Kui noored tunduvad naiivsed, feminism silmakirjalik, taimetoitlased hullud ja filosoofia mõttetu, siis kuidas taastada usk maailma headusesse? Küünikul tuleb alustada nende väärtuste paikapanemisest, millesse usutakse. Nii võib selguda, et feminist on hinges ka konservatiiv ja sotsialist kapiliberaal.

Illustratsioon: Helena Aadli

Ma ei heida pilkugi kodututele, kes on vaid aasta või paar minust vanemad ning paluvad tänavatel, et luv’, can you spare me a dime. Veel mõni aeg tagasi oleksin neile banaani ostnud. Nüüd mõtlen vaid endamisi, et milline korralagedus siin Inglismaal valitseb. Las surevad – maailmas on nagunii ülemäära palju inimesi.

Vahel käin rumeenlasest sõbrannaga marksistlikus klubis revolutsionääre kuulamas ning oma ajaloolise taaga jutuga neid narrimas, et pärast nende üle naerda. Küll see revolutsioon kord maha surutakse, kui nad sõnadest kaugemale peaksid jõudma. Kuid arvestades seda, kui palju nad Leninit ja Marxi loevad, ei ole neil suure tõenäosusega piisavalt suurt tutvusringkonda, et tõelist revolutsiooni ellu viia.

Mõnikord vihastan, kui seminarigrupi esimesel kohtumisel küsitakse, millist personaalpronoomenit eelistan. Mõtlen vaid, kui hea on eesti keel, mis säästab meid selliste küsimustega tegelemisest ning mind kuulutamisest, et olen naine. Kuradile, mis neil sellest! Mis siis, kui ma ei taha, et keegi teaks, kes ma olen? Mis siis, kui ma tahan olla anonüümne?

Jälgin Facebookis veganite gruppi. Vahel näen enda seinal kuulutusi stiilis „otsin elukaaslast, kes nõndasamuti ei taha, et külmkapis hoitakse liha”. Neil päevil nülin salaja hobuse, kassi, koera ja kuke ning teen neist topised. Äkki kunagi läheb vaja. Ühtlasi loodan, et keegi ei saa teada, muidu kaevatakse mind kohtusse nagu vaene poola kunstnik Katarzyna Kozyra.

Kirjutasin Palestiina-Iisraeli konfliktist esseed ja professor soovitas mul ühe pikema lõigu Foucault’le pühendada. Otsustasin teda üldse mitte mainida – misjaoks on geograafial filosoofiat vaja, sellest ma aru ei saanud. Tegelikult, milleks meile üldse filosoofia?

Maailmavaate otsingul

Nende minule oluliste teemade mõtestamine on teinud minust küünilise inimese. Medikamendina künismi vastu hakkasin lugema neid, kellel ei ole olnud mulle varem midagi öelda: Jordan Petersoni, Roger Scrutonit, Edmund Burke’i, Czesław Miłoszit. Mulle meeldib raamatutesse märkmeid teha. Need autorid on mind alati vihastanud ning nüüdki on raamatulehtedel ohtralt hüüumärke ja terava pliiatsiga tõmmatud jooni.

Olen üritanud juhinduda Millist, kelle arusaamad suunavad arutama teemadel, mis võivad näida selged ja lõplikult paigas. Kui me ei luba teisel oma mõtet esitada, siis on võimalus, et temal on siiski õigus. Väita vastupidist oleks äärmiselt arrogantne. Nii võimegi jääda uskuma ilusat valet. Ja isegi kui see mõte, mida me ei luba teisel esitada, on vale või vigane, siis mingi osa sellest võib olla siiski tõde. Ja kui me ei luba teisel seda mõtet esitada, siis me ei saa ka näidata, et see on vale. Nõnda jääbki see tõeks vales elava inimese jaoks. Kui see vaigistatud mõte on aga tõde, siis hoiame tagasi ka seda inimest, kes on selle mõtte omanik, sest tal ei ole võimalik selle üle arutleda ning seda teiste mõtetega kaalukausile panna. Mahavaikimisest või vaigistamisest ei ole kellelgi võita – ei sellel, kellega me ei nõustu, ega meil endil.

Feministlikud filosoofid, keda loen ning kelle artikleid seminarides arutame, panevad mind mõnikord muigama, mõnikord ajavad vere keema. Kuid ometi sunnivad nad mind alati asjasse süüvima: miks on nad valinud selle tee ja mitte teise, miks tunnen viha ja miks ei pane nad mind nördima nagu paljusid teisi? Vihast hoolimata feministlik filosoofia inspireerib mind. Sedasama ei saa ma öelda aga nende konservatiivsete autorite kohta, keda lugedes lootsin küünilisust endast välja juurutada. Tegelikult hellitasin lootust, et nende argumendid veenavad mind ning minustki saab konservatiiv. Päris ausalt, see oli minu soov. Nüüd aga näib, et neid mõtlejaid vaevab seesama haigus mis mindki – umbusk maailma vastu.

Mahavaikimisest või vaigistamisest ei ole kellelgi võita – ei sellel, kellega me ei nõustu, ega meil endil.

Uurisin Tartu sõpradelt, mida nad loevad. Tundub, et eneseabiõpikud, nagu Marie Kondo „The Life-Changing Magic of Tidying Up” või Mark Mansoni „The Subtle Art of Not Giving a F*ck”, kujundavad neid rohkem kui miski muu – Yuval Noah Harari, Hardo Pajula ja Mihkel Kunnus ehk ka. Muidugi loevad nad veel Foucault’d ja Marxi, Hobbesi, Arendtit ja Milli, Rawlsi, Saidi, Heideggeri. Kui palju on need filosoofid aga meie meeleseisundit päriselt mõjutanud? Kas võime, käsi südamel, öelda, et nad on kedagi meist vapustanud, ilmavaate ja elu pea peale pööranud? Petersoni eneseabiraamat on kindlasti mitmete elusid aidanud muuta – nii nad vähemalt räägivad. Pärast selle teose lugemist on paljud minu sõbrad oma elustiilis olulisi muutusi teinud. Ilmselt on raamat hea. Kuigi samadest asjadest kirjutab ka Seneca. Tema elu oli Petersoni omast kindlasti toredam – seega loetagu etemini teda kui Petersoni. Samas, mida mina ka tean.

Olen maailmavaate otsingul. Petersonist ja Senecast ei ole mul praegu sugugi kasu. Kuid ühe filosoofi olen leidnud, kelle juurde ikka ja jälle tagasi jõuan – Leszek Kołakowski. Kołakowski tuletab mulle meelde, mida usun ja mida mitte. Mind kannustab arusaam, et kui teen kindlaks need põhiväärtused, millest juhindun, siis leian ka vastumürgi künismile. Ehk saaks nõnda minust taas üks tore inimene – inimene, kes usub maailma headusesse?

Olen Leszek Kołakowski 1978. aastal kirjutatud essee „Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist? Katekismus” ümber seadnud ning nii mõneski kohas tema mõtteid muutnud. Kasutan Hendrik Lindepuu tõlget, mis ilmus tema Leszek Kołakowski esseede kogumikus „Revolutsioon kui ilus haigus”.

Mõtlen nagu feminist, kui arvan…

Et inimesed on võrdsed vaatamata nende soole, seksuaalsele orientatsioonile, rahvusele, rassile jne. Inimesi diskrimineeritakse neile omistatud tunnuste tõttu, mis on kas paratamatud, ja seega nad ei ole nendes ise süüdi, või neile hoopis vägivaldselt omistatud, ning ka siis ei saa neid selles süüdistada. Tuleb teha kõik selleks, et süütuid halvasti ei koheldaks.

Et ühiskonnas on probleeme, mida on minevikus tähtsusetuteks peetud, ning seetõttu tuleb neid käsitleda eriti hoolikalt, et leida neile lahendused. Oluline on siinjuures see, et ei korrataks ajalugu ning potentsiaalsetest ja uutest valukohtadest ei vaadataks mööda.

Et maailm võiks olla paik, kus kõigil on hea olla. Need, kes arvavad, et neil on õigus paremale elule puhtalt neist sõltumatute omaduste tõttu, ei saa olla osa sellest paremast maailmast. Seal saavad elada vaid need, kes usuvad maailma, kus kõik võiksid elada hästi. Kuni leidub inimesi, kes sellesse ideaali ei usu, ei ole võimalik sellist maailma luua.

Näib, et konservatiivseid mõtlejaid vaevab seesama haigus mis mindki – umbusk maailma vastu.

Mõtlen nagu konservatiiv, kui arvan…

Et maa peal ei ole võimalik luua utoopiat ning selle poole püüdlemisel on oht tuua ohvreid hüpoteetilise tuleviku nimel. Igasuguseid reforme kavandades peame küsima, mis on nende reformide hind. „On arvukalt hüvesid, mis teineteist välistavad või piiravad – on võimatu ette kujutada ühiskonda, kus valitseksid täielik vabadus ja täielik võrdsus.” Inimene kannatab paratamatute omaduste tõttu, näiteks kui tema üks jalg on pikem kui teine. Inimajalool ei ole õnnelikku lõppu, sest maailm ise ei ole hea.

Et me ei tea, mil määral on ühiskonna säilimise seisukohalt tähtsad ja hädavajalikud erinevad pärandiks saadud traditsioonilised eluvormid: perekond, rahvas, usukogukonnad, rituaalid, elukohad. Ei ole kindel, et nende eelisseisundi kaotamisega suurendame õnne, rahu, turvalisust ja vabadust. Kuna me ei tea, et need probleemid, millega ühiskond praegu silmitsi seisab, on just nende koosluste süül kujunenud, siis ei ole ratsionaalne neid lammutada.

Et on naiivne pidada inimeste vigasid ainuüksi puudulike institutsioonide tekitatuks. „Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.” Veelgi enam, me peame usaldama olemasolevaid institutsioone, mis on ajapikku kujunenud ning tänu millele on võimalik tsiviliseeritult ühiskondlikke lõhesid lepitada ja lahendada.

Mõtlen nagu liberaal, kui arvan…

Et riik võiks garanteerida inimestele põhilise kindlustunde: kaitsta õiguslikult nii inimese omandit kui ka tagada, et töötu ei peaks nälgima ja vaene surema ravitavasse haigusesse ning iga laps saaks hea hariduse. Kuid harilikult ei kindlusta riik vabadust mitte oma tegevuse, vaid sellega, kui ta jätab mõned eluvaldkonnad inimeste endi kujundada. Riik, ühiskond ja üksikindiviidid peavad tegelema aktiivselt vabadust ähvardavatele ohtudele lahenduste otsimisega, et bürokraatiaaparaati ohjes hoida.

Et ühiskonnal on vaid võita sellest, kui inimesed saavad oma potentsiaali realiseerida ning individuaalset leidlikkust rakendada. Inimene panustab ühiskonda ennekõike uut luues. Täites ettenähtud ülesandeid mutrikesena suures masinas on ta rohkem sipelgas kui inimene.

Et loomingu ja progressi stiimulid peituvad konkurentsis. Ühiskonnas, kus kõik on samasugused, kaob inimeste vahel igasugune võistlusmoment. Võrdsuse suurendamine peaks olema vahend täiuslikuma ühiskonna poole püüdlemisel. Kui see tähendab üksnes paremal järjel olijate allatirimist, mitte aga mahajäänute olukorra parandamist, siis ei ole võrdsuse suurendamisel mingisugust mõtet.

Mind kannustab arusaam, et kui teen kindlaks need põhiväärtused, millest juhindun, siis leian ka vastumürgi künismile.

Mõtlen nagu sotsialist, kui arvan…

Et ohtlik on majandust ainult kasumisoovi põhjal reguleerida. Majanduse piiramiseks on mitmeid kaalukaid põhjendusi, kuid oluline on nimetada seda õigete sõnadega: see on vabaduse piiramine.

Et on absurdne väita, et utoopia loomise võimatuse tõttu ei tasu selle poole püüeldagi ning et „kõik olemasolevad ebavõrdsuse vormid on paratamatud ja kasu teenimise vormid õigustatud”. Riik, ühiskond ja indiviidid peaksid tegema kõik selleks, et neid ebavõrdsusi mõistuse piires vähendada.

Et inimeste õigused on kõige paremini kaitstud esindusdemokraatias, kuigi sellega kaasneb bürokraatia, mis on inimestele üsna tülikas.

Millist silti kasutada?

Pealtnäha tundub, et võimalik on toetada korraga kõiki neid positsioone. Kołakowski leiab, et viimase kolme vahel ei ole loogilisi vastuolusid. Samas, isegi kui need neli on mõneti pahuksis, siis mis sellest? Need on väärtused, millesse usun ja millest juhindun.

Kui need sildid tähistavad aga midagi muud, siis ma ei ole ei feminist, ei konservatiiv, ei liberaal, ei sotsialist. Mind kummitab ka küünilise tuttava hoiatus: „Kõike, mida ütled, kasutatakse millalgi sinu vastu.” Seepärast kardan inimestega avalikult mõtteid jagada. Teisest küljest inspireerivad mind need, kes usuvad headusesse ja inimloomuse parandatavusse. Sestap siiski jagan. Ehk see ongi vastumürk küünilisusele?

Mind suunab ka elukogenud sõbra tähelepanek: „Kui ütled, et oled üks või teine, siis oled üks või teine selle inimese silmis nii, nagu tema nendest asjadest aru saab, mitte nii, nagu sina neid esialgu mõtlesid. Küsi parem, mida üks või teine asi selle inimese jaoks tähendab, ja siis ütle, kuhu sinu maailmavaade paigutub… Kui ta üldse kuhugi paigutub.”

Kuid ei, miks vaevan ennast sellega, kuhu Odysseus rändas, ja mitte sellega, miks üldse läheb ta teekond mulle korda, küsis Seneca ühes oma kirjas vanalt sõbralt. Kas küünilisus on üldse halb? Miks on vaja sellest lahti saada? Kas see teeb minust halvema inimese, kui mõtlen vahel, et kodutud hoolitsegu iseenda eest, et noored on naiivsed, et feminism on silmakirjalik, et taimetoitlased on hullud ja et filosoofia on mõttetu? Tavaliselt ei ütle ma neid asju kõva häälega väljagi. Suurema osa ajast üritan endas taasavastada seda, mis oli kunagi minu jaoks loomulik: naeratan igale vastutulevale kodutule, kuulan neidki, keda pean endast rumalamateks, lepin väikese ebamugavusega, kui see teeb kellegi elu tunduvalt paremaks, söön taimetoitu ning armastan filosoofiat ja selle võimet minu uskumusi kahtluse alla seada.

Isabel Jezierska õpib Inglismaal Sheffieldi Ülikoolis filosoofiat, talle meeldib techno-pidudel tantsimine, mägironimine, matkamine. Muul ajal hoiab silma peal poliitikutel ja ajakirjanikel ning teeb nende ütlemistele Delfis faktikontrolli.

Helena Aadli on kunstiajalootudeng. Selle lehe ilmumise ajaks on ta ilmselt juba sõpradega kuskil Eestimaa metsade vahel.