„Psühhonaudid: unustatud lapsed” („Psiconautas, los niños olvidados”, 2015, Hispaania). Loojad Pedro Rivero ja Alberto Vázquez. 80 minutit.

„Tulevik on minevik, prügi on olevik. Veri on meie seadus!” Nende kahe põgusa alguslausega on loodud „Psühhonautide” ökokatastroofijärgne saar, kus kõik ilus tuleb hoida sügaval salajas, sellega koos põgeneda või sellest hoopiski loobuda. Siin valivad paljud kolmanda tee. Teismeline hiiretüdruk Dinky ühes kahe sõbraga peab aga põgenemisplaani, püüdes veenda endaga kaasa tulema ka sünget heidikut Birdboyd, kes vajab suures koguses narkootikume, et vaigistada oma tumedaid sisemisi jõude.

Kaadrid filmist „Psühhonaudid: unustatud lapsed”

Lugu kahest teismelisest – minevikutraumast ja sõltuvushaigusest piinatud Birdboyst ning mässajast Dinkyst – on Alberto Vázquez jutustanud varemgi: esialgu graafilise romaani „Birdboy” (2007) kaudu ja siis juba Pedro Riveroga kahasse loodud samanimelises lühianimatsioonis (2011). „Psühhonaudid” on „Birdboy” tunduvalt kõrgetasemelisem uusversioon, mis segab lindpoisi vanu lugusid uue ainesega.

Kui lühifilmi loomisel kasutati mõnevõrra rohmakat 2D-arvutianimatsiooni, siis „Psühhonaudid” on käsitsi joonistatud, voolav ja kaunis oma rahulikes kollastes, sinistes ja roosades pastelsetes ning mürgistes rohelistes ja lillades toonides. Oma stiililt meenutab teos pisut Tove Janssoni ja Tim Burtoni töid. Üdini burtonlikult mõjub ka filmi peategelane Birdboy, kes näeb välja nagu „Luupainajast enne jõule” tuntud Jack Skellingtoni tiibade ja nokaga miniversioon. Ehkki „Psühhonautide” atmosfäär on raske ja piinadest pingul, ei puudu sealt oma huumor, mis, tõsi küll, on süsimustade spektrist.

„Tulevik on minevik, prügi on olevik” piiritleb meie ja „Psühhonautide” maailma. Meie vaatame veel tulevikku ning usume uutesse teadus- ja kultuurisaavutustesse, kuid samal ajal ujub rämps üha massi koguvate saartena ookeanides, katab randu ning lebab lugematutes prügilates maa pinnal ja all. Ja mitte ainult – toiduahela kaudu siseneb kõige pisem prügi, mikroplastid, meie seedeelundkonda ja vereringesse. Prügi on saanud sõna otseses mõttes osaks meist. Tulevik lööb oma uksed meie nina ees kinni siis, kui mõte prahiks saanud inimesest meid enam ei hirmuta. Siis oleme sisenenud päriselt „Psühhonautide” maailma.

Ka filmi ühe kõige kriipivama stseeni keskmes on prügi. Ühel jäätmeväljal kohtuvad kaks isa ja poja tandemit, kes on tulnud siia vaske otsima. See on ainus väärtuslik ressurss, ainus võimalus ellu jääda. Kaks versus kaks silmapaari puurivad teineteist hetkeks sügavalt ja siis sööstavad isad üksteisele kallale. Pojad seisavad veel ja jälgivad nõutult, kuni üks neist esimese sammu teeb. Ellu jäävad üks vana ja üks noor, kes teineteise olemasolust veel mõne minuti eest ei teadnud. Aga vaseämbrid korjatakse jälle maast ja kaks võõrast jalutavad üheskoos vaikides minema.

Ambitsioonikalt on Rivero ja Vázquez põiminud filmi kaheksakümne minuti sisse sõltuvust, vaimuhaigust, surma, keskkonnakatastroofi, armastust, võõrandumist ja mässu puudutavad teemad. Seda kõike on ehk liiga palju – rohked tegevusliinid ei suuda luua päris ennast kehtestavat tervikut. Filmi lõpp tundub seevastu liiga vähelaetud. Samas, just sellised võivadki olla lõpud paigas, kus tulevik on juba möödas.

„Psühhonaudid: unustatud lapsed” linastub Animated Dreamsil 18. novembril kell 17 kinos Sõprus koos filmi režissööri Pedro Riveroga ja 20. novembril kell 17.45 Mustamäe Apollo Kinos. Kogu info 16.–20. novembrini vältava Animated Dreamsi kohta leiab aadressilt anima.ee.