Neenetsite toimetuleku võti üha ettearvamatumas tundras on oskus oma elu pidevalt põhjapõtrade, ilma, maastiku, naabrite, riigi ja jumalate järgi ümber häälestada.

Tundrat kujutatakse sageli paigana, kus inimene saab olla vaid ajutine külaline. Külm, vihm, lumi, tuul, polaaröö, sääsed ja igikelts näivad sedavõrd vaenulikud, et inimene ei peaks suutma ega tahtma seal elada. Ometi said Euraasia Arktika tundramaastikud pärast viimast jääaega koduks kalastajatele ja metsikute põhjapõtrade küttidele, hiljem kodustatud põhjapõtrade kasvatajatele. Keskajal kujunesid lõunapoolsete võimukeskuste jaoks põhjaalad tulusaks karusnahakaubanduse regiooniks. 16. sajandist alates ehitas Vene koloniaalvõim sinna kindlustatud tugipunkte ja asulaid, et põliselanikud endale allutada. Nõukogude ajal lisandusid sunnitööliste rajatud kaevandused ja raudteed. 20. sajandi viimasel kolmandikul algas Lääne-Siberis hiiglasliku gaasi- ja naftataristu ülesehitamine, mis pumpab jätkuvalt tundrast tulu impeeriumi kassasse.

Neile hapratele maastikele on inimene jälgi jätnud igal perioodil, kuid kõige ulatuslikumalt on neid muutnud fossiilkütuste ammutamine, mis on tekitanud sügavad armid maasse ja reostanud veed. Kliimasoojenemine, mida fossiilkütuste kasutamine tagant tõukab, teeb olukorra veelgi keerulisemaks. Näiteks on Jamali Neenetsi ringkonnas tekkinud hiljuti müstilisi gaasipurskekraatreid – soojeneva igikeltsa alla kogunenud maa-aluse gaasi kasvav rõhk rebestab tundra pinna. Mida on need murrangud tähendanud neenetsitele, meie kaugetele keelesugulastele, kelle kodu ja karjamaa see on?

Neenetsid kuuluvad nende väheste põlisrahvaste hulka, kelle seas põhjapõdrakarjadega liikumine on tänini argipäev. Pilt neist on ilmselt paljudele tuttav dokumentaalkaadritest: põhjapõdrakari lagedal maastikul söömas, karusnahksetes kasukates mehed lassodega loomi püüdmas, pered rakenditel üle lumiste väljade liikumas, nahkadega kaetud püstkojad rändlaagris kõrvuti seismas. Sarnaseid kaadreid võis näha ka paarsada aastat tagasi. Kui loen baltisakslasest Tartu Ülikooli loodusteadlase Alexander von Schrenki¹ kirjeldusi neenetsite eluolust 1837. aasta Suure Maa tundras – sealkandis olen isegi pikemalt viibinud –, tekib vahel tunne, nagu aeg oleks peatunud. Minu neenetsi sõbrad nimetavad nomaadieluviisi väljendiga njenei jil ehk „tõeline elu”, eristades seda lutsa jil’ist ehk venelaste ja teiste paiksete, põhjapõtradeta inimeste elust.

Minu neenetsi sõbrad nimetavad nomaadieluviisi väljendiga njenei jil ehk „tõeline elu”, eristades seda lutsa jil’ist ehk venelaste ja teiste paiksete, põhjapõtradeta inimeste elust.

Ent muutumatuse mulje on vaid osaliselt õige. Neenetsid on tuntud selle poolest, et nad oskavad uuendusi kiiresti üle võtta ja enda vajadustele kohandada. Plekkahjud, kummikud, presentkatted, mootorsaanid ja generaatorid on saanud tundras igapäevaseks. Neidki võib pidada osaks njenei jil’ist, sest need aitavad nomaadieluga jätkata, olgugi et uuel moel. Samas ei ela kaugeltki kõik neenetsid enam tundras. Suur osa läänepoolseid neenetseid sunniti paikseks juba Nõukogude ajal ning tänapäevalgi jagab üha rohkem nomaade oma elu tundra ja asula vahel. „Tõeline elu” on teisenemises – nagu ta on tegelikult olnud läbi ajaloo.

Kari kasvas suureks

Schrenk nägi neenetsi karjapidamist kujul, mis oli välja kujunenud suuresti tema reisile eelnenud sajandi-poolteise jooksul. Sõiduks ja veoks treenitud põhjapõtru oli samas piirkonnas kasutatud juba ligi paar tuhat aastat, kuid suurte karjadega neenetsi rändkarjakasvatus on suhteliselt hiline nähtus. 17. sajandil alanud ja 18. sajandil hoogustunud muutus oli sedavõrd järsk, et sellest on hakatud rääkima kui põhjapõdrakasvatuse revolutsioonist – mõne põlvkonnaga kasvasid väikesed sõidu- ja veopõdrakarjad sadade või jõukamatel isegi tuhandete loomadeni.

Enne suurkarjakasvatuse teket liiguti väikese hulga põhjapõtradega eeskätt kalavete ja jahimaade vahel. Kütieluga võrreldes nõudsid suured karjad teistsugust pilku: kus saab kari talvel piisavalt samblikku, kust pääseb kevadise suurvee ajal üle jõe, kuhu minna suvel sääskede eest tuult otsima. Ümbritsevat keskkonda tuli üha enam lugeda kodustatud põhjapõdra silmade läbi. Nii hakati tundrat nägema karjamaana, mille kasutus sõltus aastaajast, ilmast, putukatest, samblikust ja muust taolisest.

Rändleva inimese seisukohast oli mustim stsenaarium asulasse kolimine ehk lutsa’ks muutumine.

Selle revolutsiooni põhjuste üle on palju vaieldud, kuid kindel on, et selle taga olid nii ökoloogilised kui ka poliitilised muutused. Metsikuid põhjapõtru jäi neenetsi tundrates vähemaks ning jahist elatumine osutus ebakindlaks. Samal ajal sidusid riigi maksukogujad, kaupmehed ja misjonärid tundrakogukondi üha tugevamalt lõunapoolsete võimukeskustega. Suur kodukari osutus uues olukorras korraga varanduseks ja kaitsekilbiks: loomad vedasid inimesi, kodasid ja muud kraami, neid sai vahetada ihaldatud kaupade vastu ning koos suurema karjaga oli võimalik liikuda sinna, kuhu venelased nii lihtsalt ligi ei pääsenud.

Suur kari andis rohkem vabadust ja samal ajal sidus inimesed senisest tugevamalt oma loomade külge. Kõikuva jahi- ja kalasaagi kõrvale tekkis kindlam toidutagavara. Ent see kindlus oli habras. Piisas loomataudist või erakordselt raskest talvest, et suur osa karjast häviks. Põhjapõdrad kaotanud või liiga väikese karjaga pered pidid taas toetuma rohkem jahile, kalapüügile ja teiste abile. Rändleva inimese seisukohast oli mustim stsenaarium asulasse kolimine ehk lutsa’ks muutumine.

Gaas, jää ja kuumus

Tänapäeval on see kohanemise ajalugu jõudnud uude faasi. Jamali poolsaar on korraga maailma suurim rändpõhjapõdrakasvatuse regioon ja Venemaa gaasitööstuse tuumala. Tuhanded neenetsid liiguvad seal endiselt karjadega mööda pikki rändeteid, ent selle käigus kohtab üha rohkem gaasivälju, torujuhtmeid, raudteid, autoteid, sadamaid, karjääre ja asulaid. Karjuste jaoks tähendab see vähem karjamaid, kitsamaid rändeteid ja suletud läbipääse. Samas ei ole gaasiväli ainult takistus, vaid ka uute võimaluste ja sõltuvuste maastik, mis toimib taristu ja turuna.

Kliimamuutus toob endaga kaasa uusi muresid. Arktikas ei tähenda soojenemine lihtsalt kergemat talve ja mõnusamat suve. Tundras on ebatavaline soojalaine pigem oht. Kui sügisel või talve hakul sajab vihm lumele ja sellele järgneb pakane, jääb samblik jääkooriku alla kinni. Kari seisab siis justkui kaetud laua kohal, aga süüa sellelt ei saa. 2013. aasta novembris sadas Jamali lõunaosas vihm lumega kaetud maapinnale; järgnenud külm kattis suured alad paksu jääkoorikuga. Hukkus üle 60 000 põhjapõdra.

2013. aasta novembris sadas Jamali lõunaosas vihm lumega kaetud maapinnale; järgnenud külm kattis suured alad paksu jääkoorikuga. Hukkus üle 60 000 põhjapõdra.

Väljastpoolt vaadates paistab see tüüpilise allakäiguspiraalina: tööstus võtab maa enda alla ja reostab seda, muutunud kliima teeb olud keeruliseks, kariloomade arvukuse kasv suurendab konkurentsi karjamaadele ja nii edasi. Aruteludes on neenetseid näidatud nii selle olukorra ohvrite kui ka süüdlastena. Mõlemal juhul jääb midagi olulist kahe silma vahele: kuidas neenetsid ise olukorda mõistavad? Karjakasvataja otsused sünnivad suhete maailmas, mille keskmes on põhjapõder. Arvestada tuleb sambliku, sääskede, jää, naabrite ja lutsa’de, aga ka jumalatega, kellele jätkuvalt ohvreid tuuakse. Oskuslik orienteerumine selles suhtevõrgustikus ongi see, mis on neenetsi nomaade läbi sajandite aidanud ja loodetavasti aitab neid vohavate gaasitorude ja sulava igikeltsa ajastul ka edasi.

Laur Vallikivi on Tartu Ülikooli etnoloogia kaasprofessor, kes on teinud pikaajalisi välitöid Suure Maa tundras ja Polaar-Uuralites elavate neenetsi põhjapõdrakasvatajate seas. 

1. Schrenk, A. G. 1848. Reise nach dem Nordosten des europäischen Russlands, durch die Tundren der Samojeden, zum Arktischen Uralgebirge. Erster Theil. Historischer Bericht. Dorpat: Heinrich Laakmann. ↩︎