Aeglase eluviisi viljelejad on pihta saanud, et kiirustamine toob valmistoidupakendite ja heitgaaside kujul kaasa rohkem saastet, nii et närvikulu kõrval võib ka keskkonnahoiu ettekäändel aeg-ajalt pidurit tõmmata.

Ehk tasuks meilgi ära õppida see taanlaste ja hollandlaste kunst, kuidas auto asemel kogu pere ratta peale ära mahutada. Foto Flickri kasutaja Greg Ramirez (CC BY-NC-ND 2.0)

On juba klišeeks saanud, et kui tänaval vastu juhtunud tuttavalt küsida, kuidas tal läheb, kõlab vastuseks, et kiire on. Ja mis seal salata, ilmselt lipsab see vastus vahel endalgi üle huulte. Olen aga juba ammu omaette mõtisklenud, miks meil siis ikkagi on kogu aeg nii kiire. Varasemast rohkem töötama me ju ei pea. Mitte et ma kõiki jõuvarusid endale nõudvat kaheksatunnist tööpäeva mingistki otsast normaalseks peaksin, aga kui 20. sajandi alguse tehasetöölistega võrrelda, siis töötunde juurde ju ka ei ole tulnud. Lisandunud on aga kõikvõimalikke transpordivahendeid ja kodumasinaid, mille abiga nii mõnegi varem väga kaua aega võtnud käigu või tegemisega nüüdsel ajal kähku ühele poole saab. Mõelge kas või, millise tüki nädalavahetusest võtaks enda alla pesupesemine, kui seda vana kooli meetodil peaks tegema. Seega tundub mulle, et ajapuuduse tunnet ei tekita mitte kohustuste, vaid hoopis võimaluste lisandumine. Vaba aja mõiste kui selline võis ühele eelmise sajandi alguse tehasetöölisele või talunikule ikka üsna tundmatu olla. Meil aga vaba aega natuke ikkagi on ja paljudel ka suuremal või väiksemal hulgal vaba raha, mida selle veetmiseks kasutada. Ja kohe eriti palju on tootjaid ja teenusepakkujaid, kes oma pakutavaga meie aja- ja rahanatukese pärast konkureerivad. On igati tervitatav, et ühiskonna areng on jõudnud tasemele, kus meil on valikud ning meie elud ei koosne ainult enese surnukstöötamisest, vaid annavad võimaluse natuke ka kogeda, nautida ja mõtestada. Vahel aga võib variantide rohkus võrreldes aja, raha või mõlema hulgaga tekitada ka frustratsiooni, sest isegi kogu meile antud eluajast ei piisa, et kogeda kõike, mis kogemist vääriks. Tahaks reisida, lugeda, filme vaadata, sõpradega väljas käia, trenni teha, metsas jalutada, kaua magada, mõnuga süüa teha, niisama tegevusetult olla… Ühesõnaga, kiireks läheb.

Kui aga püüame kiirustades oma ajanatukesest viimast võtta ja kõike pakutavat maksimaalselt tarbida, siis on sellel oma hind ümbritseva keskkonna jaoks. Tootjad teavad väga hästi, et tarbijate ressursid on piiratud, ja üritavad seda igati enda kasuks pöörata, pakkudes kiireks tarbimiseks kõikvõimalikke mugavustooteid. Kõik on kuulnud prügisaartest ookeanides ja paljudest muudest jäätmetega seotud probleemidest, aga ometi näitab statistika, et pakendite tootmine maailmas üha kasvab, seda just kõikvõimalike mugavustoodete arvelt. Pole aega kohvikusse maha istuda? Võta ühekordses topsis kohv kaasa ja manusta seda jooksu pealt. Pole aega lõuna ajal sööma minna või kodus õhtusööki valmistada? Võta take-away või telli toit koju või kontorisse. Loomulikult ühekordses pakendis. Kui üritada toidupoe soojaletis midagi oma karpi küsida, siis tuleb ikka veel olla valmis üllatunud või lausa põlglikeks pilkudeks või isegi keeldumiseks. Kilekotid on poes endiselt vabalt saadaval ja prügisorteerimine pole ikka veel niimoodi korraldatud, et inimesed oleksid tõesti sunnitud oma jäätmeid liigiti koguma. Seda, et kogu elanikkond ise vabatahtlikult ja ilma lisanduva rahakulu ähvarduseta oma prügi sorteeriks, ei tasu vist loota, sest eks see väike liigutuski viib ju paar sekundit meie ülimalt väärtuslikku aega. Ka oma poekoti kaasaskandmine on paljudele liigne pingutus, mis siis veel rääkida minu unistusest, et poes võikski paljusid tooteid ainult korduskasutatavasse pakendisse saada. Ja kui see vahel tõesti koju ununeb, tuleks poest uue saamise eest veidi lisaraha välja käia. Samamoodi võiksid ka igasugused take-away-tooted olla kohapeal söödute-joodutega võrreldes natuke kallimad.

Kõik on kuulnud prügisaartest ookeanides ja paljudest muudest jäätmetega seotud probleemidest, aga ometi näitab statistika, et pakendite tootmine maailmas üha kasvab

Teine valdkond, millele meie (pseudo?)kiire elutempo jälje jätab, on transport. Nõukogude ajal polnud igaühe isiklik auto sugugi midagi enesestmõistetavat, nii et nii mõnigi praegune jäägitu autosõltlane peaks veel mäletama küll aega, kus tuli jala, bussiga või rattaga liigelda. Kuigi kergliiklusele pööratakse õnneks ka Eestis iga aastaga üha enam tähelepanu, on autokesksus ikkagi visa kaduma. Iga katset autokasutust piirata või täiendavalt maksustada tabab selline pahameeletorm, nagu oleks üritatud mõnd inimõigust kehtetuks kuulutada. Kuidas aga on minu õigusega hingata kõndides või rattaga sõites puhast õhku ja kuulda üle automüra kõrvalkõndija häält või lausa linnulaulu? Näitavad ju uuringudki, et halva õhukvaliteedi mõju keskmisele elueale ei ole vaid maailma metropolide teema, vaid igati aktuaalne ka meie linnades. Ometi on paljud niivõrd harjunud sellega, et siseruumist väljumine sisuliselt võrdubki autosse istumisega, nii et ka muidu mõistlike inimeste käest hakkab soovituse peale jala käia või rattaga sõita kuulma kõikvõimalikke põhjendusi, miks see täiesti mõeldamatu oleks. Vanast tuttavast ajapuudusest kuni soengu ja meigi rikkumiseni välja, ning isegi seda, et tänaval on lärmakas ja heitgaasine küll, aga autos sees olles seda ju eriti tähele ei pane. Miskipärast aga meiega üsna sarnaselt niiske ja tuulise kliimaga Taani elanike jaoks ei paista need „ületamatud” takistused erilist kaalu omavat ja nemad saavad rattaga ilusasti liigeldud, vedades rattakastis veel elukaaslast, lapsi, sõpru, lemmiklooma või toidukotte ning suutes sealjuures ka elegantsed välja näha.

Taolisi näiteid leidub muidugi veel ning kurja juur ise peitub tegelikult ju sügavamal süsteemis. Kiire tarbimine, kiire kasum, kiire majanduskasv… Kuigi võiks juba selgeks saada, et olukorras, kus aasta taastuvate ressursside varu saab otsa juba augusti alguses ja tuhanded maailma teadlased allkirjastavad pöördumise selle kohta, et varsti on juba liiga hilja, on majanduskasvu kontseptsioon kui selline oma aja ära elanud ja tuleb hakata vaatama, kuidas ilma kaosesse langemata tarbimise mahtu kahandada. Tuleks hakata end (taas)harjutama mõttega, et piiramatu ja häirimatu tarbimine ei ole siiski inimõigus.

Ehk on üks võti säästvama elu juurde just aeglus – võtta kiirete äravisatavate naudingute asemel aega selleks, et teha oma toimetusi keskkonnale vähem koormavalt. Kõige lihtsam on alustada asjadest, mis elukvaliteeti sugugi ei langeta, vaid hoopis tõsta võivad: maitsev taimne toit, mõnus jalutuskäik või rattasõit autosõidu asemel, poodi oma kotiga, võimalikult palju asju oma pakendisse ja see prügi, mida vältida ei õnnestu, õigesse konteinerisse. Riiete jm esemete puhul võiks kombineerida kestvuse ja kvaliteedi eelistamist, taaskasutust ning vahetamist-laenamist. Ja veel, kui istuks õige maha, sööks oma toitu taldrikult ja jooks kohvi vanast heast kruusist, selle asemel et kogu aeg kuhugi tormata, käed täis papptopse.

Kadri Rood on kultuuri- ja keskkonnahuvilisest semiootik, kelle akadeemilised teadmised aeglusest pärinevad filmikunsti uurimisest.