Otsingumootorite ajastul pole mälumäng kaotanud sugugi oma kohta teadmiste ja eruditsiooni võistlusareenina, kuid lisaks mängulustile on oluline see, kui nutikalt on korraldajad proovilepaneku ette valmistanud.
Korraliku mälumängu juures on kõige tähtsamad loomulikult korralikud küsimused. Häid küsimusi pole aga pooltki nii kerge koostada, kui arvama kiputakse. Esiteks peab asjalik päring olema selline, millele on võimalik vastata kaudsete teadmiste põhjal ja loogikat kasutades. Seepärast on küsimusest „Kes on ÜRO peasekretär?” hoopis parem „Millise suurorganisatsiooni peakorteri aadress on 760 United Nations Plaza?”. Eriti vaimustav oleks, kui vastaval aadressil asuks ÜRO peakorteri asemel hoopis midagi muud (kuigi see seal tõepoolest asub).
Samuti paneb iga mälumänguri nii kulmu kortsutama kui ka muigama küsimus, mille vastus on lihtne, kuid mida esitatakse äärmiselt pikalt ja kirevalt. Ilmekas näide oleks mõni aastaarvuküsimus, mille vihjetest leiab maksimaalselt palju võimalikult erinevaid sündmusi. Näituseks: Buuri sõda algas siis, kui Opel tootis oma esimese auto ja Haagis algas esimene rahukonverents, samal ajal lõppes Kuubas Hispaania ülemvõim, sündis Alfred Hitchcock ja suri Johann Köler. Mitte keegi, kurat, ei tea, kunas Köler suri, kuid arvestades, et härra režissöör tegi oma küpseimad filmid läinud sajandi keskpaigas ning et Hispaania ülemvõim on pigem 19. sajandi nähe, jääb vastus ilmselgelt kuhugi sajandivahetuse kanti. Lisaks pehmendab kahe aastaga eksimise lubatus – üldine reegel sel karmil spordialal – vastamist märkimisväärselt. Oluline ei ole pelgalt teadmiste maht, vaid mängu põnevus ja uue informatsiooni ammutamine. Seega pole mälumängus tähtsad niivõrd konkreetsed faktid kui nende oskuslik kasutamine ning filtreerimine. Selles valguses kommenteerin põgusalt paari Tartus viimasel ajal toimunud kilba.
Viimased kolm aastat tekitasid tudengite hulgas omajagu elevust FÜSi ehk Füüsikaüliõpilaste Seltsi korraldatud mälumängud, mille eestvedajad olid peamiselt Kenneth Tuul ja Mihkel Märtens. Üritusesarja populaarsus – finaalmängule ilmus julgelt üle saja inimese – näitas filigraanset korraldust. Esiteks olid organiseerijad teinud põhjalikku taustatööd ning tabasid pretsedenditute küsimustega korduvalt kümnesse. Kuna asjaarmastajatest korraldajad astuvad tihti Korduma Kippuvate Küsimuste reha otsa (kõik kogenumad juba teavad, et Albert Hofmann sünteesis LSD aastal 1938 ja Punasel väljakul maandus ei keegi muu kui Mathias Rust), siis kobedat mõtteainet pakkus pea iga teema. Teiseks kasutasid füüsikud küsimisel harjumuslikust erinevat formaati: selmet saada tavapärasele päringule tavapärane vastus, tehti igast viiendast küsimusest vihjeküsimus, mille puhul oli kõrgeima punktisumma saamiseks tarvis vastata vähima avaldatud vihjete arvuga. Tahtsid kolme punkti? Vasta ühe vihjega. Selline lähenemine teinuks rutiinse kilva heaks, FÜSi niigi köitva mälumängu tegi see aga fantastiliseks, kuna lisas märgatavalt võistlusmomenti ning eeldas oskust ennustada nii enda kui ka teiste teadmisi.
Viimasena, kuid mitte vähem tähtsana moodustavad olulise osa nauditavast mälumängust ihaldusväärsed auhinnad. Kuna füüsikute puhul olid nendeks nii õlu, šokolaad kui ka teatripiletid – ning peamisteks mängijateks vaesed tudengid –, siis… eks ole.
Pigem negatiivselt on jäänud meelde Tudengipäevade raames korraldatav Mälukas, mis toimub traditsiooniliselt Püssirohukeldris ning millest võtab iga kord osa sadu tudengeid. Kuigi on esinenud ka tähelepanuväärselt meeldejäävaid küsimusi, siis teinekord tekib mulje, et enamiku mängust on kirjutanud keegi kell 4.26 hommikul, seejuures oma üllitist üle kontrollimata (#kirjavead). Samuti avaldub ettelugejate ohtrast puterdamisest korraldajate kergelt öeldes puudulik ülevaade omaenda mälumängust. Lisaks, kui vastus on „Adolf Hitler”, siis ei ole just korrektne küsida „kes oli see diktaatorliku stiiliga riigijuht…”. Adolf Hitler oli diktaator. Punkt. Pahameelt on tekitanud ka asjaolu, et mängu alguses ei ole mängijaid teavitatud sellestki, kui palju punkte on võimalik vastuste eest saada, mistõttu jääb ka saladuseks, milliste vastuste eest kui palju punkte saadi – apelleerimisvõimalus on pea olematu. Kuigi mõned aspektid, nagu meeskondadelt vastuselehtede kogumise ja parandamise kiirus, on olnud ladusad, võiks niivõrd mastaapse ürituse puhul eeldada pisut põhjalikumat ettevalmistust.
Heitumata aga kehvadest mängudest, kasutan banaalset metafoori ja väidan, et mälumäng on nagu pitsa, mis tähendab, et kui see on hea, siis see on hea, ja kui see on halb, siis see on endiselt päris hea. See on ka põhjus, miks ma jätkan nii Mälukal kui ka kõigil teistel mälumängudel osalemist: hoopis parem kui ise teadmistega hiilata on hiilgavaid teadmisi juurde saada (ning neid järgmisel mängul juba paremini ära kasutada).
Kaarel Viljaste õpib ajalugu ja kuna sellest tundub väheks jäävat, täiendab end semiootikas. Suhtleb aga hoopis bioloogide, kunstnike ja kultuuriteadlastega.
