Alana Proosa teos jutustab kehadest ja linnast, identiteedist ja nähtavusest, vabadustundest ja dress-up’imisest.

Teos „Pöördepunktid” 9. Artishoki biennaalil (20.02.–28.04.2025). Kunstnik Alana Proosa, kuraatorid Brigit Arop ja Margit Säde.

Mis tunne on lennata? Alana Proosa teab – koged seda, kui vihised inline-rulluiskudel mööda öist linna, kõik meeled kiirusest teravdunud ja tühjad autoteed su päralt. Teosega ,,Pöördepunktid” Artishoki biennaalil püüdis ta seda tunnet ka teistega jagada. Jalutuskäigul mööda MUBA ja Õnnepalee taguseid hoove projitseeris Proosa asfaldile, majaseintele ja plankudele videoid endast mööda öiseid tänavaid sõitmas, kirjutades linna õhtused tühikud üle ühe alternatiivse võimalikkusega, videote taustal võluvalt vahetud lood techno-pidudest tüdimisest, depressioonist, rulluisutamise avastamisest ja sellest siirasse sõltuvusse sattumisest. 

Öine linn on spetsiifiline, intensiivistatud kogemus. Tuttavlik ruum laguneb, selle alt paljastub päevasest asjalikkusest ja kommertslikkusest vabanenud olu. Pisut filmilik, maagiline, ahvatlev ja natuke ettearvamatu. Vabaduse ruum, mis raputab teistmoodi elususse ka keha. Öises linnas kihutades teadvustub absoluutne kehaline kohalolu; teisalt ollakse vaid põgusalt seda aegruumi puudutamas, intensiivselt mittekuulumas. Öises linnas pole ka kohustust tarbida ega toota, et oma olemist ja ruumikasutust õigustada. Võtta tunde ebaproduktiivselt ringiliikumiseks on õõnestuslik akt, vastuastumine lakkamatut eesmärgistatust nõudvale eluhoiakule.

Proosa on kui intersektsionaalsuse musternäide – keskealine kväär, ettekirjutatud ruumikasutust ignoreeriv marginaal.

Tühi öine linn on ka statement’i ootel lava ja ruumi hõlvav kväär keha on igal juhul poliitiline. Mõnikord piisabki sellest, kui olla nähtaval ehtsa iseenesena. Proosa kui transinimese jaoks pole oluline ainult kehakogemus, vaid ka enese esitamise esteetika. Kuigi potentsiaali oleks märksa performatiivsemaks väljanägemiseks, saadavad roosad välkuvad uisud ja sooliselt ambivalentne ilu siiski selge signaali. Kehalisel ilul on siin õige mitu kihti. Kväärile kehale kuhjub hulk nii subkultuurispetsiifilisi arhetüüpe kui ka peavoolu wellness-kultuuri ootuseid, mille alusel on tervisliku keha kultiveerimine kodanikukohus ja staatuse märk. Ühtlasi tiksub aeg – Proosagi leidis inline-uisutamise vanuses, kus kehaline võimekus pole enam enesestmõistetavus ja nii mõndagi tabab ootamatu huvi jõusaali vastu. Proosa on kui intersektsionaalsuse musternäide – keskealine kväär, ettekirjutatud ruumikasutust ignoreeriv marginaal; teisalt piisavalt privilegeeritud, et osta kallist varustust, olla piisavalt terve, öösel mitte magada ja päeval puhata, trotsida talviseid olusid, sõites Berliinis, Barcelonas või Buenos Aireses.

Artishoki biennaali lõpetuseks toimus üks ,,Pöördepunktide” jalutuskäik ka HALLis – Proosa rulluisutamisele eelnenud elus täitsid analoogset rolli techno-peod. Kui linnaruumis tuli esile ta praktika poliitiline potentsiaal, siis HALLis võimendus personaalne – pisut erinevate lugudega tuur mõjus nagu ilus naasmine isiklikult olulisse lähtepunkti. Techno-pidu tekitab kogukonnatunde puhtalt kehade tasandil: on ainult olevikuline jagatud olemine, kus ideoloogiate ja hoiakute erinevus kaotab korraks tähenduse ning teadvustub väga basic inimeseks olemise ühisus. Nii loob techno-pidu põgusaid, puhtalt kehalisusel põhinevaid kogukondi, mida kannab nn kollektiivne elevus. Öine inline-uisutamine, kuigi Proosa praktikas pigem intiimne suhe ruumiga, tunnistab samamoodi mingi jagatud basic kehalise tasandi võimalikkust. Rõõmu puhtast kehalisest kohalolust, mida on kogenud igaüks. Proosa tuuri järel oli nii mõnigi elevil, valmis samamoodi öiseid lende püüdma.