Noorte vägivallajuhtumile järgneb ehmatus, siis viha ja lõpuks nõudmine, et keegi peab selle eest vastutama. Raske vägivald peabki meid häirima, aga äkki saame teha midagi enne, kui kõige hullem on juba juhtunud. Mis toimus enne esimest lööki?

Üks viieteistaastane poiss lamab asfaldil, käed näo ees, ja palub, et teda enam ei löödaks. Tema ümber seisab seltskond eakaaslasi, kellest üks virutab talle jalaga kõhtu, teine sihib hoobi vastu pead ja kolmas hoiab telefoni püsti, et kogu vaatemäng ikka korralikult kaadrisse jääks. Keegi taustal naerab.
Mõni tund hiljem istub üks poistest kodus köögilaua taga ja sööb ema tehtud õhtusööki. Teine vedeleb voodis, kerib TikTokki ja ootab, et telefon lõpuks täis laeks. Kolmas lebab haiglavoodis, nägu paistes ja silmad vaevu lahti. Samal ajal liigub video tema peksmisest ühest grupivestlusest teise. Keegi lisab nutva või naerva piltmärgi, keegi küsib, mille eest poiss peksa sai, ja keegi tahab teada, kas sellele videole ikka järg ka tuleb.
Telefonis võib alandamine jätkuda veel kuid pärast seda, kui kõik osalised on koju läinud.
Kusagil on ametniku arvutiekraanil avatud Exceli tabel, mille järgi on alaealiste kuritegevus pikemas vaates vähenenud. Haiglas lebavat poissi see teadmine ei lohuta.
Mida tabel ei näita
Tartu Ülikooli uuringust selgub, et 2015. aastaga võrreldes on ühe noore kohta registreeritud kuritegude arv enam kui poole võrra vähenenud. Arvud kinnitavad, et kasvav põlvkond ei ole varasematest vägivaldsem. Samas, tähelepanu köidab toime pandud kuritegude jõhkrus.1
Pärnumaal Tammistes peksid kaks noort surnuks 59-aastase mehe. Raasiku tapmise uurimisel kahtlustati kolme alaealist; avalikkuse ette jõudis ka teave vägivalla filmimisest. Politsei esindajad on rääkinud murest noorte raskete kuritegude pärast. Need juhtumid on päris, kuid vaid nende põhjal ei saa arvutada üleriigilist kasvutrendi.
Prokuratuuris alaealiste kuritegudega tegeleva Jana Laht-Ventmanni sõnul registreeriti aastatel 2021–2025 kuus tapmist või tapmiskatset, milles osales kokku üksteist alaealist. Selliste arvude puhul võib üksainus juhtum muuta aastast pilti märgatavalt.2 Pikaajaline üldine langus ja erakordselt raskete tegude pärast tuntav mure saavad mõlemad korraga tõesed olla. Statistika näitab, kui sageli midagi juhtub, kuid ei näita, mis tunne on hommikul kooli minna inimesel, kelle peksmise videot kõik on näinud.
Väljak taskus
Noorte mõistmiseks uurin, kas vägivalla ilmnemine ühiskonnas on viimasel ajal muutunud. Võimust ja vägivallast kirjutades ei saa üle ega ümber prantsuse filosoofist Michel Foucault’st, kes alustas oma raamatut „Valvata ja karistada” (1975) 1757. aastal Pariisis toimunud Robert-François Damiensi avaliku hukkamise kirjeldusega. Kuningale kallale tunginud mehe piinamine oli ühtaegu karistus ja võimu demonstratsioon. Rahvas pidi nägema, kellel on õigus karistada ning mis juhtub inimesega, kes on kehtestatud korda rikkunud. Karistatav keha oli võimu sõnum.3
Nutitelefon toob hukkamisväljaku mõnes mõttes tagasi. Nüüd ei ole karistajaks riik, vaid inimene või grupp, kes võtab endale õiguse teise üle võimu näidata. Laht-Ventmann on kirjeldanud, kuidas noored vägivalda filmivad, monteerivad, taustale muusika lisavad ja videot sõpradele levitavad. Ta nimetab seda võimu demonstreerimiseks ohvri üle. Sarnasus Foucault’ kirjeldatud sündmusega on psühholoogiline, sest kannatusi kasutatakse võimu näitamiseks.
Grupivestlusest saab rahvahulk ning sotsiaalmeediast väljak, kus kellegi alandamine muutub sisuks, mida saab kordi vaadata ja jagada. Teadmine, et sõbrad näevad videot ja reageerivad sellele, võib mõjutada ka seda, mis toimub kaamera ees. Telefonis võib alandamine jätkuda veel kuid pärast seda, kui kõik osalised on koju läinud.
Sõda, mis mahub telefoni
Ühel hetkel vaatad telefonist retsepti, järgmisel naljakat kassi ja siis videot, kus päris inimene sureb. Droonikaamera kaugusest paistab ta väikese kujuna, kelle nägu ei ole näha. Enzo Colombo, Giulia Giorgi ja Paola Alessandra Rebughini uurisid Ukrainas toimuva sõja kujutamist TikTokis ning noorte suhtumist sellesse. Nad analüüsisid 826 videot ja vestlesid Itaalia koolinoortega kahes fookusgrupis. Uurimus kirjeldab, kuidas sõda võib muutuda platvormi igapäevases voos tuttavaks, esteetiliseks ja meelelahutusega läbipõimunud nähtuseks.4 Taustaks võib kõlada muusika nagu videomängus, kuid siin ei saa pärast surma uuesti alustada. Sõjavideote vaatamine ei tee noori automaatselt vägivaldseks, küll aga tõstatab küsimuse, mis vormis jõuab teise inimese kannatus vaatajani.
Sama kehtib peksuvideo kohta. Norra politsei on kasutanud vägivallavideote levitamise vastases teavitustöös sõnumit, et jagamine tähendab osalemist. Edasisaatja ei pruugi olla kedagi löönud, kuid ta võib pikendada kannatanu alandamist. „Ma ainult näitasin sõbrale” kõlab süütult seni, kuni kujutleme ennast selle inimese asemele, keda videos lüüakse.5
Kaks inimest ühes ruumis
Video fenomeni avas meeldejäävalt Laht-Ventmann: kohtus näidati videot, kus ohvrit lüüakse, täiskasvanutel oli seda raske vaadata, aga osa löönud noortest jälgis salvestust (väliselt) rahulikult. Lihtsaim oleks selgituseks öelda, et see, kes ei reageeri, on lihtsalt halb inimene. Töös noortega, kellel esineb riskikäitumist, olen näinud, kui keeruliseks võib muutuda teise inimese valu märkamine, kui sinu enda omale pole keegi reageerinud. Kui kodus on karjumist nii palju, et sa ei pane seda enam tähele. Kui sõpruskonnas peetakse kellegi kaitseks väljaastumist nõrkuseks. Kui kuuluvuse hind on see, et sa ei näita välja kaastunnet.
Meid peab huvitama see, kuidas kasvatada inimesi, kelle jaoks teise valu ei ole etendus.
Koolipsühholoog Karmen Maikalu kirjutas hiljuti tähelepanu- ja armastusepuudusest ning tugevast kuuluvusvajadusest, mis võivad olla mõne vägivaldselt käituva noore taustal.6 Laht-Ventmann on kirjeldanud kodusid, kus jõuga konflikti lahendamine on harjumuspärane. Need tähelepanekud aitavad mul mõista noori, kellega olen töötanud. Küsin endalt, kas noorel on üldse olnud võimalust õppida, et kaastunne ei ole nõrkus.
Kuuluvus, mida pakub vale koht
Töötades noortega, kellel esineb riskikäitumist, olen märganud, kui raske võib mõnel poisil olla tunnistada, et tal on hirm või et ta vajab abi. Lihtsam on vihastada. Veel lihtsam on teha nägu, et miski ei lähe korda. Eriti siis, kui teiste ees tuleb tõestada, et saad ise hakkama.
Olen näinud ka seda, et varem tõrjutust kogenud noorele muutub grupi heakskiit äärmiselt oluliseks. Kuuluvuse nimel on noor valmis teisele haiget tegema. Kaamera lisab veel ühe mõõtme. Nüüd ei pea tunnustus piirduma nendega, kes seisavad kõrval. See võib tulla hiljem, ekraanilt, inimestelt, keda noor pole kunagi kohanud.
See paneb mind mõtlema manosfäärile. Meeste probleemide ümber koondunud veebikogukondades leidub ka sõnumeid, mis seovad mehelikkuse domineerimise, alistamise ja naiste põlgamisega. Eesti noori Andrew Tate’i jälgijaid uurinud Grete Maria Avent on kirjeldanud, kuidas noormehed võivad leida sellisest sisust motivatsiooni, enesekindlust ja äratundmist, et keegi räägib nende probleemidest.7
Mind huvitab eelkõige, miks nende sõnum usutav tundub. Kui oled lapsest saadik kuulnud, et poisid ei nuta ja mees peab ise hakkama saama, ei pruugi internetis sama juttu rääkiv mõjuisik paista äärmuslik. Ta võib näida kui keegi, kes lõpuks mõistab. Ja kui ta lubab, et piisavalt tugevaks saades ei ole kellelgi enam võimalik sulle haiget teha, võib see olla eriti ahvatlev, kui noor on end kaua jõuetuna tundnud.
Ma ei saa väita, et manosfäär on põhjustanud mõne Eestis toime pandud raske kuriteo, kuid sissevaade poistele suunatud videotesse teeb nähtavaks ühe arusaama: oma väärtust tuleb tõestada sellega, et keegi teine on sinust allpool. Kui grupis peetakse kaastunnet nõrkuseks, võib teise alandamine muutuda kuuluvuse hinnaks.
Karistuse piirid
Norra kriminoloog Nils Christie küsis raamatus „Limits to Pain” (1981), kui palju kannatusi on ühiskonnal õigustatud karistuse nimel tekitada. See küsimus ei tähenda, et rasketele tegudele ei peaks järgnema tagajärjed. Kannatanu vajab kaitset ja toimepanija peab vastutama, aga karistus ja ennetus ei ole üks ja sama asi.8
Markina ja Mägi viitavad uuringutele, mille järgi ei pruugi pikem vangistus noort edaspidisest kuritegevusest eemal hoida. Kinnine keskkond võib katkestada sidemed kooli ja perega ning tugevdada õigusrikkuja identiteeti.9 See ei tähenda, et vangistus oleks alati vale. See tähendab, et isegi siis, kui vangistus on vajalik, peame küsima, mis saab inimesest pärast seda.
Töös noortega, kellel esineb riskikäitumist, olen näinud, kui keeruliseks võib muutuda teise inimese valu märkamine, kui sinu enda omale pole keegi reageerinud.
Oma töös olen näinud, et vastutuse võtmine ja alandamine ei ole sama asi. Noor võib karistust karta, ilma et ta mõistaks, mida ta teisele inimesele tegi. Pelgalt karistusega hirmutamine kinnitab arusaama, et tugevamatel on õigus otsustada nõrgemate saatuse üle.
Enne esimest lööki
2025. aastal pani vaid 15 last toime veerandi 953-st alaealiste registreeritud kuriteost. Need ei olnud tingimata lapsed, kelle mured oleksid kõigile üllatusena tulnud.10 Kool näeb üht osa, perearst teist, lastekaitse kolmandat ja politsei neljandat. Aga kes näeb last tervikuna?
Siin on lahendused korraga väga konkreetsed ja ebamugavad. Ükski õpetaja, lastekaitsetöötaja, noorsoopolitseinik ega lapsevanem ei saa üksinda lahendada probleeme, mis on kujunenud aastatega. Seepärast ei tohiks võrgustikutöö olla lihtsalt koosolek, kus iga spetsialist räägib oma tähelepanekutest ja kogu vastutus olukorra paranemise eest jääb noorele. Võrgustik peab ka päriselt tähendama ühist vastutust, järjepidevat infovahetust ja kokkuleppeid, mille täitmist keegi päriselt kontrollib. Kool võib märgata muutust noore käitumises, lastekaitse teada tema kodust olukorda, politsei varasemaid õigusrikkumisi ja noorsootöötaja olla ainus täiskasvanu, keda noor usaldab.
Lapse vajaduste mõistmiseks tuleb need killud kokku tuua. Ka koostööst üksi ei piisa, kui täiskasvanute enda käitumine räägib lastele midagi muud. Me ei saa nõuda noorelt oskust konflikte rahumeelselt lahendada, kui ta näeb, kuidas täiskasvanud üksteist alandavad, ähvardavad või oma jõudu maksma panevad. Me ei saa õpetada empaatiat, kui suhtume eksinud lapsesse kui lootusetusse juhtumisse. Täiskasvanu eeskuju ei tähenda veatut käitumist, vaid ka oskust tunnistada oma eksimusi, vabandada ja võtta vastutust. Oma töös olen üha enam mõelnud, kas noor näeb enda ümber täiskasvanuid, kes teda kaasavad, kes teevad omavahel koostööd, peavad kokkulepetest kinni ega loobu temast esimese tagasilöögi järel. Seega ehk algabki ennetus sellest, et me ei oota lapselt oskusi, mida me ise talle iga päev ette ei näita.
Meie eesmärk ei saa olla välja mõelda, kuidas panna noori ainult karistust kartma. Meid peab huvitama hoopis see, kuidas kasvatada inimesi, kelle jaoks teise valu ei ole etendus. Kes oskavad ka oma sõbrale öelda, et lõpeta. Kes ei võta telefoni välja enne esimest lööki, vaid astuvad vahele või kutsuvad abi. Ja kes teavad, et siin ilmas enda koha leidmiseks ei pea olema kõige tugevam inimene väljakul.
Tulen tagasi selle kujuteldava poisi juurde, kes lamab haiglavoodis, samal ajal kui tema peksmise video mööda telefone liigub. Me ei saa temalt nõuda, et ta mõistaks oma ründaja lapsepõlve või kuuluvusvajadust. Meie kohustus on kõigepealt teda kaitsta ja aidata. Just sellepärast peame võtma tõsiselt ka küsimust, kuidas järgmine poiss sinna voodisse ei satuks.
Lisett Rajangu on Tallinna Ülikooli lastekaitse magistrant ning MTÜ Sa Suudad projektijuht ja usaldusisik, kelle huvi keskmes on noorte riskikäitumine, vägivald ning ühiskonna viisid neid mõista ja neile reageerida.
Timo Tiivas on alternatiivse suunitlusega illustraator, graafiline disainer ja muusik.
- Alaealiste õigusrikkumised. – Kuritegevus Eestis 2025. Justiits- ja Digiministeerium. ↩︎
- Žukova, V. 2025. Kogu riiki vapustanud tragöödiad: miks on teismeliste vägivald nii julm? – МК-Эстония, 24.11. ↩︎
- Foucault, M. 1975. Surveiller et punir: Naissance de la prison. ↩︎
- Colombo, E.; Giorgi, G.; Rebughini, P. A. 2025. When the war strikes back: TikTok’s domestication of the Russo-Ukrainian conflict among youth. – Media, Culture & Society, nr 47 (3). ↩︎
- DELE=DELTA: Om deling av voldsvideoer. Norra politsei. ↩︎
- “AK. Nädal”: noorte toimepandud rasked kuriteod on sagenenud. – ERR, 02.11.2025. ↩︎
- Avent, G. M. 2025. Mitte kedagi ei koti meeste probleemid: mis tõmbab noori mehi manosfääri poole? – Inimõiguste raamat, 28.11. ↩︎
- Christie, N. 1981. Limits to Pain. Universitetsforlaget. ↩︎
- Markina, A.; Mägi, M.-L. 2026. TÜ teadlased: noorte vägivaldne käitumine vajab tõhusat ennetust. – ERR, 02.09. ↩︎
- Vapper, T. 2025. Raske kuriteo sooritanud noorte probleemid on koolile ja kogukonnale enamasti ammu teada. – Õpetajate Leht, november. ↩︎



