Tartmusi kevadisele näitusele „Unistuste linn” koondas kuraator Kaisa Eiche näited Tartu käesoleva sajandi esikümnendi tekstikunstist, mille autoritest enamik kuulub kirjandust dekonstrueerivasse rühmitusse eksp. Liisi Rünkla käis kaemas ning kirjutab kogetust.

„Unistuste linn. Tartu tekstikunst 2002–2015” näitusevaade. Foto: Marika Agu

Esimeses toas on väga palju sõnu. Nõnda palju, et mõistagi läheb see hariliku tähelepanuvõime jaoks liiale. On paarkümmend raamatut, kõik eksp, enam-vähem, ja on kõik Vihiku(1) köited, ja neist pea igaüks omaettegi teeb sisseastujas otsekohe lugemise tahtmise, tulise.

Aga see pole ju lugemise koht. See pole raamatukogu ega rong ega kohvik ega isegi mitte pink vana kase all. Äärmisel juhul ehk viimane, viivuks, mõni eriti vapper sisseastunu võiks istuda pingile ses lugemiseks õieti ju liigheledasti valgustatud toas, nagu oleks see kusagil puu all, nagu nimelt natukeseks viivitamiseks komponeeritudki.

Pigem juhtub, et loetakse püstijalu lause siit, lause sealt, võib-olla jäädakse lugema lehekülge töötlusest „Tõde ja Õgius II” (Toomas Thetloff, 2007), mis vitriini sisse avatud klaasi alla, sõrmede kõhklemisjõu eest ära, kunstniku valitud leheküljelt lahti. Võib juhtuda, et ei piirduta vaid tähelepanekuga, et sõnad on pööratud vaimustaval viisil sassi, vaid jäädaksegi lugema, ja kuuldakse siis üht nagu hoopiski ennemuistset, peaaegu muinasjutulist kurbust kõige tänase sisse kumisemas, et „mis paeb siis härra Mruuas tmgeea, kui ka vnaee üetlb: jääb õppimata!”

Teisiti ei saa, ikka jääb valutama süda rängasti, kui sattuda kõigi nende raamatutega ühte tuppa ja taibata, et ei ole jaksu jääda lugema, et jääb õppimata, õppimata neist raamatutest, kuidas on olla teine inimene, et jääbki õppimata, olgugi natukene ju kooligi veel siinmailgi, natukene ju aegagi veel, igaühel, kes näitusele sattuda võib, kindlasti ju rohkem kui härra Mruuase vestluskaaslasel tookord, kindlasti ju, või mitte?

Südamevalus niisiis põgenetakse esimesest toast teise. Ses on samuti palju paberit, aga hoopiski teisel kujul, on tolmuna (Jevgeni Zolotko „On aeg laed maha võtta”, 2010). On nõnda, et ainus, mis ses toas lugeda antakse, on üks „jo” paberilaigukesel, mis muust tolmust eraldi, vastasseina ääres postamendil klaasi sees luubi all mõõtruudustikul punktvalguses. Muu tolm täidab kolm kõrget aknaauku ja vajub keskkütteradiaatoritele akende all ja põrandale radiaatorite all samuti. Jääb varju. Sel tolmul ei ole lõhna. Maitsta ei söanda, puudutadagi mitte, pole minu tolm, kola on üks delikaatne värk. Vaadata küll. See tolm on hall ja kirju, see tolm ilmutab, kui kirju võib hall olla, kui kirju on iga hall ehk. Ja kirju teistmoodi kui see esimese toa raamaturiiul. Tolmu juuresolus ei ole seda nõudlikkust, seda survet südamele. On teisiti, väga intensiivne, aga teisiti. See tolm nagu ütleks, et „jääb õppimata” on liialdus siiski. Kuivõrd selle tolmu juures viivitades õpitakse õige palju. Võib küll olla, et üksnes seetõttu, et vaataja silmade taga juba nõnda palju sõnu nõnda paljudest raamatutest, et tolm omaette ei teeks miskitki. See on ju raamatute tolm (kui ka ajalehtede). Siit toast nagu polekski vaja põgeneda. Lugeda siin jällegi ei suudetaks, tuba liig intensiivne selleks, kõigi nende sõnade tõttu, mis taandunud tolmuks (kuid kunagi olnud loetavad, viibinud lugemisel, tahtnud midagi öelda), aga lugemismälestuste sisse vajuda nagu tohiks siin küll, või siis, täpsemini, mitte otse mälestuste sisse ehk, vaid kuhugi mujale, kuhugi vahele ehk, vahealasse, sinna, kus ei olda enam otse surve all, puudutamisel, aga ei olda veel mälestus, sinna, kus mälestusi moodustatakse, kus kogemus kuju võtab.

See tuba nagu ilmutaks päris otse üht meeleolu, mida huvitavam osa ekspi tekstidest taga ajab, tundukse eksp sageli tegelevat ju nimelt vahelisusega, et kuidas võtab kogemus kuju, kuidas moodustub lause, mida teeb meiega keel, kui ta parajasti otsesõnu ei juhenda, et kuidas elada, kuidas teha sõlme kingapaeltest või sotsioloogialabori proovidest. Kui keel ei juhenda otsesõnu, vaid nii muuseas, pool küljepealt niimoodi salaja.

Kui esimene tuba sarnaneb raamatukoguga ilma paraja toolita ja teine metsaga ilma mööndusteta, siis kolmas sarnaneb kõrtsiga natukene, taolisega, kus alati juba toimub kellegi teise pidu. Sõnu on ses palju, ja kõik need on tsitaadid, mis antakse pigem maski tagant nagu esitamata nõudmisi sisseastunu südamele. Külmalt, nagu osavõtmatult või niivõrd teatraalse jõuga, et adressaadiks astuda osutub ometi kuidagi keeruliseks. Tuba nagu ütleks, et oodatakse kedagi muud, kedagi, kes juba peole kuulub, või oskab teha näo, et kuulub, mis kuulumise õieti ehk teebki ju kõrtsilaadsel peol, harilikult. Tuba nagu ütleks, et oodatakse kedagi muud, kuigi võite siin mõistagi jalgu puhata, kui on soovi. Nagu kõrts ikka. Raeplatsi poolt sisenejaga küllap käitub see ruum teisiti, aga tolmu kaudu tulnu siia õieti sisse ei pääsegi. Olgugi nii mikrofotode seeriasse „Kasutatud kirjandus” (Taavi Piibemann, 2004–2010) kui fotosse „Poststrukturalismi altar” (Anna Hints, 2008) kui maali „Tähestik ilma A-ta” (Kiwa, 2008) teistes tingimustes võimalik kaduda küllap, aastateks.

Neljandas toas on viis paberist voolitud imehaprat lihtsat vormi klaasi all ja kolm papptaldrikut lühikeste sõnumitega klaasi all ja kellegi sahtliprahti klaasi all (kõik Martiini Teekannu tööd, 2015). Natukene nagu kellegi pööning nähtud läbi lukustatud klaasukse. Võti on teadagi kadunud, nagu ikka. Aga ilmutus ise on kummaliselt elus. Nagu ilmutataks fragment kellegi kodust. See pole raamatukogu ega mets ega kõrts, see on inime omaette, olgugi vaid kolme sorti praht, kallis ja argine ja eksitav. Keegi ses toas nagu ütleks, unistavalt või täiesti kainelt, et see on minu tolm, ma kogun seda.

„Unistuste linn. Tartu tekstikunst 2002–2015”
Tartu Kunstimuuseum
10.04.–31.05.2015
Kuraator: Kaisa Eiche
Kunstnikud: Anna Hints, Madis Katz, Kiwa, Erkki Luuk, Martiini, Barthol Lo Mejor, Taavi Piibemann, Tanel Rander, Martin Rästa, Toomas Thetloff, Jevgeni Zolotko


1. Vihik on Eesti Kirjanduse Seltsi kord kvartalis Tartus väljaantav ajakiri, mille toimetajad on olnud Berk Vaher, Priit Kruus ja Jaak Tomberg. Vihikus avaldatakse avangardset, kirjanduse äärealasid kompavaid tekste ning EKS ajakirja sisu eest ei vastuta. – P.K.