem kui lõputu majanduskasv.

Tasa- ehk tasandav areng

Möödunud aastat jäävad iseloomustama tulised arutelud meie ühiste loodusressursside, peaasjalikult metsa ja põlevkivi kasutamise teemal. Tasaarengu üks põhitees on lihtne tõdemus, et lõputu kasv lõplike ressurssidega planeedil ei ole loogiliselt ja füüsiliselt võimalik. Samas ei ole aga optimaalne ka kogu inimtegevuse kohene ja täielik lõpetamine. Siin tuleb mängu nn sõõrikumajandus (doughnut economics), mis pakub uue narratiivi ka Eestile. Jätkusuutliku tuleviku tagab see, kui kõik meie tegevusvaldkonnad jäävad kahe limiidi vahele. Alumine piir on minimaalne ühiskonna toimimiseks vajalik kogus tegevusi, näiteks piisav hulk energiat, haridust ja tervishoidu. Ülempiir on ökoloogiline lagi, millest läbi murdes hakkame kaotama liigirikkust, puhast elukeskkonda, ühiskondlikku sidusust, finantsilist jätkusuutlikkust ja pahatihti ka kainet mõistust. Lühiajalise iga hinna eest SKT tõusu himustamise asemel võiks Eesti püüelda hoopis eri valdkondade tasandamise poole, et riik kui selline saaks üldse kesta. See eeldab nii mõnegi sektori tegevuse sihilikku piiramist, mis on praeguses süsteemis sisuliselt poliitiline enesetapp. Tasaarengu puhul on see aga täiesti loogiline samm, mis tagab jätkusuutliku tuleviku kogu tervikule.

Tasaareng pakub välja meetodeid, mis lahendaksid korraga nii ületöötamise kui ka tööpuuduse, nagu maksimaalse töönädala või tööpäevade arvu vähendamine kuni poole võrra.

Tasa- ehk aeglane areng

Üha kiirenevas ja mugavamas maailmas tunnevad inimesed ennast paradoksaalselt järjest õnnetumalt. Kogukondlikud arutelud #kuidasmekestame leidsid, et Eesti üks suurim sündimust mõjutav probleem on töö- ja pereelu ühildamise keerukus. Aeg on piiratud ressurss ja praegune süsteem on disainitud müüma sinu aega kellelegi teisele. Tasaareng pakub välja meetodeid, mis lahendaksid korraga nii ületöötamise kui ka tööpuuduse, nagu maksimaalse töönädala või tööpäevade arvu vähendamine kuni poole võrra. Ühtedel tekib palju vaba aega ja teistele hulk uusi töökohti, mida täita. See ilus mõte on muidugi võimalik ainult siis, kui ülejäänud ühiskondlik raamistik sellist lähenemist toetab. Vastasel korral oleme kohe tagasi olukorras, kus kõik käivad lihtsalt kahel täistöökohal. „Töö niidab tegijat,” nagu märkis üks arutelugrupp, milles ka siinkirjutaja osales. Aeglus tuleks kasuks teisteski valdkondades: aeglasem transport on ohutum ja keskkonnasäästlikum, rahulikum elustiil lubaks rohkem iseendaga tegeleda ning ennetada ärevust ja depressiooni. Kogu aeg ei pea kiire olema.

Tasa- ehk käratu areng

Kuidas jõuda riigini, mis oleks jätkusuutlikum, õiglasem ja tervem? Klassikaline vastus on majanduskasv, mis on ometigi toonud meid viimase paarisaja aastaga ökoloogilise katastroofi servale. On aeg muuta oma mõttemalli, mitte intressimäärasid või aktsiise. Maailm matab praegu raha madala süsinikumahukusega alternatiivide otsimisse nii energeetikasektoris, transpordis kui ka paljudes teistes valdkondades. Ära on justkui unustatud aga lähiminevik, mil elati edukalt ilma ööpäevaringse põlevkivielektri, neljarealiste kiirteede ja ülikiire internetita. Tasaareng ei eelda tagasipöördumist agraarühiskonda (ka suurima tahtmise juures välistab selle praegune globaalne rahvaarv), küll aga on möödapääsmatu mitmesuguse tollase tehnoloogia rakendamine tänapäeva probleemide lahendamisel. Meil ei piisa sellest, kui mõni miljardär turustab näiteks natukene efektiivsemaid autosid. Meil on vaja autodele täielikku alternatiivi, kui me tahame päriselt jätkusuutlikud olla. Ja see omakorda ei eelda ainult rikastele riikidele jõukohast ja tohutu tootlikkusega investeeringut, sest meil on need alternatiivid juba ammu olemas. Tere, jalgratas, tuuleveski ja reha! Märksõnaga „degrowth” teaduskirjandust lugedes leiab valideeritud ja sisuliselt süsinikuneutraalseid lahendusi pea iga eluvaldkonna jaoks, hakatagu ainult tasapisi rakendama.

Tasa- ehk tasalülitatav areng

Selle artikli eesmärk ei ole olla pelgalt tore mõtteharjutus. Nähes erinevaid probleeme, mille all Eesti kas juba ägab või mis meid lähiajal prognooside kohaselt tabavad, on mingisugune süsteemimuutus möödapääsmatu. Kontrollitud tasaareng toob kaasa kvaliteetsemad inimsuhted, parema tervise ja sisukama elu. Samas vähendab see materiaalset ebavõrdsust ja mitmete inimeste võimu teiste üle. Seega on oodata ka tugevaid vastuväiteid ja kriitikat, miks sellist üleminekut kindlasti teha ei saa, ehk selle artikli tasalülitamist. Nende avalduste kõrval on aga loota ka mõnda läbimõeldud ja siinsest detailsemat ettepanekut selle kohta, kuidas üleminekut tegelikult korraldada. Tasub rõhutada, et ükski ülaltoodud tasaarengu väljendustest ei eelda majanduskasvu jätkumist. Paljud isegi välistavad selle. Kuigi tegemist on lausa skandaalse sõnumiga, tuleb alternatiivse elukorralduse väljatöötamisega tegelema hakata kohe praegu, isegi kui meie kohalik kliima ja eluks vajalikud taustsüsteemid aknast välja vaadates veel kuidagi toimivana näivad. Tasaarengul on nimelt varuks veel üks trump – lõpuks on see meie ainuke jätkusuutlik variant tulevikuks.

Madis Vasser on psühholoogia magistrikraadiga informaatikadoktorant. Teda huvitab inimkonna tulevik, mis ei ole ainult kõrgtehnoloogiline.