2017. aasta romaanivõistluse võitja annab head ja vägagi praktilist nõu järgmistele osalejatele ning paljastab, et temagi tee pärjatuks polnud üheplaaniline ja lihtne.

Kuidas võita romaanivõistlust? Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et enne seda, kui romaan „Serafima ja Bogdan” 2017. aastal romaanivõistluse võitis, jäin vähemalt kaks korda võiduta. Esimesel korral – aastate eest – esitasin pöörase käsikirja, mis oli tugevalt inspireeritud Viktor Pelevini loomingust. Fännikirjandus on olemuslikult lahjem kui originaal, mistap lugeja seda ülearu ei armasta. Žüriidki mitte. Teisel korral – 2015. aastal – jäi mul „Serafima ja Bogdan” esitamata, sest ma ei jõudnud seda valmis. Tagantjärele targana võin öelda, et olin alles poole peal, ehkki ise arvasin, et lõpp paistab.

„Serafimat ja Bogdani” on tabanud mitme žürii kiitus ja üle poole aasta kestnud lugejamenu. Mul pole õrna aimugi, kas raamat oleks romaanivõistluseta bestseller’ite hulka jõudnud. Järjekindla, ent mitte ülearu tuntud autori teos – võidupaguniteta poleks just palju, mis seda raamatukaupluses näppima sunniks, kui Peeter Alliku suurepärased illustratsioonid maha arvata. On’s Serafima ja Bogdan hoolega treenitud võistlushobud? Kirjutasingi selle mõttega, et võistelda? Ei. Ausalt kah. Küll aga aitas romaanivõistluse tähtaeg romaani viimaks ometi valmis
saada.

Enne, kui küsida, kuidas võita romaanivõistlust, tuleks nähtavasti küsida, miks seda tegema peaks. Või miks üldse kirjutada. Au ja kuulsus? Eestis pole ülearu raske kuulsaks saada. Ronige tõsielusaatesse, saate kiiremini. Muuseas, mis uudised tulevad pärast „Aktuaalset Kaamerat” – kirjandusuudised? Et kuidas tunneb Urmas Vadi ennast enne järgmise näidendi kirjutamist? Kas fs on nohust piisavalt paranenud, et võiksime oodata uusi luuletusi? Nojah, saate aru küll, sportki on kiirem tee rahva südamesse.

Olgu, tühja sellest aust. Mõistlikku inimest käivitab raha. Raha kirjandusest? Ütlen ausalt, et isegi kui menuraamat ise välja anda ning seega lisaks preemiatele maksimaalselt raha teha, piisab maksujärgsest tulust vaid auto soetamiseks. Ja mitte Lexuse RX-seeria hübriidmaasturi, vaid millegi hoopis tagasihoidlikuma. Nii et kui lootus KIA perepunni omanikuks saada on sulle piisav motivaator, asu aga romaani vorpima. Ei ühtki vaba õhtut enam. Pidev süütunne ja ohustatud peresuhted – palju õnne ja tere tulemast kirjanike hulka.

Nõndaks. Kui selle jutu peale romaanikirjutamise isu üle ei läinud, oled sa omadega sees. Oled kirjanik: sisemine sund ajab lugusid jutustama, tegelastega mängimine erutab ehk rohkemgi kui päriselu. Aga kuidas ikkagi kirjutada? Hädatarvilik on alustada lugemisest. Jah, Karl Benz ehitas mootorvankri ilma, et oleks millegi taolisega varem sõitnud, kuid tänapäevasele autole ei paku tema esimesed sõidukid mingit konkurentsi.

Kui arvad, et puhta lehena alustades lood sisult ja stiililt revolutsioonilisi teoseid, siis oled eksiteel – need ainult tunduvad värsked ja vinged, sest sul puudub taust, millega võrrelda. Ning ei, filmid ei õpeta sind kirjutama. Eriti jälk on filmiaine kopeerimine. Väga suur osa filmidest järgib piiratud hulka süžeemudeleid. Kvaliteetses romaanis on alati rohkem kihte kui heas filmis.

Ka žanrisse mahtumine on kahtlane. Ennustan, et vaid veidraid nimesid ja tehnilisi detaile pritsiv ulmekas romaanivõistlusel laineid ei löö. Samas on ulmekad igati teretulnud. Strugatskid, Lem, Asimov – neis on alati rohkem kui mahuks kitsasse žanrimääratlusse. Triinu Merese „Lihtsad valikud”, mis eelmisel võistlusel teist kohta jagas, on hea näide ulmeromaanist, mille lugemiseks ei pea olema ulmefänn. Lõppude lõpuks räägib romaan ikkagi inimestest, lahkab nende tegude motiive ning jälgib isiksuste kujunemist. Romaani oluline omadus on tegelaste muutumine; see eristab romaani jutustusest või anekdoodist.

Kuidas ikkagi kirjutada romaani? Minu arust on kõigepealt tarvis lugu, mis tekitab sus küsimusi. Kirjutamise käigus lugu areneb, põimub teiste lugudega, kasvatab harusid, kuid hakatuseks on tarvis toetuspunkti. Millised küsimused sind päriselt vaevavad? Praegu ja varasemas elus? Mis pani sind või su vanemaid just nõnda käituma? Suured küsimused, valusad küsimused. Neid küsimusi võib lahata naljaga, viia teise galaktikasse, esitada ajaloolise draama või kooliloona, vormida higiauruseks seksimaratoniks, õrnaks poeesiaks või poliitiliseks põnevikuks – aga need peavad sind tõeliselt puudutama. Pikkus ega jämedus ei loe, kui jätkub kirge.

Järgmisele romaanivõistlusele käsikirjade esitamise tähtaeg on 4. veebruaril 2019. Oleks nagu aega? Kui sul just käsikiri sahtliks varuks pole, on asjaga tegelikult kiire. Kõige hullem, mida saad teha, on inspiratsiooni oodata. Mul kulus „Serafimale ja Bogdanile” viis aastat just seepärast, et taipasin alles lõpu poole – inspiratsiooni ei tohi oodata. Tuleb arvuti taha istuda ja edasi minna. Hemingway soovitas, et kirjutamine tuleb pooleli jätta sellise koha peal, kust oskaksid veel edasi kirjutada – siis on järgmisel päeval lihtne alustada.

Kuidas võita? Kujutle Matti Nykäst hüppemäel, kõhklemas ja kaalutlemas – kuidas olla, millise ilmega maanduda, millise jalaga tõusta pjedestaalile, kas laulda hümni kaasa või mitte? Ei, Nykänen lihtsalt hüppas. Kui kirjutad, kirjuta eeskätt iseendale. Kõige nõudlikum publik oled sa ise. Ainus žürii, keda mõnevõrra tunned, oled samuti sina. Teiste kiitus ja tunnustus teevad üüratult palju rõõmu, ent see on boonus. Peaasi, et ise rahule jääd. Vähemalt natuke rahule, sest pole vist kirjanikku, kes enda loominguga täiesti rahul oleks.