Miks inimese ekskremendid ringlusest välja lülitati ja kas selle väetise potentsiaali on võimalik taasavastada?

Sattusin hiljuti Jupiterist vaatama paari aasta eest palju elevust tekitanud dokfilmi „Püha peldik” (Rubén Abruña, 2023). Film näitab, kuidas eri riikides, nagu USA, Uganda, Šveits ja Saksamaa, inimekskremente kasulikuks kraamiks ümber töödeldakse. Linateos küsib, miks oleme oma seedimisjäägid ringlusest välja lülitanud ja kas seda õnnetut olukorda saaks kuidagi parandada. Olen isegi maakodus sõnnikut põllule laotades mõelnud, kas kuivkäimla sisuga ei kannataks sama teha. Käisid ju vanad eestlasedki veel saja aasta eest meelsasti põllul asjal. Miks me siis nüüd väärtusliku kraami lihtsalt potist alla uhume? 

Sitt on muidugi ülipõnev teema, puudutab meid kõiki nagu maksud ja poliitikagi, aga debatt selle üle on alles lapsekingades. Kui oma maalapil võib igaüks talitada, nagu ise tahab, siis suuremal skaalal tundub sama süsteemi rakendamine pisut utoopiline. Ent isegi kui inimkeha saaduste väärtus on väiksem loomade toodetust, peaks meie populatsiooni suurust arvestades ju jätkuma pealetulevat massi, mida saaks kas või lokaalselt edukamalt rakendada. 

Miks me siis nüüd väärtusliku kraami lihtsalt potist alla uhume? 

Teemasse kaevudes selgus minu rõõmsaks üllatuseks, et inimese uriini ja ekskrementide kasutamine väetisena pole sugugi utoopia – sellest võib kujuneda tulevikus lausa majanduslik paratamatus. Keskkonnakeemik ja Tartu Ülikooli keemia instituudi teadur Ivar Zekker ütleb, et ajalooliselt olid inimväljaheidete ringlusest väljalülitamise taga tervishoiuga seotud põhjused, kuna need sisaldavad patogeene ja vähesel määral raskemetalle. Samuti muutus nende kasutamine liiga kalliks.

Enne suurte kanalisatsioonisüsteemide teket 19. sajandil oli väljaheidete kogumine ja põldudele viimine Zekkeri sõnul linnades tavaline praktika. Muutus tuli linnade plahvatusliku kasvu järel, mis tõi kaasa katastroofilised koolera- ja tüüfuseepideemiad (nt Londonis aastal 1854). „Lahenduseks sai lineaarne veepõhine kanalisatsioon, mis viis reostuse silma alt ära – kahjuks suublatesse (jõgedesse ja merre).”

Lõpliku hoobi väljaheidete ringlusele andis 20. sajandi alguses välja töötatud Haber-Boschi keemiline protsess, mis võimaldas toota metaanist odavat mineraalväetist. „Miks mässata logistiliselt keerulise, haisva ja potentsiaalselt patogeense fekaaliga, kui tehasest saab puhta, odava ja standardse graanuli? Inimese ekskrement lülitati ringlusest välja, sest fosforiidikaevanduste ja fossiilse gaasi baasil toodetud väetised olid lihtsalt liiga odavad.”

Lokaalsed lahendused

Paraku on tänapäevane kanalisatsioon disainitud ressursse raiskama. „Kasutame puhast joogivett, tekitame reovett, lahjendame selle tuhandekordselt ja siis kulutame puhastusjaamas gigavatt-tunde elektrienergiat, et veest uuesti toitained kätte saada,” ütleb Zekker. Ometi oleks heitveesüsteemi täielik ümberehitus linnaruumis tehniliselt ja majanduslikult kulukas. 

„Tänapäeva inimene ei ole samasugune kui sada aastat tagasi. Meie väljaheidetes on ravimijäägid – antibiootikumid, antidepressandid –, mikroplast ja ülimalt ohtlikud fluori sisaldavad ühendid (PFASid ehk nn igavesed kemikaalid).” Need õudsed ühendid sisalduvad mh teflonpannides, elektrijuhtmete isolatsioonis, vetthülgavates materjalides, toidupakendites ja kosmeetikatoodetes. 

Suurema ringluse eelduseks on Zekkeri sõnul biotehnoloogiad, nagu spetsiifilised seene- ja bakteritüved või osoneerimine, (foto)katalüüs ja pürolüüs, mis suudavad uued ksenobiootikumid lõhustada, et mürgised ühendid ei läheks ringlusse. Sellises süsteemis näiteks kuumutatakse reoveesete hapnikuvabalt (pürolüüs), hävitades kõik ravimijäägid ja mikroplasti, nii et järele jääb puhas biosüsi (ingl biochar), mis on steriilne ja toitainerikas väetis-mullaparandaja. „Pürolüüsiga katsetavad rohetehnoloogia idufirmad ja ülikoolidega koostööd tegevad ettevõtted.” Näiteks lõid Briti Columbia ülikooli teadlased hiljuti kuivkäimla, mis kasutab inimfekaalide lagundamiseks seeni.¹

Aednik ja maastikuehitaja Piret Pihtjõe nõustub, et toimiva taristu lõhkumine pole Eestis hea mõte, küll aga saab muutus sündida projekteeritavates uusarendustes, sh lasteaedades, koolides ja kontorihoonetes. Samuti piirkondades, kus esineb joogivee puudust ja reostust. „Maamajadesse ei pea rajama linnatingimusi, vaid soodsaid ja loodust säästvaid lahendusi. Samuti on veevaba tualetiga hoone nii maal kui ka linnas kriisikindel.”

Ka Zekkeri arvates ei ole reaalne mitte olemasolevate süsteemide lammutamine, vaid parem planeerimine tulevikus: uutes ökorajoonides tasuks rajada vaakumkanalisatsioon ja kuivkäimlasüsteem, mis ei lahjenda „musta vett” (rooja ja uriini) „halli veega” (duši- ja pesumasinavesi), vaid eraldab vastavad vood. „Uriin on puhas lämmastiku ja fosfori allikas ning seda saab eraldi koguda ja steriliseerida.” Pihtjõe sõnul on terve inimese uriin kohe kasutatav. „Loogiline on tervele inimesele uriini eest maksta, mis võib muuhulgas motiveerida inimesi oma tervise nimel pingutama. Kakast saab aga huumus, mis on jällegi väga hea materjal mullaparanduses.”

„Loogiline on tervele inimesele uriini eest maksta, mis võib muuhulgas motiveerida inimesi oma tervise nimel pingutama.”

Uriini ja fekaale eraldavat lahendust näeb ka „Püha peldiku” filmis Genfis Équilibre’i kooperatiivis – ühes hoones kuivkäimla, teises vesikloseti kujul ning jääkide kompostimine toimub samal krundil. Hamburgis Jenfelder Au arenduspiirkonnas on loodud veelgi suurem ringlus: 800 korteri 2000 elaniku ekskremendid uhutakse alla vähe vett kasutavatest vaakumtualettidest ning „mustast veest” toodetakse fermentaatoris biogaasi, millest saab elekter. 

Niiviisi saab lahendada ka linnade väljakutseid. Pihtjõe toob näiteks Amsterdami, kus oli probleem tänavatele kusemisega ja töötati välja GreenPee pissuaarid – kaks ühes süsteem, mis ühendab ülejäägi puudusega lühikest ahelat pidi.  „Ühel juhul kogutakse uriin  konteinerisse, mis viiakse otse põllumehele, teise variandi puhul sahtlisse saepurusse, millega multšitakse linna haljasaladel põõsaaluseid. Anuma täituvusest annab teada nutiandur, saates tekstsõnumi.”

Pealegi ei pruugi vesiklosett olla kõigile kättesaadav lõbu. „Püha peldiku” režissööri Abruña hinnangul on kuivkäimlasüsteem eriti kasulik arengumaades, kus kanalisatsiooni ehitamine on kallis. Filmis näitab Ugandas tegutsev orgaaniliste väetiste tootja Sabiiti Isaac, kuidas pärast väljaheidete kompostimist saadud kraam jahvatatakse pulbriks ja vormitakse – lõhnatuteks! – graanuliteks. Saksamaal on Finizio loonud sarnase süsteemi, tänu millele saab kuivkäimlates tekkivast ekskremendist huumusväetis. 

Firma juhi Florian Augustini sõnul ei aita huumusväetised ainult taimi väetada, vaid ka rikastavad pinnast, andes sellele tagasi võime vett ja toitaineid talletada. Isaaci orgaaniline väetis toetub samale ideele – kasutatakse taimedes olemasolevaid toitaineid, mille endale sisse sööme ja siis loodusele tagasi anname. Finizio agronoomidega koos loodud talirukki katsepõld andis häid tulemusi, kuigi kunstväetiste asendamiseks looduslikega peab veel mõnda aega õppima. 

Mitte ainult hipid

Uriini samas juba kasutatakse põllukultuuride väetamiseks ning Ukrainas toimuv sõda ja Hormuzi väina blokaad on suurendanud huvi orgaaniliste väetiste vastu, kirjutab The Guardian.² Šveitsi firma VunaNexus, kellele vaadati varem kui hipidele, on saanud tegutsemisloa Prantsusmaal ja Šveitsis. Praegu on uriinist ühe kilo lämmastiku tootmine võrreldes tehisväetisega siiski veel 40–50 korda kallim. Bristoli start-up’i NPK esmased uuringutulemused on aga rõõmustavamad: leiti, et inimuriinist – mida koguti mh Londoni maratonil ja Bristoli Pride’il – toodetavaid väetisi saab kasutada sama edukalt kui sünteetilisi.³

Eesti seaduse kohaselt ei tohi otse „peldikust põllule” midagi viia, aga kaudne ringlus on täiesti olemas.

Isegi eestlased saavad soovi korral proovida uriini koguda. Eesti ettevõte PissIn müüb või rendib kullamasinat ehk kääritusjaama, mis muudab uriini biostimulaatoriks ja aitab taimedel mullast toitaineid paremini kätte saada. Põllupidaja jaoks tähendab see ettevõtte hinnangul aastas 10–15% rahalist võitu, kui samal ajal vähendatakse mineraalväetiste kasutamist 20% võrra.⁴ Kompostreid toodavad näiteks Korea firma Oklin ja hiinlaste TMK, Kreeka firma ecoVRS pakub isegi elektrist sõltumatut trumlit ning Avanti laadurile saab rakendada seadet kompostiauna pööramiseks.

Selliste väetiste laialdasemaks põllumajanduslikuks kasutamiseks on siiski vaja ranget kvaliteedi- ja ohutuskontrolli. Selle jaoks lõigi Augustin koostöös Saksa Standardiinstituudi ja ekspertidega DINi standardi, mis määratleb pisikute, raskemetallide ja ravimijääkide parameetrid. Zekkeri sõnul on Saksamaal ja Šveitsis reoveesette otse põllule viimine PFASi ja ravimijääkide hirmus kohati keelatud, kuid seadus kohustab jaamu settest fosforit keemiliselt välja võtma. „See on tulevik – me ei vii põllule muda, vaid mudast eraldatud fosforväetist.” 

Eestis on potentsiaali

Eesti seaduse kohaselt ei tohi otse „peldikust põllule” midagi viia, aga kaudne ringlus on täiesti olemas, ütleb Zekker. „Kui inimene laseb reoained kanalisatsioonist alla, jõuavad need reoveepuhastisse, millest mõnes need muudetakse biogaasiks, misjärel metaan suunatakse tagasi ringlusse.” Puhastusprotsessi käigus tekkivat reoveesetet Eestis valdavalt ei põletata ega viida prügilasse, vaid see kompostitakse (segatakse koorepuru või turbaga) ja stabiliseeritakse. Põllumajanduses saaks seda kasutada teraviljakasvatuses, rekultiveerimisel ja haljastuses.

Inimväljaheidete otsene taaskasutus on piirdunud Eestis siiani suuresti hajaasustuste ja üksikute ökoentusiastidega, ütleb Zekker. „Suuri institutsionaalseid „kuivkäimlakogukondi” meil klassikalises mõttes ei ole.” Ökokogukondi tekib aga järjest juurde ja kommuunid kasutavad kompostkäimlaid, kus orgaaniline materjal laguneb kuid kohapeal, misjärel seda kasutatakse oma aias (mitte toidutaimede puhul). „Riiklikul tasemel nähakse seda aga pigem kui erandlikku hajaasustuste lahendust, mitte mastaapset alternatiivi. Suurem ringlus toimub ikkagi läbi tsentraalsete veepuhastusjaamade settekäitluse.”

Pihtjõe on üks taolistest entusiastidest, kes oma maakodus väljaheidete potentsiaali edukalt ära kasutab. Tal on majapidamises kolm erinevat veevaba tualetti. „Üks on eraldav kompostkäimla, teine lihtne kõdukäimla, mu lemmik, mis kogub kõik saepuruga kokku. Mõlemad lahendused on lihtsad, väikesed ja kerged ning saame neid kasutada nii toas kui ka terrassil, keldris, kuuris, automatkal.” Kolmas, suvine variant on väli(kõdu)käimla.⁵ Niisuguseid väljakäike nimetab Pihtjõe „puutseeks”, „kõdukäimlaks” või „kuivlaks”.

„Väljaheited kogume talvel kihiti kõrgpeenrasse, mille kõige alumine kiht on vähemalt 30 cm kinni tallatud hein.” Iga tühjenduse, sh köögi- ja aiajäätmed, katab ta saepuru, metsakõdu, heina või muu sellisega. Nii on kõrgpeenar terve talve kaetud kuiva materjaliga. Kevadel ja suve hakul, kui pere hakkab kasutama õuekempsu, kattub peenar rohelise „katusega”, kuna köögijäätmetesse visatud kõrvitsaseemnetest tärkavad taimed.

Sügisel tallab Pihtjõe massi alla ja alustab uut ringi. „Kordagi ei sega,” ütleb ta. Niisuguste jäätmete ümbertöötlemiseks kulub üldjuhul umbes kaks-kolm aastat. Vajaduse korral saab protsessi kiirendada. Soomes on inimsõnnikut pandud elektrilisse kiirkompostrisse, mis on võimeline muutma biojäätmed kompostmullaks ühe ööpäevaga. Ent Pihtjõe tegeleb pigem kõdundamisega, mis on loomulik ja looduslik, aeroobne, elektri- ja haisuvaba ning aeglane. 

Kas tasub siis esivanemate traditsioonid taas ausse tõsta ja enda väljaheiteid põllupidamisel kasutada? Pihtjõe ei pelga oma kõrgpeenras kõrvitsaid kasvatada ja neid süüa, sest analüüsi tulemused tema kõdundamisviisil kõrvitsa puhul üleväetamist ei näidanud. Puhast vihmaveega lahjendatud uriini on ta kasutanud pojengide jt püsikute turgutamiseks. Samuti on aednik leevendanud uriiniga maisi toitainepuudust.

Uriini saab ära kasutada ka muru ja puittaimede väetamisel. Pihtjõe kastab puittaimi lahjendatud uriiniga vähesel määral suve esimeses pooles. „Uriin on väga hea komposti kiirendi, seetõttu võiks väljaheited kompostis uuesti kokku saada, isegi kui need potis eraldatakse, sest väetamisest olulisem on komposti valmistamine ja mullaparandus,” ütleb aednik. 

Läheb aega 

Selleks et väärindada inimsõnnikut kõige lühemat ahelat pidi, peab Pihtjõe sõnul mõtlemine muutuma – pissuaar ja kõdukäimla ei võta aega, mugavust ja vabadust ära, pigem loovad neid juurde. „Küsimus on selles, millise tualeti ning mis seisus põhjavee ja veekogud me oma lastelastele pärandame. Hajaasustustes imbväljakutelt kuivale süsteemile üle minnes hoiame kokku joogivett ning lõpetame ravimi- ja muude jääkide loodusesse paiskamise ning sõna otseses mõttes joogivette sittumise,” ütleb Pihtjõe.

„Hajaasustustes imbväljakutelt kuivale süsteemile üle minnes hoiame kokku joogivett ning lõpetame sõna otseses mõttes joogivette sittumise.”

Paraku pakub alternatiivne settekäitlussüsteem konkurentsi vee-ettevõtetele, ent siingi võib asi paraneda. Suured vee-ettevõtted, nagu Tallinna Vesi ja Tartu Veevärk, toodavad iga päev tuhandeid tonne reoveesette komposti, hallates kompostimisväljakuid, mida kasutatakse haljastuses. „Eesti Biogaas (ja laiemalt Alexela/Infortari grupi jaamad, nagu Ilmatsalu või Vinni) on võtnud tulevikusuunaks bioloogiliste setete koos põllumajandussõnnikuga biogaasiks (metaaniks) muutmise ning sellest tekkiv kääritusjääk (digestaat) saaks minna põldudele vedelväetiseks,” ütleb Zekker.

Kõdukäimla arendaja Vello Laanemaa sõnul säästaks kõdundamise kasuks otsustamine hajahoonestuse puhul fekaalse reoveesüsteemi rajamiselt ja käitlemiselt esimese kümne aastaga keskmiselt 32 000 € majapidamise kohta, millest reoveesüsteemi lammutamise maksumus moodustaks ca 10%. „Suurimateks väljakutseteks on stigmad, käitumisharjumused ja aegunud bürokraatlikud ehitusnõuded. Umbes kolmandik inimestest mõistab, kiidab heaks ja kasutab taolisi lahendusi vaikimisi juba praegu – iseasi, kas alati põhjaveele ohutult, aga see on juba pikem jutt.”

Ökoloogiliste tehnoloogiate eksperdi ja Facebooki grupi kemps & kompost vedaja Peep Tobrelutsu arvates ei tohiks inimväljaheidete kasutamine suuremal skaalal muutuda monopoolseks ega ülereguleerituks. „Riikide valitsused tahavad kogu elukorraldust rohkem kontrollile allutada ja tsentraliseerida ning suurfirmadele läheneda.” Ta soovitab kõigepealt oma peres vee kasutamise ja kompostimise süsteemis kokku leppida, siis rääkida naabri ja lõpuks külaga. „Kui kompostimine muutub äriks, laskub selle peale kompostimise seadusandlus, järelevalve ja kahjuks ka pealekaebamine. Seaduslik (äriline) kompostimine on juriidiliselt ja tehniliselt keeruline. Seni, kuni tohib kodus küttekoldes puid põletada, ise süüa valmistada, kompostida ja lapsi teha, saab seda teha tasa ja targu.”

Millal võiks aga inimkeha jääkidest valmistatud väetiste laialdasem levik reaalsuseks saada? Zekkeri arvates dikteerib selle pöörde puhas ressursikriis ehk majanduslik vajadus, mis saabub järgmise 10–15 aasta jooksul. „Fosfor on elu alus (DNA ja ATP komponent) ja taimed ilma selleta ei kasva. Maailma kergesti kättesaadavad fosforiidivarud, mis asuvad peamiselt Marokos ja Hiinas, on lõppemas. Kui väetise hind teeb järgmise globaalse hüppe, muutub inimfekaali ja uriini taaskasutus potentsiaalikaks.”

„Kui väetise hind teeb järgmise globaalse hüppe, muutub inimfekaali ja uriini taaskasutus potentsiaalikaks.”

Teadlase sõnul räägitakse Euroopa Liidus juba praegu end-of-waste’i (jäätmete lakkamise) kriteeriumitest reoveesettele. Sundseis luua reoveest väärtuslikke produkte, nagu biogaas transpordiks või puhas fosfor põllule väetiseks, tekib tema hinnangul siis, kui fossiilkütuste ja mineraalväetiste kasutamisele kehtestatakse täiendavad CO₂ ja keskkonnamaksud. Inimfekaalidest loodud väetised on planeedile kasulikumad, sest nende tootmine ei nõua fossiilkütuseid.

Olen ikka mõelnud, et kogu ühiskonna saab panna rohelisemalt mõtlema ainult mõni karismaatiline mõjuisik, kes teeb sellest trendika moevoolu, või kui see on igapäevatarbijale odavamaks muditud alternatiiv. „Massiline taaskasutus ei alga sellest, et inimesed muutuvad järsku „rohelisemaks”, vaid seetõttu, et keemiatööstuse lineaarsed lahendused muutuvad liiga kalliks ja biotehnoloogia suudab tagada, et inimeste tekitatud jäätmetest väetis on keemiliselt täiesti puhas ja ohutu,” ütleb Zekker. 

Kõik polegi kuld, mis hiilgab. Nagu ütleb „Pühas peldikus” Uganda pealinna Kampala suurimasse slummi kuivkäimlate ja selle jääkide kogumise süsteemi rajanud Patrick Mavo: „Meie nimetame seda kullaks, me ei nimeta seda sitaks.”

1. Bosshart, L. 2025. UBC launches world’s first mushroom-powered waterless toilet. – UBC News, 25.09. ↩︎
2. Farand, C. 2026. ‘This is not a hippy thing’: the startup recycling urine to make natural fertiliser. – The Guardian, 04.06. ↩︎
3. Urine-Based Fertiliser Matches Synthetic in Crop Trials. – NPK, 09.07.2025. ↩︎
4. Kusest kulda. – pissin.in. ↩︎
5. Kõdukäimla. – Vikipeedia.  ↩︎