Nii palju on põhjuseid, miks minna doktorantuuri: intellektuaalsed vestlused, põnevad väljakutsed, inspireerivad inimesed… Ja selle kõige eest saab veel stipendiumi! Peaaegu liiga hea, et olla tõsi! Aga on see siis tõsi?

Illustratsioon: Lilian Hiob

On asju, mille eest keegi sind enne doktorantuuri ei hoiata. Mõni neist on paratamatu nagu vääramatu loodusjõud, mõne lolli idee peale tuled samas vastse doktorandina ise ilma igasuguse kõrvalabita. Tutvustan siinkohal mõningaid kaikaid, mis doktorantide kodaraisse nende aastate jooksul lennata võivad.

Õhku haihtunud juhendaja

See juhtub niikuinii. Varem või hiljem. Nimelt see, et ühel hetkel kaob su juhendaja ära. Võib-olla on sul mingi artikli saatmise tähtaeg. Võib-olla on ees atesteerimine ja vajad paberite esitamiseks juhendaja allkirja. Või oled ise otsustanud, et just nüüd on vaja jõle kiiresti oma tegemistele tagasisidet saada. Kadumistrikk võib toimuda nii õpingute alul kui ka lõpus. Mõnikord kaob juhendaja päriselt ära, aga tõenäoliselt oled värskel doktorandipositsioonil lihtsalt ise sedavõrd habras, et see tundub sulle nii. Kus ta, kurat, on?! Just nüüd, kus ma teda kõige rohkem vajan! Suhe doktorandi ja juhendaja vahel meenutab mingit napakat armuolukorda, kus võimudünaamika on lootusetult viltu, sest üks vajab teist tunduvalt rohkem. Ent moraal seisneb selles, et doktorantuur ongi iseseisvumise aeg, kus tõeline võit on see, kui sa ise poolel teel ära ei kao.

Iseseisvumisraskused

Kadunud juhendaja juhtumiga haakub järgmine punkt, nimelt see, et suure tõenäosusega on doktorantuur isolatsiooni aeg. See pole baka, kus sind ümbritsevad teiste tudengite hordid sajapäistes üldloengutes. Arvatavasti nokid oma asja kallal väga palju üksi, näiteks kodus või raamatukogus. Seega ei pruugi sul olla võimalik enda ideid vajalikul määral teistega põrgatada. Tõsi, kui veab, on sul mõnel semestril ka selline seminar, kus kaasdoktorantidega töid arutada. Ent sageli on teemad nii sisuliselt, metodoloogiliselt kui ka teoreetiliselt sedavõrd erinevad, et piisavat diskussiooni ei teki. Kui töö teema on antud keskkonnas vähegi marginaalsem, on see oht veelgi suurem. Seepärast tasub harjutada end varakult mõttega, et kõik otsused tuleb suuta ise vastu võtta. Mitte ainult seetõttu, et teised ei taha su kätt hoida, vaid nad lihtsalt ei pruugi seda osata.

Kolmanda aasta kriis

„Keegi ei hoiatanud mind kolmanda aasta kriisi eest,” ütles kooliõde. „See oli nii jube, et äärepealt oleksin kooli katki jätnud.” Seda, muide, tegidki mitmed mu kaasdoktorandid. Just kolmandal aastal ja sealt edasi on kõige suurem oht, et asi kisub venima. Milles kriis siis täpselt väljendub? Esimeste aastate entusiasm ja sissesaamiseufooria on hakanud raugema, õpingute selgroog peaks olema murtud. Nüüd tekib tunne, et peaks juba tulemusi ette näitama. Aga s*ttagi. Heal juhul nokid ikka veel oma esimese või teise publikatsiooni või monograafia sissejuhatuse kallal. Halvemal oled jõudnud äsja järeldusele, et monograafia on liiga pikk ja mahukas protsess ning lihtsam on kirjutada publikatsioonid (sest mis see kolm artiklit siis valmis vehkida pole, eks). Või siis, vastupidi, oled oodanud aasta otsa publikatsiooni retsensioone ning jõudnud veendumusele, et monograafia esitamine oleks hoopis mõistlikum. Mis muud kui rahu, ainult rahu, sest pikas perspektiivis ei saa maailm otsa, kui ei lõpeta nominaalajaga.

„Saan lapse ja nokin samal ajal doktoritöö valmis”

See puudutab pigem naisdoktorante. Tagantjärele tundub uskumatu, aga olen kuulnud sellist mõttekäiku oi kui palju (ning ühtlasi pean häbiga tunnistama, et olen selle ka omal nahal läbi teinud)! See on erakordselt halb ja eluvõõras plaan! Kusjuures ma ei teagi, mis tüüpi eluvõõrust see rohkem näitab, kas teadmatust, mida tähendab doktorantuur, või teadmatust, mida tähendab laps. Enda puhul kahtlustan pigem viimast. Läksin doktorantuuri idealistlikult, arvates, et kui keskenduksin nüüd akadeemiavälisele karjäärile, ei jätkaks ma teadustegevust kunagi. Ja ühtlasi ei viitsiks kunagi lapsi saada. Reaalsus on see, et imiku või väikse lapse kõrvalt ei noki sa midagi, sest isegi kui beebi magab üsna regulaarselt, on võimatu aimata väsimuse astet, mis lapsega ühes rütmis kulgedes tekib. Ehk siis aega võib ju isegi üle jääda, aga ajumahtu ilmselt mitte.

„See vana publikatsioon on nii halb, teen parem mõne uue juurde”

„Monograafiaga on asi lihtne,” ütles üks mu juhendajatest, „seda saad viimase hetkeni igast otsast viimistleda.” Ja see ongi üks publikatsioonidest koosneva doktoritöö kaitsmisele panustamise nõrk koht – artikkel, mis on valminud igiammu esimesel kursusel, näib õpingute lõpusirgel allapoole igasugust arvestust. Siis tundubki, et lihtsam oleks kirjutada mõni uus ja asjalikum, relevantsema teemapüstitusega ning ilmselt ka paremas (inglise) keeles ja mida kõike veel. Paraku võibki niimoodi neid artikleid treima jääda, sest avaldamisprotsess on piisavalt pikaajaline, et varasemate artiklite aegumine (isegi vaid subjektiivselt võttes) on paratamatu. Kuna aga publikatsioonide põhjal kaitsmine on võrdlemisi popp, tasub lihtsalt süda kõvaks teha, otsustada mitte põdeda ning asi lukku panna.

Kahasse kirjutamise võlud

Kui oled jõudnud järeldusele, et publikatsioone on toredam kirjutada kui monograafiat, siis tee seda võimalusel kellegagi kahasse. Ma ei mõtle siin seda, et kahekesi läheb töö kergesti, vaid pigem seda, et on arendav kellegagi pidevalt dialoogis olla. Suure tõenäosusega on su kaasautor sama motiveeritud, et tekst saaks hea. Kui veab, on tal taust mõnes teises distsipliinis, kust ta toob kaasa oma pädevused, mis ei kattu sinu omadega. Ja lõppeks, erinevad inimesed lihtsalt näevadki peaaegu alati eri nüansse, mistõttu on suur šanss, et kaks autorit täiendavad edukalt üksteist. Muide, kahasse kirjutamine vähendab ka isolatsiooni, kus su peas elavadki ainult sina ja su uurimisprobleem – teadupärast ei ole elu ainuüksi enda peas kuigi tervislik.

Mis edasi?

Kahtlustan, et õige paljud mu kaasdoktorandid ei teadnud täpselt, kuhu doktorantuur nad kandma peaks. Mind ennastki kannustas õppima asudes idealistlik, isegi naiivne soov tegeleda lihtsalt asjaga, mis on huvitav. Alles kuskil poole peal hakkasin mõtlema sellele, mis saab edasi. Hea küll, kirjutada on tore, aga ainult doktorandistipendiumist ära ei ela. Nägin oma kaasdoktorantide pealt, et doktorantuurist endale karjääri tegemiseks läheb lisaks tarkusele ja andekusele tarvis ka palju häid juhuseid, väga hästi valitud uurimisteemasid ja oskust olla õigel ajas õiges kohas. Paraku ei mõtle paljud tulevased doktorandid ülikooli astudes sellele, kas nende uurimisteema sobib parasjagu poppi nišši. Ning isegi kui leida akadeemias tööd, võib probleemiks osutuda selle eest saadav tasu, vähemasti pereinimesele, see aga muudab sind automaatselt sõltuvaks ülejäänud tugivõrgustikust, näiteks partnerist ja tema sissetulekust. Lohutuseks saab öelda, et kui mitte muud, siis vähemasti kriitilise mõtlemise võiks doktorantuurist kaasa saada. Muud ma lubada ei julge.

Moraal?

Mulle väga meeldis kirjutada, ka akadeemilisi tekste, aga kui doktorikraadi ära kaitsesin, oli mul tunne, nagu mul oleks tank seljast maha veeretatud. Seepärast tundub nüüd, et kõige tähtsam on läbida doktorantuur võimalikult lihtsa vaevaga – unustada kõrged aated ning teha asi ära kiiresti ja väikse närvikuluga.