On viimane aeg hakata mõtlema, mida sel aastal kuuse alla panna. Kes tahab lähedastele heameelt valmistada, kuid olla seejuures ka keskkonnateadlik ja eetiline päkapikk, see võib tulla kaubanduskeskustest tagasi sootuks tühjade kätega.

Kui 90ndatel alustas tööd õiglasele kaubandusele keskenduv heategevusorganisatsioon Fairtrade, mille märgis ilmus aina enamatele šokolaadidele, tõstatus esimest korda õiglase tarbimise teema. Tarbijal tekkis võimalus oma ostukäitumisega näidata, et ta ei soovi toodet, mille on valmistanud laps- või alatasustatud tööjõud. Viimati arutati õiglase kaubanduse üle aga pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas. Seejärel oleme kuulnud mitmete brändide, nagu Ben & Jerry’s, Hellmann’s või Shell, jätkuvast äritegevusest Venemaal ning seda tugevalt tauninud, rõhutades, et neilt toodete ostmine on ebamoraalne. Meie tarbimiskäitumine on paratamatult seotud moraaliga. Me pigem ei taha osta kaupu, kui rahastame sellega teiste inimeste õiguste rikkumist. Kas moraalne tarbimine on aga üleüldse võimalik?

Elame üleilmastumise ajastul, mis tähendab, et iga eseme või toiduaine tootmisahelas on osalenud mitu riiki. Pidev majanduslik suhtlus on toonud meie lettidele taskukohase hinnaga suure valiku tuntud brändide tooteid. Säärasel mugaval elul on aga oma varjupool. Hindade madalal hoidmiseks peab ka tootmine olema võimalikult odav, mistap tootmisliinid kolitakse odava tööjõuga riikidesse. Praegusel ajal on taolisteks riikideks kunagised koloniaalmaad, kes on jätkuvalt majanduslikult ja poliitiliselt sõltuvad oma endistest emamaadest või laiemalt „arenenud riikidest”.

Moodne kolonialism

„Sõltuvussuhte” mõiste kujunes välja impeeriumite ajastul. See tähendas, et emamaa kontrollis, mis vahenditega, mida ja kui palju koloniseeritud riikides toodetakse. Nendest otsustest sõltusid nii inimeste palk kui ka töö- või haridusalased väljavaated. Termin on kandunud edasi tänapäeva, kus suurkorporatsioonid omavad suurt osa kolmanda maailma tootlikust maast või ettevõtetest, mis kohalikul tasandil tööd pakuvad. See tähendab, et suurfirmadel on ebaproportsionaalne võim mõjutada nende riikide majanduslikku olukorda. Sõltuvussuhe väljendub ka arengumaade elanike nõrga sotsiaalse positsiooni ärakasutamises kasumi kasvatamiseks. 

Šokolaad on meie jaoks odav, sest suurkorporatsioonid sisuliselt omavad endiselt paljusid Aafrika riike, piirates ekspluateerivate omandisuhetega nende võimalust areneda.

Säärast hierarhilist sõltuvussuhet nimetatakse ekspluateerimiseks. Riigid, kes pakuvad odavat teenust, ei saa sellest ringist välja, sest suurem osa elanikkonnast peab teiste teenimisvõimaluste nappuse tõttu töötama äraelamiseks suurkorporatsioonide heaks. Eriti need, kellel pole ligipääsu haridusele. Koolis käimine eeldab arengumaades enamasti võimekust selle eest maksta. 

Ekspluateerivad suhted on jäänud samaks kui kolonisatsiooni ajal. Näiteks Ghana saavutas iseseisvuse 1957. aastal, samal aastal hakkas Nestlé sealt kakaoubasid ostma. Riigil ei olnudki aega ega võimalust oma majandust ehitama asuda ning praegu on Nestlél Ghanas üheksa suurt tehast ja üle kolme miljoni kohaliku töötaja; pea 90% neist teenib päevas vaid 2 dollarit, samas kui elamisväärseks eluks on vaja vähemalt 15. Šokolaad on meie jaoks odav, sest suurkorporatsioonid sisuliselt omavad endiselt paljusid Aafrika riike, piirates ekspluateerivate omandisuhetega nende võimalust areneda. 

KitKat – lastelt lastele

Nestlé üks kuulsaim ja tarbituim toode KitKat on paljude jaoks hinnatud jõulusussišokolaad. KitKati šokolaad pärineb suuresti Elevandiluuranniku ja Ghana farmidest, kus töötab ametlike hinnangute järgi üle pooleteise miljoni lapse. Sellel põhjusel pöördusid aktivistid ka kohtusse, kus langetati 2021. aastal otsus Nestlé kasuks, sest ei suudetud tõestada, et Nestlé oleks nende laste palkamise üle otsustanud. Samas on Nestlé see, kes planeeris tootmise ja määras kakaoubadele madala hinna, mis on sundinud peresid lapsi töösse kaasama. Lapsed töötavad farmides, sest nende pered ei ela teisiti ära. Kui 2020. aastal suurenes šokolaaditootjate kasum keskmiselt 16%, siis Ghana farmitöötajate tasu langes samuti 16%. Nestlé käitumine turul näitab, et kapitalistlik põhimõte, mille kohaselt on ettevõtte eesmärk suurendada oma kasumit ja hoida kulusid võimalikult madalal, ei suuda toimida ekspluateerimiseta. Suurkorporatsioonid ostavad kakaoube farmidest, kus kasutatakse lapstööjõudu, sest nii on odavam. 

Kui 2020. aastal suurenes šokolaaditootjate kasum keskmiselt 16%, siis Ghana farmitöötajate tasu langes samuti 16%.

Eestlastena pöörame õigustatult palju tähelepanu sellele, mis ettevõtted oma tegevusega ikka veel Venemaa sõda Ukrainas toetavad. Ukraina riikliku korruptsiooniameti sõnul tarnib Nestlé endiselt Venemaale nii piimapulbrit, loomatoitu, komme, šokolaade kui ka ilutooteid. Nestlé sõnul ei tee nad midagi valesti. Nad isegi investeerisid Ukrainasse 40 miljonit dollarit, sest suur teraviljatootlus kujutas korporatsiooni jaoks „ärilist potentsiaali”. Nestlé tegutseb täpselt nagu üks korralik ettevõte: investeerib raha sinna, kuhu on äriliselt mõistlik. Venemaal äriajamise eest saab avalikult riielda ja Ukrainasse investeerimine jätab võimaluse tulevikus Ukraina ressursside arvelt ettevõtet kasvatada.

Nestlé ei ole lihtsalt üks kuri ettevõte, mis ei hooli inimõigustest. Nestlé on üks suurimaid ja edukaimaid suurkorporatsioone, mis käitub vastavalt vabaturu põhimõtetele: suurim kasum võimalikult väikeste kulutustega. Nad kasutavad odavat tööjõudu, arendavad oma ettevõtet laste elude arvelt ja teevad äri Venemaaga, sest see on kasumlik. See on nende vaatepunktist igati mõistlik. Neil ei oleks võimalik toota KitKati lettidele pelgalt euro eest, kui nad peaksid töölistele elamisväärset palka maksma, vastutama reostuse eest või minimeerima vee ja palmiõli kasutamist.

Mõned kingisoovitused

Paraku pole Nestlé ja teiste šokolaaditootjate püüdlused ebavõrdsust ja lapstööjõudu vähendada vilja kandnud. Kõige selgema tegevuskava leiame Marsilt, kes on avalikustanud nimekirja lastest, kelle haridusteed nad toetavad ja kes nende farmides enam tööd ei tee. Paraku on uurimused näidanud, et avalikkusega jagatud nimekirjad on väljamõeldud ning enamik neisse kantud lastest olid jõudnud kooli maksimaalselt paar korda. Mars oli saatnud neile vaid koolikoti ja paar vihikut. Lapstööjõu ja äärmiselt alatasustatud tööjõu kasutamist pole võimalik ennetada, inimelusid ohtu seadvaid müügitaktikaid ei saa välistada, äriajamist agressorriikidega ei peatata, vähemalt mitte seni, kuni suurkorporatsioonid teenivad selle pealt miljardeid kasumit. 

Suurkorporatsioonid ostavad kakaoube farmidest, kus kasutatakse lapstööjõudu, sest nii on odavam.

Mida jõulukinkidega siiski peale hakata? Tahaksin soovitada Fairtrade’i või Rainforesti märgisega tooteid, kuigi ka näiteks KitKat oli kuni 2020. aastani Fairtrade’i märgisega, aga enamik Nestlé toodetest seda kandnud pole. Poelettidelt on raske leida toodet, mille valmimisega poleks mingil hetkel kaasnenud ekspluateerimist, ammugi ei leia sääraseid maiustusi. Elame süsteemis, kus toidu, maiustuste, mänguasjade ja riiete ostmisel on raske ekspluateerimist vältida, ning paraku peame iga päev neid ettevõtteid oma ostudega toetama. 

Kuid kinke tehes saame anda ka positiivse panuse. Pöörake tähelepanu oma lähedastele, minge näiteks koos appi loomade varjupaika või kinkige loomadele oma seisma jäänud tekke. Annetage haiglatele või lastele Ukrainas ja Palestiinas. Jooge kodus vanaema tehtud õunamahla ja lugege koos raamatuid. Kui artikkel inspireeris ja tahate teada, kuidas endiseid koloniaalmaid on päriselt päästa üritatud, lugege Thomas Sankara raamatut „Women’s Liberation and the African Freedom Struggle”, mis on sarnaselt muu vasakpoolse kirjandusega täiesti tasuta kättesaadav. 

Ruth Sisask veel otsib oma kohta maailmas, tihti läbi kaamerasilma. Hariduselt riigiteadlane ja poole kohaga filosoof.